9

9 päev - vihmane päev.

Nii nagu paar päeva tagasi säravsilmne katoliiklane oli ilmaennustuse pöhjal ennustanud, et hakkab vihma sadama, nii tervitaski hommik meid pilvist taevaga. Celini jalad valutasid ning ta otsustas taksoga poole maa peale söita. Mina sain teekaaslaseks Monsieur B. Minu röömuks ei köndinud ta yldse kiiresti, vaid ytles ikka, et vaikselt vaikselt jöutakse sihtideni. Mu vasak Achilleuse köölus tegi veidi haiget - köndimisega on nii, et kui yhe hädaga saab enam vähem korda, siis kohe tuleb teine; päris hull, kui need köik korraga juhtuvad tulema. Prantsuse keel on ikka viisakas, Madame, Mademoiselle ja Monsieur ikka ette ja taha ja see tegelikult kölab veetlevalt. Kui ma algul mötlesin, et filmikangelane Poirot väga pedant ja viisakas on, siis nyyd saan aru, et tegelt tuleb see keele kasutusest, nii räägitaksegi. Samas aga, kui seda nii kogu aeg kuulda, siis äkki minetab see oma völu.
Kysisin ikka M B'lt, kas ta konna ka sööb nagu teatavasti prantslased ju teevad, vandus teine, et ei söö. Ma natuke kahtlustan, et siiski nad söövad, sest teisi elukaid -sisalikke ja usse ma ikka tee äärtes olen näinud, aga konni ei yhtegi. Hmm, valetan, siiski suht alguses nägin yht kuivetunud konna skeletti ja sellel olid jah koivad töepoolest alles. Järgmises muinasjutulinnakeses - Estaing vist oli selle nimeks - ootas Celin meid juba kannatamatult ees. Tegin kiire pilguheite kirikusse ja veidi pikema pausi kiriku körval olevasse kohvikusse, kus greppe pakuti. Need olid sama head kui Tartu Grep'i omad mu meelest. Selle linna kohta veel niipalju, et siin elavat ka yks kunagistest prantsuse presidentidest.
Ja siis hakkas sadama, kohe mönusasti. Otsisin oma tuukrikostyymi välja. M B trotsis vihma, kuni löpuks aru sai, et ei maksa vastu panna, vastik ju, kui köik märjaks saab. Madame Celin kirtsutas nina, et Monsieur ei möelnudki blondi eestlase seltskonnast lahkuda ja kablutas ees minema. Mina pyydsin natuke öppida prantsuse keelt ja kuulasin M muljeid hiinlastest ja jaapanlastest. Hiinlaste käitumine olevat nimelt väga otsene ja tunduvat ebaviisakas. Jaapanlased on viisakad kyll, aga vööraid nad eriti ei salli.
Läbi vihma jöudsime siis löpuks Golinhaci. MB arvas, et tal tuleb veel edasi minna, ent mind viisakalt väikeste majakestega kämpikulaadsesse kohta saates, sai ta tolle sharmantselt perenaiselt teada, et tal polegi kuhugi edasi minna, nimelt olevat sealsamas mitu ööbimisvarianti ja rohkem kusagil ei miskit. Mulle tundus, et MB röömustas selle yle.
Öhtulauas kohtasin mitmeid inimesi, keda teel ikka näinud olin. Pakuti salatit ja kanakoibi, mis otsapidi kartulipudru sisse oli torgatud - näljastele maitsesid hästi kyll. Öhtulauas kohtasin yhte toredat austerlastest abielupaari, kes oma Santiago teed Austriast alustades löiguti 5 aastaga pyydsid läbida, iga aasta natuke.
Uni tuleb alati peale sööki nii kiiresti, et ma oma kirjutamistega hätta jään. Paistab, et elu liigub kiiremini kui seda väljendada suudame.