Viini kerjused

Paastuaja juurde käib lisaks paastumisele ja palvele ka almuste andmine. See pidi väga oluline olema, kuid miks, ma väga täpselt enam ei mäleta. Viinis, kus ma hetkel koolitusega seoses viibin, olen ma esimese ja teisega üsna kergelt hakkama saanud. Paastumise üle on kohe eriline arm, nii, et suurt kiusatust ei teki ning näljatunnet on kerge taluda. Aga almuste andmisega on veidi keerulisem, kuigi võimalusi tundub olevat rohkem, kui sooviks. Siin on palju kerjuseid ning esmalt tekib selline küsimus, et kui see on heaoluühiskond ning rahvas peaks olema sotsiaalselt kindlustatud, siis miks neid ikka nii ohtralt näha on. Miks nad põlvitavad tänavail, vahel isegi väga noored. Miks nad tööd ei tee!!! Ka ei ole kerjused ühtmoodi alandlikud, kui selle ameti puhul eeldada võiks. Näiteks täna, kui olin teel kirikusse, olles eelnevalt taskusse peotäie sente kogunud, ent neid jagada, tuli kiriku uksel vastu vanemapoolne naine, kes väga agressiivselt kukkus mult raha pinnima. Automaatselt tõmbusid mu sõrmed sentide ümber koomale, kõndisin teda ignoreerides kirikuuksest sisse ning kuulsin, kuidas ta mulle "Bitch!" järele hüüdis. Ma ei teagi, et kunagi oleks keegi mu kohta nii ütelnud. Igal juhul oli mul pikalt mõtisklemist selle üle, et kas ma oleksin pidanud siiski andma, sest see plaan ju mul oli ja mis õigus on mul teise käitumise üle otsustada, kui ta oma kerjamistööd halvasti teeb. Mulle meenub veel teinegi sarnane juhtum mõne aasta eest siinsamas Viinis, kui ühe teise kiriku uksest sisse läksin ning kerjust nähes mõtlesin, et küllap ma kirikust tulles talle midagi poetan. Ent enne, kui jõudsin seda teha, sain kerjusekepiga piki sääri ja jällegi jäid mulle sendid pihku. 

Samas ei ole raske anda alandlikule või moosekandile. Kas andes tekib mingi suhestus andja ja võtja vahel, et mõnele nagu saad anda ja mõnele mitte. Ent kui mõnele ei saagi anda, tekib tõrge,  siis miks  samas tekib minule ka süütunne?

Väike inimene siin ilmas paljut muuta ei saa. Kui naeratus veel pidavat aitama, siis kui palju aitab paar vasekarva senti? Samas öeldakse ju, et ka väiksed asjad võivad palju korda saata, palju muuta. Võibolla kui mitte saajat, siis ehk andjat, keda näiteks andmise protsess ise muuta võib. Mõned inimesed on loomult head ja teevad kõike õigesti, teised peavad selleks vaeva nägema, mõned kohe väga palju. Häid harjumusi annab endas harjutada, kuni nad saavad loomule omasemaks. Heal inimesel on kerge olla hea, aga kui halb inimene püüab olla hea, siis see võib kõrvalseisjale silmakirjalik tunduda. Kas ta siis peaks headest püüdlustest hoiduma, et tõetruu välja näha - jah, olengi selline, selline mu loomus. Osalt on see aus ja seegi on hea, kuid kui sellega leppida, siis ei ole ikkagi edasiminekut. Või seisneb silmakirjalikkus püüdluses hea näida, mitte heaks saada? Igaühele on antud oma rist, mis ehk suures osas ongi see "mina ise", mida tuleb läbi elu taluda, talutada, leppida, parandada. Minul pole enda "isega" väga kerge olnud, ilmselt pole ka edaspidi, aga lihtsalt käega lüüa pole ka õige. Nii ma üritan. Üritan väikseid asju. Aga kas ma suudan kerjuse nahaalsusest mööda vaadata ja talle inimesena paar senti poetada? Kas ma teeksin seda tema või enda või sellepärast, et nii oleks õige? Ei tea. Ma siiski ei tea. Aga üritan mõista.