Käepigistused

Täna sain pigistada Indrek Pertelsoni kätt. Jah, paljud teavad teda....olin minagi üht-teist tast kuulnud...nii pärast aktuaalset kaametat spordiuudistest, kui juhtusin neid kuulama jääma, aga ega temast muud suurt ei tea(dnudki). Nüüd tean, et tal on tugev käepigistus ja vaielda oskab ta ka... noh, siis natuke vaidlesime õhu ja rõõmu üle.
Ma pean oma vaidlushimulisust enda juures miinuseks, sest see osa on mus eriti taltsutamatu, et lähen kohe põlema, kui põhjust antakse, ja seda alati, kui jutt mu veendumstest väga erinev on. Tegelt nii ei tohi, saan aru küll, ja kui keegi teab, kuidas seda isikuviga parandada, andke teada.
Presidendi kätt pole ma surunud... sellest on muidugi kurb, aga ma kujutan ette, et talle oleks see väga väsitav kõiki Eesti kodanikke kätelda ja piisab vast sellestki, kui tähtsamad ninad tervitatud saavad, sest nemad vajavad seda kindlasti rohkem. Aga Tartu Ülikooli rektori kätt olen surunud ja kunagise prorektori T.L. kätt samuti, kellest ma ütlemata rohkest lugu pean, nagu vast paljud, kellel on olnud au temaga kohtuda.
Ja siis on veel sellised aulised kodanikud nagu isa Philippe Jourdan ja Baltimaade nuntsius - ka neid olen puhtjuhuslikult kätelnud. Ja siis veel palju teisi.
Tore on see kätlemise asi, see loob nagu mingi kontakti kahe inimese vahel - midagi reaalset. Siinjuures tuli kohe üks seik Pertelsoni mõtisklusest meelde, et kui inimene arvab reaalsusest kui millestki käegakatsutavast, siis kõike seda, mis jääb tast 1,5m kaugusele, pole lihtsalt olemas. Teine hea asi, mis ta ütles, et kui teed palju tööd, siis selles pole kindel, kas armastus ka tuleb, aga kindlasti tuleb veel rohkem tööd juurde.
Ja kallistamine on ka tore... eestlasele ehk veidi võõrastav, aga samavõrra rõõmustav ja kosutav. Hää kallistus kallilt sõbralt on kui päiksekiir pilvisest taevast.
Miks seda kõike vaja on? Ehk on seegi tunnistus omaksvõetusest, tunnustusest, arvestatavusest, millestki, mis paneb inimese end inimesena teiste seas tundma. See pisike viisakusavaldus annab nii palju - see tutvustab, sõbrustab, üllatab, lepitab, sõlmib, jätab hüvasti jne... See on midagi väga isiklikku ja vahetut...
Üks asi, mida ma õppisin Soomes ühes ülikooli haiglas olles, oli see, et ükski inimene ei ole liialt tähtis selleks, et teist enda kõrval tervitada. Olin silmini meelitatud ja liigutatud, kui tähtsad professorid ükshaaval, märgates, et ruumis viibib keegi võõras, tulid end mulle ise tutvustama. See ei võta palju, ent annab tohutult.
Ent...kuidas muudaks mind Tema käepigistus?
Seniks aga tervitage üksteist pühade suudlustega, nagu Paulus ütles.