Rännaku löpp.

Teekonna löpp St Jean Pied de Portis 17 juuni. Vennad.

Ma ikka paar söna kirjutan viimastest päevadest, et oleks jutul ka korralik löpp.Teekonna löpuks kujunes välja siis meil nö omamoodi kamp, kus mina ainuke naisterahvas olin. Möned päevad enne St Jean Pied de Porti läks ära Jean Luc, muhe ärimees, kes ilmas palju näinud ning kelle lugusi oli huvitav kuulata. Tal olid köige koledamad villid ja ta kannatas palju, pidades säärast kannatamist möttetuks. Noh, mu meelest emotsiooni möttes sel möte ikka on ja kindlasti öpetlik ka. Kohevarsti lahkus teelt ka Francuois, kel ka suured villid olid, kuid kes vana mehe kohta väga vapralt käis. F'a viis ära tema kleenuke kaunis naine, kes talle autoga järgi tuli. Möneti vanamehed nagu ohjasid seda kampa, enim A'd, kel piiritaju möneti laiem kui seda tavakodanikel on. Jäin nelja 21-27 a poisiga yksi. Noortel mehehakatistel on ikka poistejutud, mis kirjamusta ei kannata ning minu kui peaaegu oma inimese eest seda ei varjatud. Raputasin vaid pead. Paar prantsuskeelset mittesiivsat söna sain isegi selgeks, sest A pyhendunult pyydis neid väga värvikate kujunditega noorele hollandlasele öpetada. Kohati oli mul hea meel, et ma prantsuse keelest aru ei saa, vöibolla oleks see mu reisile teise maigu jätnud. Siis peale rohket öhtusööki, mille Ryyd ja Manuel valmistasid, mindi teiste harjutuste kallale. Kuna seal gite's olime ainult meie, siis tunti end liiga vabalt. Esimene harjutus nägi välja selline, et sveitsi A ja hollandlane istusid vastastikku ning prantsuse A oli kohtunikuks. Siis pärast yks kaks kolme hakkasid poisid täiest körist röökima, niiet see vast yle kogu kyla rökkas. Manuelile, kes seltskonnas köige noorem ja köige möistlikum oli, oli see liig ning ta otsustas kyla peale minna. Minagi ei jäänud teisi harjutusi vaatama, kuid kuulsin neid kolmandale korrusele suht hästi. Korra tuli väike hirm ka peale, ent önneks asjatult. Hommikul olid köik krabinal minekuvalmis, tagasihoidlik hommikusöök sai nositud kyla pagariäri baaris. //Jöudmine SJPP'i. Pärast kuud aega on imelik möelda, et see nyyd ongi viimane päev. Kuna jalad enam väga ei valutanud, siis käisin mönuga. Piirkond oli ysna mägine, ent tee kulges oru pöhjas ning eriti pingutama ei pidanud. Kui eelnevad päevad olid pilvised ja veidi märjad, siis nagu kingituseks mulle, selgines taevas ja hakkas paistma päike. Öhk jäi siiski niiskeks ja lämbeks ning öhusooja vast oli ka oma 30 kraadi jagu. Lasin poisid kaugele ette ja käisin yksi. Kilomeetrid läksid kuidagi kiiresti ning veidike peale kahte hakkas tuttav värav paiatma - siit kord kahe aasta eest alustasin oma rännakuid. Tunne oli kergelt ylev, justkui kojujöudmine. Seda on raske kirjeldada, tuleb ise kogeda. Ja kuigi sydames oli rööm ka eesootava Eestisse jöudmise pärast, oli ka kummaline kahjutunne, mida nimetaksin camino lummuseks, ehk ma tean, et ma tulen kord jälle. Vähesed teevad selle tee vaid korra läbi, enamik tuleb ikka tagasi. Lootsin saada kohta gite, kust kunagi alustasin, aga oma atmosfääri pärast osutus see liiga populaarseks ning ma jäin tavalisse albergesse. Sveitsi A a Manuel olid varem kohale jöudnud ning sisse seadnud körvaltoas. R ja A jöudsid hiljem ning otsisid endile klaveriga gite. Toimekad onud, kes albergesse kohti jagasid ning äsjasaabunud palveränduritele järgmiseks raskeks päevateekonnaks nöuandeid jagasid, selgitasid mulle lahkelt, kus on raudteejaam, lubasid mul 1 euri eest ära pesta pesu ning tasuta internetti kasutada. Töin jaamast