Viini kirikud

Mis mulle seekordse koolitusreisi eriliseks tegi, oli see, et ma võisin igasse kirikusse sisse astuda ja koduselt Missadest osa võtta. Ja see lisas kõigele justkui tundeliselt magusat hõngu. Ma siiski üle ei pingutanud, käisin kolmel korral St Stephanuse katedraalis, korra kongressikeskuse lähedal olevas juustuakudega mustas kastis ning St Peetruse kirikus, mis asub katedraali lähedal. Missad olid valdavalt saksa keeles, aga ka inglise ja ladina keeles ning teisel õhtul lausa araabia keeles. Viimasele sattusin küll juhuslikult, aga see oli põnev - palju pikem ja teistsugusem. Kolmes muus keeles olin ma ette valmistunud ning Missa vormi eelnevalt välja printinud ja tore oli, et neid kõike ka kasutada sain.
Tahtsin aga rääkida tänahommikusest teenistusest Peetri kirikus. Küsisin eelnevalt piiskopilt, et millist kirikut ta soovitab, ta vastas, et tunneb Peetri kiriku piiskoppe. Hiljem sain aru ka miks. Peetri kirik on ümmargune ning hilisem kui katedraal. Ka on kirikus palju marmorit ja kulda, aga see küllus nagu ei häirinudki. Jõudsin sinna liialt vara, käimas oli eelnev saksakeelne Missa. Uksehoidja oli väga viisakas ja seletas, et järgmine, ladinakeelne Missa algab kohe peale seda ning üllatas turiste sellega, et arvates ära nende päritolumaa, pakkus neile vastavaid kiriku interjööri tutvustusi. Ootasin kannatlikult eelneva teenistuse lõppu ning pugesin siis vanasse igatepidi nagisevasse kaunistustega puupinki. Minu ette istusid kaks pikka kõhna u 70 aastast teravate näojoontega vanadaami, kes end tagasi hoidmata jutustama hakkasid. Üldiselt enne teenistust vaikitakse, mõtiskletakse, palvetatakse ja kindlasti mitte ei räägita. Ehk nad olekski sosistanud, kuid küllap nõrk kõrvakuulmine ei lubanud liialt voluumi alla võtta. Teenistus hakkas. Hakkas nii, et üleval rõdul laulis väike koor väga heal tasemel gregoriaani koraali. See oli ingellik. Aga vanad naised ei lasnud laulul end segada, jutustasid edasi. Vahepeal tuli püsti seista ning üks tädidest arvas, et oleks hea end kriiksuvatel laudadel ette ja tahapoole kallutada, ikka kriuks ja kräuks. Kõige selle ilu ja kauniduse keskel kasvas mus viha, mille vastu ma kohe ka võtlema hakkasin. Miks alati siis, kui midagi on väga eredat ja puhast, ilmnevad häirivad asjaolud?  Aga kas pole nii ka mõtetes? Just siis, kui tahaks süveneda, palvetada, tulevad pähe  rumalad mõtted ja kujupildid, mis kui vanatädid vadistavad, kriuksutavad ega ei lase olla. Hiljuti lugesin ühte mõtisklust u 1000 aastat tagasi elanud kirikuisalt, kes sama asjaga kimpus oli. Me ei muutu üldjoontes ikka üldse. Järgmise jutuvadina peale, kui ümber vaatasin, ütles teine tädi mu selja taga: "Shreklich!". Njaa, mõtlesin, ega ma vast nuriseda või, kord ammu öeldi mulle ka nii, kui ma koos ühe vene tüdrukuga viini sümfoonia kontserdil seisukohtade taga põrandal istudes itsitasin. Vihane saklane mu ees pani mu kohe paika, aga olin ka tema elamuse ära rikkunud. Kontserdisaalil ja kirikul on ikka väike vahe, mõtlesin, ja koputasin ühele tädidest õlale. Ta sai aru ja jäi vait. Hetkeks. Tädi mu kõrval noogutas rahulolevalt ja tänulikult. Aga sisemas ma ei rahunenud, kuni hetkeni, kui ühes Missa osas ta mulle oma helehallis kindas käe rahusooviks ulatas. Kannatlikkus on suur voorus, aga ma siiski tundsin kergendust, kui nad lõpulaulu alguses jalga lasid ja ma sain oma mitmehäälse maiuspala rahus lõpuni kuulata.  Paastuaja kolmas pühapäev.