15

15 päev. Läbi kidurate tammemetsade.
Cajarc - Varaire 1 juuni.

Sörkisin iirlase ja inglase sabas. Maha nad mind ei jätnud ning lahti ka ei pyydnud saada. Steve oli isegi veidi nagu isalik. Ma palju ei rääkinud, vahel nagu ei oskagi miskit rääkida. Kogemus on näidanud, et siis on parem vait olla, sest punnimise peale midagi tarka nagunii ei tule. Ma vahel... päris tihti ikka mötlen tagantjärele, et pidin ma ikka seda vöi teist ytlema, ja enamast on see nö pausitäieks öeldud. Igal juhul on vaikimine kuld, ainul nii raske on seda öppida. Suu valitsemine on körge kunst.
Tee kulges yle kidura metsaga kaetud laugete mägede, mis kyll varasemast palju tasasemad on. Tsivilisatsiooni on samuti vähem. Yhe kyla äärel hyppas pöösast välja lokipäine vana mees, kes oma aias puu all tahtis meile kangesti mahla vöi kohvi pakkuda. Jöimegi paar head mahla, mis panges jää sees kylmas olid olnud. Siis tahtis veel onu meist kangesti pilti teha, mille lubas meilile saata. Pärast inglane naljatas, et kyllap mahl oli myrgitatud ja et fotoga andsime ära oma hinge. Natuke veider tundus see kyll. Samas myydi seal ka safrani, kallimat maitseainet. Hiljem märkasin seda ka mujal. Tundub, et see on safrani kasvatamiseks hea pinnas. Safran kujutab siis endast yhe teatud lille tolmukaid, mis saiale kollase värvuse ning omapärase maitse annavad.
Iirlane ja inglane tegid lyhikese 20km'se päeva ning jäid linnkesse nimega Limogne en Quercy maha. Mina tegin seal paaritunnise kohviku ja pizzapausi ning läksin yksi veel 7-8km edasi. Samal ajal käis Limognes suur vanakraamilaat, kus igast prygi pakuti, aga ka huvitavaid asju nagu nt. pommihäiresignaal, mis demonstreerimisel päris köva kisa tegi. Vanakraamimyyjad ning nende kunded olid isevärki nägudega. Kui ma yldiselt arvan, et prantslased on kenad, siis seal tundus huvitavate nägudega, kui mitte öelda inetute ilmetega inimesi rohkem olevat. Jällegi meenutas nii mönigi neist muinasjututegelast mönest lasteraamatust ja palju fantaasiat juurde lisada polnuks vaja.
Kuidagi ei viitsinud edasi minna. Pärastlöunad lähevad alati kuidagi eriti palavaks. Löpuks vötsin end siiski kokku ja läksin teele. Önneks oli enamus teest metsatee, tasane ja varjurikas. Viimased kilomeetrid on alati kahtlaselt pikad, ent löpuks peab ikka ka löpp tulema ning olin röömus, kui väikese Varaire nimelise kyla ning sealse gite yles leidsin. Perenaine pidas baari ja restorani. Ytlesin kohalikus keeles, kes ma olen ja et ma kohalikku keelt ei räägi. Ta vastas mulle kohalikus keeles, et pole viga, et mingu ma sinna ja sinna ja kui sinna siis läksin, tuli välja, et yhtegi vaba kohta polegi. Läksin tagasi ja ytlesin midagi complet sarnast ja seepeale viis perenaine mind körvalmajja ning andis mu käsutusse suure elutoa yhe voodiga - oh mis luksus. Ma siis vötsin omakorda kogu oma teadliku viisakuse kokku ja ytlesin mitu korda merci madame, merci madame, merci.... Hiljem kuulsin, möned inimesed olid garaazis maganud...
Asjad on hakkanud vaikselt lagunema. Köigepealt läks katki yks koti rihm, mille funktsiooni ma kuidagi teist moodi pyydsin ära lahendada, siis läks katki sandaal, mis oma otsa leidis prygikastis, siis vöökoti lukk ja loodan, et siinkohal ma jne...d kirjutama ei pea.
Gites leidsin eest ka Margarete, ootasime varjus öhtusööki, tema öluklaas, mina teetass nina ees. Ölu pidavat söögiisu töstma, nii väitis vana Eeden mönda aega tagasi. Köndimine töstab ka, väidan mina.
Öhtusöök oli hea ...ma olen hakanud palju sööma.