Käes on taas hommik I

mil Maieke tööle on läinud ja mina selles suures hämaras ruumis hommikutundi pean ja mõtteis kaalutlen, kas kirjutada midagi möödunud päevadest või mitte...ja kui jah, siis mida ja kuidas, et keegi seda ka lugeda viitsiks. Kirjutamine on päris raske töö ja kui töötegemiseks on sellist parajat vaimu vaja, siis kirjutamiseks veelgi enam. Kui asja enda jaoks nö mäletamiseks kirja panna, siis teeksin seda umbes nii:
- Reede (pärast seda, kui siia viimati kirjutasin) - Tutvusin Maie ühe korterikaaslasega, kes kena itaalia poiss on ja kes vist oma tüdrukuga (kellest Maiel aimugi pole) siia tuli. Pärast leidus tema ukse taga kastitäis lõngakerasid ja vardad - selge seos selle kahe fakti vahel puudub, aga oletada võib, et kui poiss palju tööl käib, siis oleks hea, et ka tüdrukul tegevust on, muidu.... aga see teooria ei pea selles mõttes vett, sest pärast seda pole seda tüdrukut näha olnud, aga lõngakerad on endiselt seal. Hommikust söin Maie näidatud tudengite pizzakohas, kus pizzalõik 1,5 euri maksab ja kaks korda sama suur on, kui meie selverites pakutakse - see olla aga ka üks väheseid Eestist odavamaid asju. Tõsi ta on, sest raha kulub siin tublisti, eriti on imestamapanevad rongipiletid, aga sellest räägin hiljem. Suundusin siis taas turismiinfosse - see on selline tore koht, kus on meeldiv olla, ning saanud sealt juurde veel paar linnaplaani, asusin neid sealsamas eesolevas kohvikus, kus ka esimesel päeval päikest nautisin, uurima. Ka nüüd paistis päike ja kohv oli nii hea, nii hea. Seni olin esikohale ikka hispaania kohvi pannud, kuid nüüd tundub konkurents päris tihe olevat ja ma ei teagi kellele kohvikeetmises esikohta anda. Kelneritädi tõi lahkelt mu küsimise peale juurde ka võiküpsiseid ja kui ma väikese ebaõigluse, mis tekkis asjaolus, et ta mulle enda kahjuks valesti raha tagasi andis, lahendasin, tõi ta mulle veel küpsiseid. Ja nii ma siis seal istusin ja mõtlesin, mida teha järgnevaks. Mingi kaardi peal oli märgitud paar linnamatka rada ja ma lõpuks valisin punase raja, mis viis esmalt ühe suure kiriku juurde. Kirik oligi suur ja punane, aga uks oli lukus, sest kätte oli jõudnud lõunatund. Kõndisin tagasi keskväljakule, aru pidades, et pole suurt mõtet siis üldse järgnevad kolm tundi turisti mängida, sest loogiliselt võttes on ka teised kirikud sel ajal kinni. Läksin Maie näidatud raamatupoodi. Ta eelmisel õhtul ütles mulle, et see on see koht, mida vaadates ta minu peale mõtleb. Otsustasin järele uurida, et kas see siis tõesti ka tõele vastab - ja tal oli õigus. Ma pole varem näinud toredamat raamatupoodi, kus raamatud ja makaronipakid ja kompotipotid sõbralikult üksteise kõrval riiulites on, lisaks veel seitset sada sorti maitseaineid ja kriminulle, teepakikesi ja klassikat ja selle kõige keskel ka käputäis laude, kus vilgas söömaelu käib. Vahepeal kasutas Maie juhust ja lasi töölt jalga ning haaras linnapealt kaasa veel kaks eestlast, kelle ta asjalikult samaks ajaks siia oli organiseerinud, kaasa. Istusime siis rõõmsatena raamatute ja potsikute vahele lauda ja lasime toidul hea maitsta.
(no ma mõtlen, et kui ma nii jätkan, ei jõua ma õhtukski valmis... st, mul tuli parem mõte, et jätan siin reede kesklõuna pooleli ja lähen linnapeale kohvi jooma ja oliivisaiakesi sööma)