Laululine pühapäev

Täna ärkasin hilja - kelli keerati. Võtsin kohe selle endale uneplaani sisse ja nii saigi 10 tundi täis ja nii hea oli. Eelnev valvetöö raskus kadus kontidest unustustehõlma ja kätte jõudiski pühapäev. Isekeskis mõtlesin, et paha ju, et pean seda siin Tallinnas veetma, Tartu hõng kuidagi ikka kodusem, aga mis siis ikka, vahel kõike ei saa. Läbides mõtteis suure rea võimalusi, kus pühapäevale pühapäeva maiku juurde saada ja otsustasin siis vana osaliselt sissekäidud raja kasuks - Valguse teele. Enamusel on kerge - on üks kodu, üks küla ja üks kirik.... Minul aga pole ei püsivat kodu, püsivat küla ega kirikutki. Eks see ole iseloomuviga, arvan ma.
Jõudnud suure jooksuga ühe bussi pealt teisele, pidin ma Viru keskuse all pensionäride jalge alla tallatud saama, sest sellist koha pärast trügimist näeb ainult 34A bussipeatuses. Aga ma ei pannud seda neile pahaks, oli ju ikka pühapäev.

Nojasiis jõudsin kirikusse, õigemini osalise klaasist laega valgesse saali, kus enamus inimesi oli juba oma koha leidnud ja minagi sain endale sobiva tagumisse nurka. Siis sai pühapäev hääled sisse. Ülistust tegi ooperilaulja Helen Lokuta, ja kuigi mu meelest enamasti ooperihääled gospeliga kokku ei sobi, oli seekordne midagi erilist. Stiililt oli see midagi lounge ja jazz'i vahepealset, mis vahel kui laine muutus nii võimsaks ja kuidagi kosmiliseks, et selle peale oleks võinud ka lagi tõusta. Olin päris üllatunud teada saades, et laulude autoriks oli keegi sealtsamast kogudusest.

Kõhule meeldivama osa veetsin ka kursaõe seltsis Top'i restoranis praegusi töiseid ja vanu häid aegu meenutades 80-ndate muusika saatel... oli ka kuidagi hubane...läbi akna purjekaid ja nende taga veel Pirita kloostri varemeid silmitsedes. Mulle meenus mu hommikune unenägu - olin justkui kusagil lõunas ühes kloostris, kus elasid viis nunna. Millegipärast olin neil külas ja silmitsesin ühe fotoalbumit, kui ta veel noortüdruk oli ja nunnaks sai... Täitsa huvitav oli unenäos kellegi võõra fotoalbumit vaadata:)

Ja õhtu. Ei saanud kuidagi vastu kiusatusele ka veidike shopata. "Naine, nõrkus on su nimi"...ja nii see ongi. Veidike südametunnistuse piineldes kobisin siis oma kolaga trolli peale. Istusin üksi. Tavaliselt minu kõrvale nii kergesti ei istuta, olen vist veidike eemaletõukav...muig. Toppisin kuularid kõrva ja hakkasin raadiot kuulama. Vabaduse väljakul sisenes bussi üks rõõmus keskealistest venelaste kamp. Ei saanudki aru, kas nad olid vindised või lihtsalt ülemeelikud, aga korraga lõi see seltskond suure laulu lahti. Üks mees laulis eriti kõvast " sole miot" ja nii ilusti, et kuidagi kahtlaselt mitte tavainimese pärane tundus. Teismelised tüdrukud itsitasid pihku ja reserveeritumadki vanadaamid muigasid. Siis tuli bussi üks vana vana suurte prillidega mees. Istus mu kõrvale ja ilma suurema sissejuhatuseta ütles: "See mees on Estoniast, laulja, käisime koos palverännakul." "Ohoh, kuskohas siis? " küsisin, meenutades enda äsjast palverännakut. "Poolas. Kas te võtaksite sellise endale meheks?" Olin nõutu sellise küsimuse peale ja muigasin. "Ei tea midagi," vastasin, samas mõeldes, et oleks ju tore küll, kui keegi nii ilusasti õhtuti laulaks, kui et ainult sedasama laulu ei laulaks. Vahepeal oli ooperilaulja oma pala lõpetanud ja pälvis trollitäie rahva suht tormilise aplausi. Siis alustas ta järgmist. "Ma ise laulan ka, " tunnistas vanamees järgmiseks. "Kuskohas siis? " "Rootsi Mihkli kiriku kooris. Ja teie, kas te laulate?" " Jaa, vastasin, teeme natuke vanamuusikat Tartus" Ja siis tuligi minu peatus, kuidagi ootamatult kiiresti. Tavaliselt ma nülin seda Tallinna transpordiliiklust ja mõtlen tihti kibedusega, et peaks ikka sõiduki muretsema, ent selliseid helgeid hetki samas mujalt ei saa. Kõndisin oma väikesesse kodunurgakesse sole miot ümisedes.