järgmiseks päevaks valmis rongipileti ning pyydsin linnast leida sobivaid kingi, millega Pariisi minna. Viimane osutus aga lootusetuks ylesandeks, sest prantslaste jalad on liiga peened matsirahva jaoks. Oo, Pariis, ma saabun su tänavatele poriste, kulunud ning löhkise polstriga tossudes, karvaste sääsehammustustest kraabitud säärtega ning ebayhtlaselt päevitunud näo ja käsivartega. Otsustasin oma viimase öhtu puhul poisid restorani viia. Raha kulus mul teekonnal vähem, kui arvestanud olin ning mida ikka paremat sellega teha kui teistele röömu valmistada. Pärast öhtust missat, millest vaid sveitsi A osa vöttis ning mina poole pealt pealt vaatasin ja pärast paar kyynalt syytasin, saime sillal kokku ning läksime alberge perenaise soovitatud restorani. Tahtsin väljas istuda, sest öhtu oli soe. Seal terrassi ei olnud, ent kokk vöi kokamoodi suure jutuga naine ise veenis meid sinna jääma vöi öigemini tagasi tulema, sest pyydsime juba siseneda teise restorani. Lihtne palveränduri menyy ning kaks pudelit head hispaania veini tegid kuidagi meele härdaks. Pantsuse A käis vahepeal väljas suitsu tegemas ja naases vast kellegi lillepotist korjatud punaste öitega öeldes, et tal raha ei ole, et mulle kallist kaelakeed osta, aga töi tänutäheks need (mille eest, ma ei tea). Siis astus yles R, kes tahtis mulle omakorda laulu laulda. Löpetasime öhtusöögi ja suundusime klaveriga gite poole. Sveitsi A ronis myyrile ja meist ta sinna jäi, teised me läksime klaveriga gite'i. Poistel läks veidi veenmiskunsti vaja, milles A väga osav oli, et saada gite perenaiselt luba veel hilisöhtusel tunnil klaverit kasutada ja see löpuks ka önnestus. R laulis siis mulle Shreki fimist tuntud Halleluuja laulu ja yhe armastuslaulu ka. Mina, M ja A laulsime kaasa, kus oskasime. Hiljem töi R veel mulle nuutsaku kuivatatud maasikaid teekonnale kaasa. Olin väga liigutatud. See sama kamp, kes mus eelmisel öhtul kerget tylgastust tekitas, suutis nyyd tekitada tunde nagu oleks mul korraga mitu head venda, kes minuga hyvasti jätavad, igayks oma parimaga, mis tal hetkel anda oli. Vast sain sellega ka oma rännaku suurima öppetunni - aktsepteerides ja mitte hukka möistes vöi lahterdavaid hinnanguid andes, vöime kogeda ootamatut head.// Öösel jöudis kohale oodatud äikesetorm. Oli see äike, mis viis tundi järjest vähem kui iga viie sekundi järel jätkuva myrina saatel sähvis, öhtune kohv, mu omaenese mötted vöi hirm varahommikusest rongist maha jääda, aga vähkresin kogu öö kyljelt kyljele ja ei maganud yldse. Önneks hommikuks vihm lakkas. Pakkisin pimedas asjad ja läksin koridori. Tasapisi hakkasid varahommikused rändurid virguma, nende seas ka sveitsi A. Oli ta ärganud ekstra, et vara teele minna, olnud äikse töttu unetu vöi tahtis lihtsalt omalt poolt minuga hyvasti jätta, ma ei tea, aga mul oli hea meel teda näha - jäi ta löpuni mu jaoks möistetamatuks kujuks. "Bye, bye," ytles ta veel ukselt, kui varahommikusse hämarusse astusin. SJPP on ilus linn enne Hispaania piiri. Kaks korda olen sealt varasel hommikutunnil teele läinud, seekord rohkem kodu poole. Olin ainuke reisija, kes väikesele rongile varasel hommikutunnil astus, mis kärestikulise jöe körval söites Bayonne nimelisse linna suundus. Nyyd siis olen Bayonnest Pariisi poole teel. Natuke rohkem kui 2 tundi on veel jäänud söita. MB pakkus möned nädalad tagasi end Pariisis teejuhiks ja ootab mind loodetavasti ees. Mu 750km (vöi veidi enam) palverännak Le Puyst St Jean Pied de Porti on sellega löppenud ja ma arvan, et see läks korda.