18

18 päev. Kyla mäe otsas.
Lascabanes durand - Lauzerte.

Nägin palju unenägusid, yhe ka päris sellise, mis samal päeval veel täide läks, aga selle jätan suurest avalikkusest välja. Hommikusöök oli serveeritud jälle pererahva majja. Koduvalmistatud leiva ja jogurti körvale laulis makist vaikselt Loreena McKennitt ja andis teeleminekuks vastava meeleolu. Asusime teele minu jaoks tavalisest pool tunnikest varem, ent juba siis andis kuumus vaikselt tunda. Mötlemist oli palju. Inge, mu sakslasest kleenuke 59-aastane kaaslane, rääkis oma värvikaid perekonnalugusid. Nimelt olla ta isal kui rikkal mehel ikka mitu naist järjest olnud ja lapsi ka palju, ent köik kasvasid yles ilma isata ja said yksteise olemasolust teada alles palju hiljem, mis omasoodu pingeid kaasa töi. Inge oli jutukas ja turtsatas alati oma naljade peale naerma. Naljakas oli see, et vahel ei saanud ta aru, mis keeles ta minuga rääkis, vahel tölkis mulle prantsuse keelt prantsuse keelde ja tihti pidin talle ölale koputama, et inglish please ja siis ta jätkas ilma probleemideta inglise keeles. Ennelöunal tegime väikse kohvipausi Montcuq'i linnakeses. Hommikud kohvikus on alati head. Inge aitas mul broneerida ööbimiskohad mitmeks järgmiseks ööks. Maastik muutus taas kynkalisemaks ja viljakad väljad rohetasid ning kolletasid pöllusaadustest. Yhes orus kasvatati tubakat, viinamarju ning sibulaid. Oi milline parmu paradiis, muigasin. Vahel ma mötlen ikka oma esimesele palverännakule Hispaanias, kus septembrikuus viinapuud kobaratest pakatasid. Kyll see oli suur meelehea ida-euroopa turistile. Siin on ette tulnud mitmeid murelipuid, mis samuti marjadest punetavad. Palverändurid on nagu rändtirtsuparv, kes ei jäta juhust kasutamata - teepoolsed oksad, kuhu vaid ulatuma kyyndib, on paljaks söödud. Mina ka, pean tunnistama, ei suuda sellisele kiusatusele vastu panna. Kysisin kord yhelt, et kas see on lubatud, ja sain vastuseks, et köik, mis yle aia ripub, ei ole keelatud. Aga vahel aeda polegi! Siiski pole ma end yhegi puu kylge unustanud ja keegi pole ära ka ajama tulnud. Pöllumehed on lindude kimbutamiseks välja möelnud igasuguseid trikke ja yks on selline paugumasin. Ma tykk aega nuputasin, et mis paugud need kogu aeg käivad, kas mingid söjaväelised öppused vöi lihtsalt meeldib kohalikele paugutada, kuni keegi arvas, et äkki linnuhirm hoopis. Mina jälle siis arvasin, et äkki lastakse palveränduritest varganägusid maha. Korra tuli kohe selline päris hirm ka, kuigi teadsin, et see vöimatu on. Ysna Lauzerte lähedal oli väga järsk laskumine, pidin slaanomit alla köndima. Hiljem kuulsin, et kohalik talunik polnud mingis asjas oma tahtmist saanud ning keelas tee läbimineku oma maalt, nii et nyyd tee mäe otsast alla kukubki, mis omakorda on kaasa toonud ka hulgaliselt vigastusi - iga nädal paar inimest peab oma rännaku seetöttu katkestama. Mina pääsesin vigastusteta. Oli ka suur önn, et vihma ei sadanud./Sain koha päris uues gite's, mis vast ainult kuu aega avatud oli olnud, ning päris yksinda tuppa, mis korraliku hotellitoa möödu välja andis. Vana onu, kes tervituseks siirupivett pakkus, ytles, et nelja aasta jooksul olevat ma teine eestlane, keda tema kohanud on. Siiski mul on eelkäija olnud - huvitav, kes? Olin röömus ka selle yle, et majas löpuks internet leidus ning ma lajatusin klaasistunud silmadega ekraani taha istuma. Kuigi ma suurest gite'st midagi erilist öhtusöögiks ei oodanud, oli see yllatavalt hea. Kylm tomatisupp, salat ning mingi liha seentega. Mis ikka elult tahta! Me lauas istus yks karvane prantsuse poiss, kes pyyab vähese rahaga Santiagosse jöuda. Teel möödus ta must nagu tuul, aga nyyd olid tallad ville täis. Algaja. Veel oli lauas kaks hallipäist prantsuse papit, kes päris hästi inglise keelt oskasid ning muhedalt nalja viskasid; yks magusa näoga saksa proua, kes Eestist kuulnudki ei olnud, ning veel yks tagasihoidlik viisakas onu, keda varemgi mitmel korral näinud olin. Muide, Eestit seostatakse siiski väga palju Venemaaga ning kysitakse, et kas me räägime seal vene keelt ja et kas me oleme kommunistid. Vahel saan kohe pahaseks ja pyyan siis seletada, et ei meie keel ega töug ei pärine slaavi tyvest. Nii veeres päev öhtusse. Magasin aken lahti ja minu suureks yllatuseks laulis kolmehäälne konnakoor akna taga. See oli kohe väga pikk ja kirglik kontsert. Prantsuse konnad on väga musikaalsed. Päeva suursyndmuseks oli veel see, et Matist sai radioloog. Palju önne talle!