11

11 päev - puhkepäev Conquesis.

Hea oli ärgata teades, et ei pea kuhugi edasi kiirustama. Söin rahulikult hommikusööki, pesin ära suure hunniku pesu ja pyydsin kirjutada päevikut, mis aga kuidagi önnestuda ei tahtnud. Vahepeal lykkas yks kloostriabiline mu toast välja, sest tahtis koristada. Ma ikka olen laisk kyll, et kogu selle ilu keskel ei kippunud turistina kohe mööda linna ringi tömbama, vaid nautisin oma väikest nurka kloostri vöörastemajas vaatega kirikule. Turismibyroos sain siis linna ainsamat avalikku arvutit kasutada ning ostsin ära rongipileti SJPP'st Pariisi.
Käisin päris mitmel kirikuteenistusel päeva kestel. Yks noorem väga karismaatilise ning humoorika olemusega munk tervitas mind nimepidi, tal isegi nende sadade seas, kes päevas läbi voorivad, oli mu nimi meeles. Arvas, et olin teinud hea valiku, et Conquesi kauemaks jäin.
Keskpäeva paiku märkasin ma kiriku juures vana saksa tädi Eedenit ehk siis Edeltraudi, umbes seda vast nii kirjutati. Tervitasin teda nii söbralikult kui oskasin. Ei saanud teine oma sveitslasest kaaslasele märkimata jätta, et sakslased on ikka nii soojad ja eestlased nii kylmad - umbes nii olin talle pöhjendanud oma mittetahtmist teda kallistada vöi musitada. Keskpäeva teenistuse järgselt märkasin teda mulle järele tulevat, ent kiirendasin sammu yhe restorani poole ja lipsasin kiiresti sisse. Sinna ta järele ei tulnud. Imestasin oma käitumise yle, sest väga harva pögenen ma kellegi eest ja see iseloomu osa minus on mulle endalegi tundmatu. Möistsin oma käitumise yhelt poolt hukka, aga samas nagu ei saanud sinna ka midagi parata - pealesurutud lähedus, kuhu mammi nädal tagasi tryginud oli, end mulle emaks nimetades, töukas mind temast nagu magneti vastaspool eemale. Imelik, et möne inimese suhtes vöivad hoopis sellised tunded tekkida.
End kohalikus restoranis täispuginuna vedasin end linna peale, mis ka teisesel vaatlusel tundus väga lummav.
Nägin tänaval veelkord Celini, kes siin oma rännaku löpetas ja soovisin edaspidiseks köike head nii kuis oskasin. Ta midagi ytles ka hyvastijätuks, aga ma ei saanud aru, loodan, et ikka head.
Kiriku juurde ringiga tagasi jöudes haaras mu varrukast kinni muusikmunk, kes tahtis mulle ylesande anda mingitele lastele palverännaku kohta midagi rääkida. Ei ei olnud kohane öelda ja nii ma siis lubasingi, ent kui ma kokkulepitud ajal väikese puust ukse ees ootasin, ei tulnud ei munka ega lapsi. Istusin puu all ja vaatasin linna. Korraga avanes uks ja tulijaks oli yks kloostriabiline, mu meelest väga prantsuspäraselt peente näojoontega mees, kes mulle eelmisel öhtul öhtusööki serveerides pyydis midagi oma sugulasest rääkida, kes läbi skandinaavi rattaga oli söitnud nin ylevalt alla ka Baltikumi läbinud. Ta kutsus mind sisse katusealusesse seminaritaolisse ruumi ja pyydis läpakast oma sugulase reisupilte näidata. Kysisin, et kas ta ka on mungaks saamas, vastas ta, et ei ole, vaid tegevat siin kloostri kohta mingit uurimistööd, mis teda ehk muuseumitöötajast ametiredelil aitab edasi jöuda, ning aitab samal ajal kaasa ka kloostritöös. Pärit oli ta Lyonis ning meenutas mulle, ehk kyll mitte just esimeses nooruses olevat, last, kes on palju huvitavat näinud ja pyyab seda edasi anda; natuke nagu ma isegi. Nii veetsime ta läptopi ees päris mitu tundi. Tema näitas oma kodulehte ja filme ning multifilme, mis talle meeldivad, ja mina omalt poolt oma. Veel andis ta soovitusi, kus veel vöiks Prantsusmaal huvitav olla rännata, nt läänerannikul Bretanias (vaatan hiljem yle, kuidas kirjutatakse). Selline örn kunstihing tundus olevat, kindlasti yks mu Prantsusmaa muljekujundajaid.
Öhtusöök kloostri korra järgi hakkas täpselt kell seitse. Seekord sattusin körvalruumi yhe vana daami körvale, kes kunagi kloostris vabatahtlikuna kaasa aitamas oli, ent nyyd lihtsalt läbisöidul. Ametilt oli vana daam kunagi inglise keele öpetaja Normandias olnud ning see tegi mu suhtlemise jällegi kergemaks. Vanad prantsuse mehed, kes kyll rääkida ei saanud, hoolitsesid see eest, et mul ninaesist ikka oleks. Ka tuli kunstihing, kes aitas toitu laudadele kanda, suht tihti juttu vestma. Nagu eelmiselgi öhtul, oli öhtusöögi järgselt kaks teenistust. Jäin esimesele öhtuteenistusele ning teise, muusikaosa ajal, seadsin oma koti valmis, et taas järgmisel hommikul teele minna. Kuna on hea tava probleemsed momendid enne ööd lahendada, siis otsisin yles ka Edeli ja ajasin temaga paar söbralikku söna juttu. Nii on parem.