Miks on see nii, et inimene nii vähe õpib teiste vigadest ja enda omadki jäävad kasinaks, olgu need siis nii kibedad kui tahes. Kui lapsele õpetatakse, et tuli kõrvetab, siis ükskord pistab ta ikka käe tulle ja näebki, et kõrvetab ja õpib sellest. Suurest peast enam nii õppust ei võeta. On see siis õppimisvõime või tahtevõime langusest, ei tea. Joodikul ja suitsetajal on ikka hästi teada, kui kahjulikud nende harjumused on, aga teadmisest üksi ju ei piisa.
Kunagi käisin pühapäevakoolis. Oli ilus aeg. Seal me õppisime kui lambukesed, kuidas hundi eest hoiduda. Umbes sellesarnane skets või siis pantomiim sai kunagi selgeks õpitud. Mängisin ise veel seda kurjemat poolt. Nüüd tagantjärele vaadates küsin endalt, kas jäin ma sellest puutumata ja mõjutamata? Ei, ei jäänud. Aga tagantjärele saan aru küll, et oli kopsakas tarkusetera. Ehk nüüdseks ja edaspidiseks :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar