12

12 päev lahkumine Conquesist.

Kuidagi kahju oli Conquesist lahkuda.
Otsustasin minna poole kaheksasele hommikupalvusele, et siis pärast veel hommikusöögile jöuda. Kuna palvelisi oli vähe, siis kutsuti meid nö sisemisse ringi altari ymber, kus mungad tavaliselt istuvad. Anti kätte prantsuskeelsed lauluraamatud, millest mulle kyll eriti abi ei olnud, ei saanud numbritestki aru, kuid pyydsin niisama kordusi kaasa ymiseda. Hommikumissale ma ei plaaninud jääda, ent kuna palvus vaikselt missaks yle läks, polnud sobilik ka ära minna. Jäin löpuni. Missat viis läbi nooremapoolne karismaatiline vend ja ta tegi seda kuidagi väga pyhalikult. Väga vahetu oli olla sealsamas altari ymber ja vötta osa ka armulauast. Protestandina ma vast patustasin kokkulepete osas, mis tegelikult ei luba mul osa vötta, ent mittevötmine tundus sel hetkel veel kohatum olevat - löppeks oleme ju köik öed ja vennad, seesama kogudus, kes vast ka kord taevas peab koos kuidagi hakkama saama. Olin rahul. Jäin Le Puy's missast ilma ja sain selle önnistuse siin.
Hommikusöögile jäin kyll lootusetult hiljaks, aga laud oli endiselt kaetud. Mu eelmise päeva kunstihingeline leid oli hommkusöögitoimkonnas ja palus mul kui viimasel palveränduril köik ära syya. Önneks tulid veel inglise keele öpetajanna, tema kaasa ning paar munka ka appi. Muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele kysida vabatahtliku töö vöimalusele kloostris ning sain jaatava vastuse. See soov on mul juba ammu soolas ning otsib teostust, ehk siis töesti önnestub see siin muinasjutulinnas täide viia. Paremat paika ei oskaks tahtagi.
Oli viimane aeg teele asuda. Ajal, kui veevaru täiendasin, sokutas hea kunstihingeline kloostriabi mu kotti moonaks kaasa yhe suure punase öuna ning myslitahvli. Väike suur heategu.
Nagu saabumine, nii ei olnud ka lahkumine kerge, tuli praktiliselt tund aega mööda kivist ja kaljust teed ylesmäge ronida. Veel viimane vaade mäenölvalt Foi kabeli eest linnale kadunudki ta oli oma varjatusse.
Käisin praktiliselt kogu tee yksi oma mötetes. Poole tee peal önnestus mul palverändurite rivile järele jõuda, ent jäin siiski yksi. Oli palav ja raske tee. Kuigi maastik on varasemast tagasihoidlikum, leidub siingi kauneid vaateid, ent ahaa elamused jäävad järjest harvemaks.
Öömaja sain ma kohas nimega Livinhac le Haut'is, väike ebaoluline linnake. Gite perenaine kostitas mind päikesest kuumavat kylma öunamahlaga, oi kyll oli hea, ja 4 euri eest pesi puhtaks ka mu pesu, vahel vöib seda lubada. Samasse kohta sattusid ööbima ka yks inglane ja iirlane, kellega ma yhes toas ka teise rännakupäeva öhtul olin, ning ryhm sakslasi, keda kolmandal öhtul tundma öppisin. Samas rytmid liikuv seltskond hakkab tuttavamaks saama. Öhtusöögi valmistas gite perenaise poolmust mees ja siinkohal soovitaksin gurmaanidel restorani minna. Töenäoliselt on siinse paiga yheks pöhiroaks supi vöi yhepajatoidu vaheline ollus, millest kyll lihtinimene töenäoliselt tervislikult toitunuks saab, kuid maitseelamuseks väga kasinaks jääb. Olin siiski nurisemata köigega rahul ja önnelik, sest väsimus ja nälg teevad oma töö. Prantslaste söögikommetest veel niipalju, et prantslase taldriku körval sureb koer kyll nälga - iga väike taldrikumust lyyakse leivapalukesega läikima. Nuga tarvitatakse vajadusel ning pöhitöö käib kahvliga. Veiniga yle ei pingutata, pigem on nad karskemapoolsed. Hommikukohvi juuakse kausist ning hommikusöögiks on moosisai, mida kohvi sees ampsu kaupa leotatakse.