13

13 päev inglane ja iirlane.

Pärast moosisaia ja kanget kohvi, mis kyll pooleli jäi, asusin teele. Gite perenaine aitas mul järgmiseks öhtuks uue broneeringu teha ja soovitas ka, juhul kui peaksin otsustama järgmisse suuremasse linna jääda, Karmeli kloosrisse minna, sinna polevat broneeringut vaja. Niisiis mötlesin, et ehk olekski tore linna ööbima jääda ning otsida yles ka see kuulus Place des Ecritures, mida Conquesi kloostriabi soovitanud oli.
Pärast esimest töusu jöudsid iirlane ning inglane, keda öhtulauas veidi lähemalt tundma olin öppinud, mulle järele ja edasi läksime koos. Chris on väike tedretäpiline iiri mees, kes näebki välja nagu iiri mees. Ta oli äsja sotsiaaltööst ning samalaadsest öppetööst pensioneerunud ning mötles nyyd elu yle järele. Olla hiljuti tal ka noorem vend surnud ning ema raskesti haige, kes samuti soovitas talle see rännaku ette vötta.
Steve, inglane, näeb jälle välja nagu töeline inglise dzentelmen, erksiniste silmade ning valge pea ja habemega. Steve on keemik. Uusi aineid ta laboratooriumis kokku ei pane, kyll aga kirjutab ta keemiaalastest uurimustöödest ja raamatutest populaarteaduslikke artikleid vöi sissejuhatusi kokku. Oma lastele on ta eeskujulik isa olnud, kolmest pojast kaks on samuti keemikud. Siia teele tuli dzentelmen lihtsalt söbraga kaasa. Mölemad nad on toredad. Vahel on neist kyll raske aru saada, sest inglise inglise keel on mönevörra komplitseeritum, eriti, kui seda räägitakse emakeelena.
Meeste pikkade sammude saatel jöudsin Figeac'i suhteliselt vara. Figeac on suhteliselt suur linn ilusa vana linnasydamikuga. Turismibyroost sain teada Karmeli ödede kloostri asukoha ning suundusin dzentelmenide saatel sinna, kes kindlalt mu kindlasse kohta "maha panid" ja siis oma lukshotelli edasi läksid. Vahel tuleb luksust ka lubada, nii nad ytlesid. Kloostri ööbimiskoht oli töesti väga lihtne ja tagasihoidlik, ent peavarjuks piisav. Perenaiseks oli pehme täidlasem tädi, kes olemuselt väga lahke ja kylluslik. Pärast väikest tutvustust läks ta oma toimetuste juurde ning mina lonkisin linna. Otsisin teeviitade ning reisibyroo tädide näpunäidete järgi yles Champollioni muuseumi ning asusin seda uurima. Pärast esimesi eksponaate, kus köik ainult kohalikus keeles oli, ostsin kaasa telefongiidi. Champollion oli siis see mees, kes egiptuse hieroglyyfid tänapäevaseks arusaadavaks keeleks lahti mötestas ning muuseum oli kirjakunstist yldse. Muuseumis olles sain aru, et minu paremad aastad öppimiseks on möödas, miskit nagunii meelde ei jää, väsinud ka jne... Peale teist saali klöpsutasin telefongiidis suvalisi nuppe ja vaatasin juhuslikku tähelepanu osutudes muuseumi kiiresti läbi. Ehk kunagi ma hakkan tubliks... Ja muidugi Place des Ecriturese unustasin sootuks. Mis teha. Enne öhtusööki käisin siis Karmeli ödede öhtupalvusel. Yhte nunna nägin, teised varjusid körvalruumi, mis minu vaatenurka ei ulatunud, kuna istusin kaugel. Lauluhääle järgi oli seal nii nooremaid kui vanemaid, yks oli vast aasialane, sest aksent oli teine... Munkade laul Conquesis kostus veidi paremini, aga see selleks.
Perenaine oli valmistanud kyllusliku öhtusöögi, mille yheks osaks oli juurviljalobi, mida Eestis paremini tehakse. Seltskonnas oli paar sakslast ning seltskond prantslasi, kes köik vast turismibyroo juhendusel siia tee leidsid. Minu vastas yle laua istus yks austria-rootsi päritoluga Salzburgis elav naine nimega Margareta, kes yks tubli rändaja on ning palju teesid läbi käinud. Eelmistel aastatel yletanud ta Sveitsi mäed ning köndinud Genfist Le Puysse. Väga selge ning terava huumoriga inimene. Ta oli mulle toakaaslaseks ning reisis ilma broneeringuteta. Mönes möttes tore, iga öhtu ja öömaja on nagu yllatus, aga samas voodikohast ilma jäämine ka hea ei ole.
Yks naine öhtulauas oli tee peal end pysti sirutanud ussi pildistanud. Oli see nyyd sellest vöi millestgi muust, aga tundus nagu oleks ma kogu öö unes usse näinud. Muutkui tapsin ja tykeldasin neid ja sain nöelata ka, mille tarvis punaseid tablette vötsin.
Aken oli lahti ning väljas tuli kerget äiksevihma.