Palju õnne, Isa Vello!

Ei teagi, miks ma temast nii hoolisin, armastasin.  Ta oli kui krutskeid täis vanaisa,  hingelt sõjamees, vaimult preester, päriselt ka, ja pühak! Täiesti oma pühak, kes vahel torises, siis jälle laulis vemmalvärsse, ning kui oli vaja, siis ütles nii, et oli öeldud.
Ma mäletan, et mõned aastad tagasi istusin kabeli taga nurgas ja palusin Jumalat, et ma annaks kasvõi mõne oma eluaastast talle,  kui vaid et teda jätkuks kauemaks veel..... Tema viimane aasta aga oli talle raske, täis teadvustatud segasust. Siis mõtlesin jälle endamisi, et pidin ma küll niimoodi paluma, teine oli tehtule kriipsu alla tõmmanud ja ainuke küsimus, mis veel vaevas, oli: "Mis ma siis nüüd teen?"  Ta oli kui ajalik pärl ja nii valus oli vaadata selle tuhmumist.
Ta kutsus mind dottoressaks. Kas oskasin talle radioloogina parimat meditsiinilist nõu anda, on küsitav, aga ega ta vast seda tahtnudki. Ta tahtis pigem kinnitust oma arusaamadele ja järgis, mida oli nõuks võtnud. Oleks liialdus end tema ihuarstiks pidada, aga ta tuli ikka ja küsis nõu ning nii mitu korda käisin talle apteegist doppelherzi napsi ostmas. Küllap ostaksin veelgi, aga aeg sai 2018 aasta ülestõusmispühal täis ja ta kutsuti taevase kodu rahusse.
Mõtle meie peale oma palveis, kallis isa Vello!

Kui palju pärle on antud meile vaadelda ja sõrmeotsaga puudutada ja võibolla oleme ise mõnele pärliks. Annaks vaid Jumal seda äratundmist ja rõõmu.