Koolitusreisid

Üks hää asi, mis mu elukutse juurde käib on igikestev õpe. Eriti meeldiva osa sellest moodustavad välisreisid - järele veetavad vurisevad kohvrid, pikad lennujaama koridorid ja tax free shopid, ohutusabinõude ettenäitamine, kerge ärevushetk õhkutõusul, õhuaukude kõhuõõnsustunded, pintsakud, lipsud, kõpskingad, läptopid, arusaamatus keeles targakõlalised mobiilikõned, hotellid, viisakad taksojuhid, hommiku bufeelauad, banketid, ootamatud üllatavad momendid, ootamatud pahandavad momendid, väsimus, koduootus, pesupesu...
Ma vahel mõtlen, et milleks seda kõike vaja. Saab ju igaüks tarku raamatuid kodus ka lugeda. Aga eks see ole ometi suur osa turismist, mis eriti raha sisse toob.
Viimase aasta jooksul olen käinud nii mõnelgi üritusel ja seda ikkagi nö anonüümse raha eest, mille eest mul endal vastutada ei tule, kui siis vaid selles osas, et ma siis ka tõepoolest omandaksin pakutava. Tavaliselt on see ka õnnestunud, va talvine paaripäevane koolitus Milanos, kus kogu tarkus must suure kaarega üle lendas - sest polnud baasteadmisi, kuhu see ankurduda võinuks. See omakorda viis mind mõtteni, mille ma nö endale teadvustasin, et tarkuselosse õhku ei ehitata, alati peab millegi arusaamiseks eelnema mingi alusteadmine ja sellele omakorda teine, jne, jne. Kui puuduvad vundamendikivid, siis sellele ehitatud seletamatud arusaamad võivad olla vägagi ekslikud, mis jälle omakorda paneb küsima - kas pole mitte demokraatia e massiotsus tähtsates asjades vägagi viltune otsus, sest see põhineb "kes kõvemini karjub" ajakirjandusel ja emotsioonide manipuleerimisel. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Vaid ikka rahast. Miks seda ebaõiglust ikka nii palju on? Kusagil keegi - nagu mina - sirutab neljatähelises võõrsilmajutuses valge teki all oma varbaid, samas kui keegi kannatab tõsises puuduses ja tal selle lahendamiseks pole ühtegi valikut, või siis kui inglased andsid loa inimese-looma hübriidembrüode loomiseks, eesmärgiga nagu ikka - pikendada oma aastaid planeedil maa -, samas kui teisel pool koduplaneeti sureb miljoneid lapsi nälga Eks ole ikka kasuahnus see kõige kurja juur tekitab seda, aga seda me teame ju kõik ja teame ka seda, et eetiliselt on see väär, kuid midagi selle takistuseks ka ei tee. Ma vahel mõtlen, et kuidas maailm muutuks siis, kui silmas ei peetaks enam omaenese kasu vaid teise kasu. St, et ma annan endast/endalt nii palju ära, kui võimaik ja see ei teeks mulle kahju, sest samas annaks keegi teine / teised mulle vajamineva tagasi. Millise tasakaalu see looks? Võibolla väikeses grupis see toimiks, suures... ma kahtlen. Eks ma siis alustan endast ja võtan neid koolitusreisegi kui kingitusi ja katsun omalt poolt väikseid häid üllatusi edasi anda. Tjah.