2 ja 3

2 päev. Farm ja gurmaan

Missale ei jöudnudki. See hakkas liiga vara ja ma magasin alles. Olin otsustanud laisa päeva kasuks, et natuke linnas ringi vaadata ja kui viitsimist, siis ka teele asuda.
Hommikusöögil nöustusin Celiniga koos minna; ma sain aru, et tema nii soovis. Vähese vaevaga önnestus mul teda kergele turismiretkele kaasa vedada, mis hölmas endas katedraali, kust nagunii oleks pidanud kredensiaali ehk siis palveränduri passi saama, ja kaljunuki otsas seisvat Neitsi Maarja kuju, kust vaade alla oli ilusam kui alt yles. Nagu öiges katolikus maas ikka, on ka siin oma Must Maarja. Kui ma kord Hispaanias Monsserrat (vist valesti) kloostris sellise kultuse peale peale lausa sisemiselt vihastusin, siis nyyd jättis see mind lihtsalt kylmaks. Eeldan siiski, et Maarja Lähis Idas yleskasvanuna oli heledama nahavärviga.
Celinist sain veel niipalju teada, et ta oli pensioneerunud kitarrist, muusik. Tore jutukas prantslanna, et ma kohe natuke väsisin taga koos olles Prantsuse keelest. Muidugi sain lyhikese ajaga öppida kohe päris mitut prantsuse keelset söna, mis kyll kahjuks ka kohe ununesid, aga ikkagi tore, kui keegi vöimatut pyyab. Ka sain ma tuttavaks nii mönegi taime ja nende prantsuse keelse nimega, millega pole parem lugu kui eelmisega. Celinil oli kaasas raamat taimedest, ilus värviline ja mulle arusaamatu. Tema otsis lilli.
Käisin siis teadlikult laisalt, 10 km vaid. Ja kuigi ylesmäge minnes mu kaaslane must maha jäi, lasin ka ennast tihti oodata. Ilus oli...on. Pöllud olid täis lilli ja siidiseid viljapäid, et tahtnuks kohe pyherdada. Mötlesin ka, et vöiks ikka yhe öö väljas magada, aga kui yks väike ussike yhel kitsal jalgrajal mul nina eest läbi lipsas, jäin esialgse konservatiivse plaani juurde. Uss oli kyll liiga väike, et paanikakeskuski sisse ei lylitunud, aga kyllap tal on suur ema ja isa.
Mulle tundus, et Celin kurvastas veidi, kui ma yhes vana ilusa kirikuga kyla kohvikus teatasin, et ma ikka esialgu edasi ei viitsi minna, millest haaras kinni kohe yks vana saksa tädi, nimetame ta Eedeniks, kes pakkus välja lähedalasuva farmi - tuba kahe peale vötta on odavam kui yhele. Ja läksimegi sinna. Eeden on pika eluga vanatädi, lausa 75 aastane. Jalad on tal haiged ja syda ka, aga hing visa. Temast sain teada, et tal on saksamaal suur maja ja oma paradiisi nimeline stuudio, kus ta portselanist nukke maalib. Söja ajal sai ta koolis vastu nägu laksu, kui ta hail Hitler (mis iganes moodi seda ka öeldi) keeldus ytlemast ja ta isa olevat surmani hirmund olnd, kui väike tytar partisaniks lubas hakata. Ka sain ma väga pöhjaliku öpetuse abielu teemal. Ise abiellunud ta 31 aastaselt endast 7 aastat noorema mehega ja elavad siiani önnelikult koos. Seda köike sain ma teada saksa keeles, ise ka imestan, et kuidas aru sain, aga oh imet kyll.
Järgmise löigu pyhendaksin ma gurmaanidele, eriti Peetrile, kui ta juhtub mu blogisse piiluma - ka sina leiaksid siit palju!
Sain siis ära proovida prantsuse kohaliku taluköögi. Talu, kuhu me jäime, oli ilus ja suur, nagu prantsuse filmidest ikka näha vöib. Seal olid omad lehmad ja piimast tehti oma juustu, vöid ja kasvatati läätsi ja muid hörgutisi, mida must muld kannab. See köik hää serveeriti mitut sorti veiniga öhtusöögiks lauale. Lisaks meile istus lauas veel paar prantslast ja prantsuskeelset kanaadalast, kes vahel armust ka möne inglise keelse lause puistasid. Aga ma olin niisamagi ylimalt rahul, pyhendasin suuremat tähelepanu ninaesisele ja vaatasin pealt kuivörd innukalt inimesed prantsuse keele ja kätega vestlesid. Such an idyll. Mötlesin, kui kohatu oli mu hirm selle reisu ees.


