Kolmkümmend

Mõned päevad tagasi vedas ajaline kalender mind üle kolmekümnenda aasta piiri, ehk siis, alustasin oma neljakümnendaid. Küsitakse ikka, et tunne siis on....nii vana olla? No mis ma oskan öelda .... hea tunne on, nagu oleks just 18 saanud. Eks iga päev viib ajatuse piirile lähedamale ja eks see on meie igaühe mõtteis alal, et mis saab edasi, kui süda enam ei löö. Vahel tekib tahtmine kasvõi korraks heita pilku üle selle piiri, ent tean, et pole veel minu aeg.
Siinselt piirilt tagasi vaadates saan öelda, et olen õnnelik - mind on tõesti õnnistatud toredate inimestega mu ümber ja palju muu ilusa ja meeliülendavaga, et saan ainult Jumalat tänada selle kõige eest. Loodan tasapisi ka, et tulevik saab olema hoitud. Loodan, et mu teel saab leiduma veel palju uut ja põnevat ja et mu käed saavad nii mõnegi heateo korda saata....