Ma pean ütlema, et mul on olnud raske oma mõtetes korda luua, kumba poolt siis valida. Muidugi ei ole ma inim-, ega ka homovihkaja. Kuid õigus armastusele, kas see on alati õigustus? Kui me võtame ette pedofiilia või zoofiilia, siis ma arvan, et pole küsimustki - enamus on selle vastu. Kauaks?
Täna jalutas Toompea lossi ees ringi ka viist vikerkaarevärvides värvitud kiharatega noorukest, üsna arglikult kokku hoides - nemad tulid omi seisukohti kaitsma. Aga äkki on just nemad meie kaitsmata lõhkiste perede tagajärg? Nad nõuavad armastust, mis on kodudes vajaka jäänud. Teine naine mõistab teist ikka paremini nagu ka mees meest. Samas kas see "homoabielu" seaduslikkus neid pikas perspektiivis õnnelikumaks teeb, selles pole ma kindel. Selliseid noorukitest orientatsiooniotsijaid on palju, see käib eneseotsingute juurde (ma pean siin üles tunnistama, et olen ka ise mingil ajal olnud nende seas), kuid samas on nad ka kerge saak kellegi "propagandavankri" ette rakendamisel. Kes kaitseb eneseotsingutel olevaid noorukeid võõraste ihade ja endi noorpõlve rumaluste eest? Kunagi olid vanaemad- ja vanaisad, kes tasakesi nõu andsid, ent nüüd on need traditsioonid ammu murtud - mis sellelt memmelt ikka küsida, ta ju ei oska telefonigi kasutada!
Kuna seksuaalsus on nüüd suurema tähelepanu all kui inimene kui intellektuaalne olend, siis veel selline küsimus: kus üldse jookseb homoseksuaalsuse ja sõpruse piir? Kas vahel ei segata seda ära hingelähedase sõprusega - kas nüüd siis tuleks leivad ühte kappi panna? Või heasoovlikkusega teise inimese poolt - ma pean ütlema, mul siiralt pole midagi selle vastu, kui mõni sõbranna üksikemal last aitab kasvatada või naise kaotanud mehele sõber toetava õla alla paneb. Ka majanduslikus mõttes on sõpradel tulusam koos elada.
Viimastel nädalatel on riburada tulnud arvamusi kiriklikult pinnalt, nii pooldajatelt kui vastastelt. Soomes näikse luterlik kirik väga moderne ja homofiilne olevat, vat suurel osal Eesti luterlikust kirikust näikse see "kommunismi igand" küljes olevat. Soomes isegi olnud naispastor naisprofessoriga abielus, hiljem küll lahutas, aga seegi on väga inimlik.
No ma ei tea, ükskõik kuidas võtta, "suure armastuse pärast" ei saa me piiblit ajastu lembuse valguses teistmoodi tõlgendada, sest kui nii UT-s kui VT-s ei ole homosuhteid heaks kiidetud, siis ei saa seda ka nüüd. Sõnum on väga lihtne ja selge. Võtkem seda kui lapsed, mitte kui teoloogid. Ma saan ju inimesena aru, et kõigile tuleb head soovida ja lubada neil õnnelikud olla, ja me oleme nüüd nii arenenud, et vanad tõed enam ei kehti. Koguja ütleb, et pole midagi uut siin ilmas, läbi aastatuhandete on ilmselt nii -homofiilseid kui foobseid aegu olnud ja nüüdnegi pole uus. Kuid vana tarkus ehk näeb oma vigade pealt ettepoole ja pikas perspektiivis ei pea seda heaks- ehk on liigsel liberaalsusel ennegi olnud tagajärgi, mida hiljem kibedalt kahteseti. Aga me ei õpi, sest moodne inimene on kõige targem. Kas on? Näiteks loomakaitsjad. Kasutame kunstnahku, et loomade elu kaitsta. Siis vedeleb see plastik looduses lagunematult ning metsloomad, linnud söövad sisse ja surevad. Seda poolt ei kaitse keegi. Terve ookean on prügi täis. Laseme noorukid eneseotsijad liiga kergelt alternatiivsetele teele.... Kas ehk, kui head ajad möödas, ei ütle mõni neist, et miks mul ometi lasti liiga kerglaselt protestivaid valikuid teha? Miks keegi ei öelnud! Kasvatame lapsed sooneutraalseks....ja sureme välja, sest hommikumaad hoiavad rohekm ürgsest seadusest kinni ja paljunevad. Samas pendel liigub ikka ühest otsast teise. Kes teab, ehk saab liigne vabadus viljakaks pinnaseks ultra äärmuslikkusele?!
Kellele on vaja kiiresti läbisurutavat kooseluseadust? Kas see on tõesti kellegi "õnne aluseks" või hoopis uksepraoks või hooandjaks millilegi muule, mis seni on varjus olnud. Ma ütlen, ma tõesti ei tea, aga selline survestav taktika paneb paratamatult kergelt kahtlema, kas asjad ikka on nii nagu neid paista lastakse. Kui pärast kohvilauas postimeest lugesin, siis ürituse väga tagasihoidlik kajastus lisab kahtlusele hoogu juurde - tegelikult olid kohal ju suured massid inimesi, mitte ainult mõni sada! Ja meediaveergudele ilmuvad ikka kas õnnetud pooldajad või negatiivses valguses paistvad äärmuslased, kes ehk ongi veidi vihasemad. Miks on vaja seda nii näidata, et kes kooselu seaduse vastu on, on vihkajad, rumalad, madalalaubalised? Kas tõesti EL-i lepingud! Rahad? Tingimused, mis on meie riigile ette antud? Ja veel...kas ka selline rahva kahte leeri ajamine pole sihilik? Hundidki ajavad lambakarja laiali, nii on kergem murda.
Ma ise valisin hetkel veel enamiku poole, ehk siis kooselu seaduse vastase poole. Ma usun, et meil on piisavalt seadusi, millega saab vähemusi kaitsta. Ka ei keela neil keegi olemast õnnelik nagu ka need tuhanded vabaabielupaarid, kes ei pruugi üldse õnnetud olla ja kes ilmselt uuele abielusarnasele seadusele tormi ei jookse. Ja ehk oleks see isegi hea, sest kui mõni endas äkki hetero avastab, ei ole ta seadusega kammitsetud. Ma suhtun homodesse sama hoolivalt kui igasse teisesse, kes elus ja töös ette tulevad ja eriti kaastundlik olen noortele joodikutele, kes oma viimaseid elukuid haigla vahet jooksevad, et kõhtu kogunevat vett välja lasta. Neil hetkedel ma tõesti mõtlen, et kas keegi siis ei suutnud noorele inimesele selgeks teha, et ta joomisega oma elu väga lühikeseks teeb - kas siis keegi ei hoolinud õnnest ja teise tulevikust, et lasi tal rumalaid valikuid teha! On see siis inimõigus või meie tegematajätmine?
Ma usun, et traditsiooniline abielu on järjepidev ning aastatuhandete ajaproovile vastu pannud. Et meil oleks tulevikku tuleb eelistada neid valikuid, mis meid siiani on kandnud. Pikemalt kestva õnneliku tuleviku pärast. Kõigi huvides.
Kristus oli inimene ja Jumal. Olgem tema sarnaselt - inimlikud, püüeldes jumalikkuse poole. Ja kui ligimene väga haledalt koperdab, tema enese pärast aita teda, vajadusel ka karmimalt, et tema vabadus talle surma- ega orjapõlveks ei saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar