Äratundmine.

Hiljuti küsiti minult, et kas ma tundsin Pille Valku. Oma ignorantsuset ei osanud ma selle peale midagi kosta, ei tundnud. Tagantjärele tean, et ta oli suur, väga suur inimene. Kahju, et ma teda tundma ei saanud.
Aga...juhtumisi vaadates seda "Ajalik ja ajatu" saadet, meenus mulle midagi. Oli see nüüd varakevad või hilissügis, ei mäleta, aga oli pime, lörtsisegune õhtu, mil mina ja mu kunagine klassikaaslane Mery otsisime Supilinnas ühte maja, kus elavat keegi sõbralik ja tark, kelle nõu mu sõbratar vajas oma kursusetöö kirjutamisel. Lõpuks leidsimegi ja lahkelt avati meile uks suurde sooja hubasesse veel renoveerimisjärgus olevasse kodusse. Olin sellest erilisest ümbritsevast hõngust lummuses. Pärast tutvustavat ringkäiku vanas palkmajas, istusime mugaval diivanil ümber laua. Laua juures riiulil või kummutil oli ikoon, võibolla olid küünlad ka.... Me rääkisime palju. Ma ei tea, kui palju mu klassiõde oma töö osas nõu jõudis saada, aga mulle tundus, et me rääkisime ja rääkisime paljust muust ja nii põnev oli. Kuulasime ka muusikat. Üheks valituks oli "Aida", mille juurde jutustasin oma loo, kuidas ma Itaalias Veronas päikesest soojaks köetud kividel kogu suurepärase etenduse sõna otseses mõttes maha magasin, ja tema, hea kostitaja, teadis igat sõna sellest ooperist peast. Milline raiskamine oli see minu puhul olnud ja mida mõni teine palju enam väärinuks.
Ma oleksin tahtnud tookord veel ja veel seda kodu külastada, aga olin võõras ja hiljem ei leidnud majagi enam üles. Jäi vaid mälestus ühest hubasest, mõtteküllaldasest ja põnevast õhtust väga sooja ja targa inimese seltsis - selline on minu mälestus Pille Valgust.