3 päev. Headuse öppetund.

Tee oli ilus. Jällegi köndisin tagasihoidlikult, vaid 15 km, aga homme hakkan tösiseks. Alustasin farmist Eedeniga, ent tema lahkel loal jätsin ta peagi seljataha. Leppisime kokku, et kohtume taas Saint Privat d'Allieris. Kuulasin vaikust ja linnulaulu ja oli hea. Poole tee peal pyydsin kinni koguka Kanadalase, vist Denis vöi Deni on ta nimi, ja edasi läksime koos. Muhe mees, aga tema inglise keelest saan ma vähem aru kui Eedeni saksa keelest. Aga noh, polegi väga vaja. Jöudsime juba varakult kohale ja gite polnud veel avatud. See linnake on mäenölvale ehitatud, vana ja ilusa hönguga. Väikse kaljunuki peal asub ka väike kirik ja vana suursugune maja. Tegime siis aega parajaks, kuidas hästi oskasime, paksuke kanadalane, kes majanduslangusega töötuks oli jäänud ja enne uut itke otsingut mötles pikemalt puhata, pöönutas puu all varjus ja mina päikse käes, et siis kotist vaevatud seljale sooja saada. Läks paremaks kyll. Siin ööbimispaigas saime kahe kanadalase kohad, kellest yks eelmises kohas haigeks jäi, mispeale otsustas teinegi kyllusrikka anniga farmi jääda. Siinse ööbimispaiga perenaiseks on yks hollandlanna, kes kunagi siia söbrale appi tuli ja jäigi. Armas hing. Lapski juba räägib 3 keelt. Öhtu poolikul saabus ka Eeden, keda juba kaugele kuulda oli. Pahandas teine mu peale, et ma teda alla uksele tervitama ei tulnud, mispeale mina aga yllatusin, et kas pidin siis. Vana naine on nöuks vötnud mulle söbraks hakata ja ma natuke olen mures, et ega ta seda ometi kogu tee ei taha olla. Tema headus mu vastu on veidi pealetykkiv; juba ta kutsus, et ma kindlasti pean talle Saksamaale kylla tulema, kusjuures köik kulud katab tema, ja kui mul siin rännakul päevake yle jääb, siis ka atlandi ookeani äärde, kus tal samuti maja on. Homme lubas ta mitte köndida, vaid söita autoga, et jöuda samasse kohta, kuhu minagi plaanisin jöuda, et mulle seal siis ema eest olla. Liigne headus on ahistav ja ma ei oska selle olukorraga midagi peale hakata. Istun maja ees pingil ja kriban. Vaatan, et ka paksuke kanadalane tydis tädist, oleme koos yhes toas, ja tuli välja, peale seda, kui tädi ta kanda hoolega teelehtedega plaasterdanud oli. Mida siis teha ylevoolava headusega, mis natuke ebaöiglaselt on yhele inimesele suunatud, antud juhul minule? Me ei taha vana naist solvata, aga juba minu vaikimine tundub solvav. Ma mötlen, et äkki ka mina olen vahel liiga hea olnud...siis öppetund, et ka headus teiste suhtes peab olema vördne ja möödukas.
Homme saab huvitav päev olema, sest ka Celin helistas mulle tölgi vahendusel ja kysis, et kuhu ma homme jään. Olen saanud yksikute vanade naiste lemmikuks. Yhel on vist igav ja teisel on mingil ajal ematundeid yle jäänud. Mis siis teha?