Pean ikka tunnistama, et kirja-and hääbub vaikselt, kui seda mitte pidevalt treenida. Olen juba avastanud suure tõe enda jaoks, et suur osa sellest maailmast sõltub treeningust ehk siis pidevast tööst. Ande ilusaid ja häid on meil kõigil - no küll ma ikka lasteaias ilusasti joonistasin ja laulsin ning keskkoolis jagas pea matemaatikat nagu koorelahutaja... Nüüd saan ka hakkama - kraaksun veidi, sest see endiselt meeldib mulle; kritseldan lehenurkadele, kui juhtun mõnel loengul olema ja igavaks kisub, ent nüüd töölise staatusega jääb ka loenguid vähemaks, mis tähendab ka mu ande täielikku hääbumist; matemaatikast ei taha rääkidagi - vahel tekitab liitmine isegi raskusi ning integraalidest ja muudest raalidest on saanud vaid sõnaline mõiste, mille taha enam ei söenda piiluda, sest mõistma nagunii ei küündi. Ühesõnaga kõik oleneb tööst. Ka suhted ja sõbrad ja muu, mida elus tähtsaks peame. Aga selle kõige täiuslikkuse saavutamise takistajaks on aeg, mis ikka kiiremini ja kiiremini tiksuma hakkab ning head ajad "unenäoks" muudab, jättes mulje, et parim möödas või et see ilus hetk, milles viibin, möödub peagi ja mis veel hullem, tuhmub ning ununeb ka. Hea kuuldud nali kaotab tihti oma terava sisu, kui just koomikuandega inimene sinna omalt poolt särtsu juurde ei lisa. Ja nii see kõik siis kaob.
Käisin siis koos mõne sõbraga läbi Põhja-Hispaania palverännutee Santanderist Santiago de Compostelasse - ca 500 km + veel mingid arvestamatud kilomeetrid. Pole veel nädalatki möödunud sellest, kui jõudsime Santiagosse ... nüüd see tundub juba kergelt ebareaalsus, sest siinne sügishõnguline reaalsus ning töökohustuste tegelikkus võtavad järjest rohkem võimust mu mõtetes ning käitumisharjumustes.
Aga mis sellest siis kasu oli? Kas oskangi öelda... Ei tea ka, kas ma ise oluliselt muutusin, kuid siiski usun, et kindlasti oli see retk üks hea peatükk raamatust "Õppetunnid elust" või pigem "Elu ilusad muinasjutud". Avastasin, et planeerimatus ning muretus toovad palju rohkem üllatusi teele ning ka pettumusi on vähem, kui puuduvad ootused... Seega usun, et kalkar on pankurist õnnelikum. Jah, mõneti tundus see tee ka maagiline, sest vaikselt oli mulle hakanud meeldima mõte, et imelised asjad sünnivadki siis, kui neisse uskuda ja need tulevad lihtsalt ja iseenesest. Ehk oligi see pime keskaeg üks imeline aeg.
Aga meie väikestest imelistest hetkedest pajatan ma teinekord. Seniks aga võib vaadata pilte siit I ja siit II :) Ning omajagu pilte on veel Ly fotokast. Jõudu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar