10

10 päev - jöudmine muinasjutulinna.

Öö oli raske. C norskas kövasti ning hoidis kogu maja ärkvel, ise kaebas ta hiljem, et voodi olla kaldu ja yleyldse pahapaha. Ma mötlen, et vanade inimeste näost on sagel selgesti aru saada, mis iseloomuga tegemist on. Kes naerab ja on röömus, sellel on enam väljendunud naerukurrud. Kes rahulolematu ning nöudlik on, ka sellel on see kuidagi moodi näost näha. Celin on olnud kunagi väga kaunis naine, ent miski on ta näkku omamoodi jälje jätnud. Flamenko kitarristina on ta vast harjunud palju tähelepanu saama, ent eks see ju kaob ajaga ning raske on leppida troonilt töugatud olukorraga. Vähemalt mulle tundub nii.
Ma ei jäänud Celini peale hommikusööki ootama vaid hakkasin oma eelmise päeva kaaslasega ees minema. MB arvas, et ma ei peakski ootama....jällegi ei saanud ma aru, mis siis on viisakas ja mis mitte.
Maastikud on muutunud nyyd tasasemaks ja lilligi on vähem. Talumehed teevad heina ning vahel löhnab värskelt niidetud heina, vahel silo järele. Väikesed kylad ja linnakesed muutuvad aga järjest ilusamaks. Prantslased peavadki romantilised olema, neil on imeilus maa. Ma mötlen, et iga sammuga saab see maa ikka armsamaks. Seda tunnet ei ole olnud Hispaaniaga, see jäi ikka kuidagi vööraks.
Muidugi omaette syndmuseks sai jöudmine Conquesi. Ma suht kaua uskusin muinasjuttudesse ja nyyd need nagu elustusid nagu taas. Pärast poolt tundi köndimist järsakust alla mööda kive, kus mets oli raja ymber pöimunud nagu dzungel, jöudsime väikesesse linnakesse, kus iga maja tundus nagu muinasjuturaamatust välja löigatud ja köige selle sydameks klooster oma kaunite hoonetega. Ma olen natuke ilma näinud, aga midagi nii ilusat, mida inimkäed terviklikult valmistanud on ja mis kui hea lapsepölveraamat äratuntavana silme ette tuleb, pole ma veel näinud.
Sain ööbimiskoha kloostrisse. Kloostriabilised hästi inglise keelt ei osanud, aga ikka leidus keegi, kes natuke teadis. Mungad, keda hiljem kohtasin, on iseenesest hästi haritud ning rääkisid inglise keelt vabalt. Muidugi on mu päritolu siin väga eksootiline, vist vähesed eestlased on seda teed käinud, ja see tuuakse alati kuidagi röhutatult välja. Isegi prantsuskeelsed kanadalased on suht tavaline nähtus, olgugi et nende maa siia tulla oluliselt pikem on.
MB pidi öhtuse rongiga tagasi Pariisi söitma ja pyydis linna ainsamast netikohast turismi infopunktist piletit osta, häda oli aga taksoga, mis teise linna rongijaama viiks. Kui ta nii kloostrihotelli ees yhe mungaga asjast juhtus rääkima, lubas too ta peale öhtust teenistust ära viia.
Teenistus oli muidugi ilus. Viis kloostris elavat munka suudavad kuidagi koha täita, ent kujutan ette et kunagi oli neid siin öitseaegadel palju. Kirik ise on sees tagasihoidlik, justkui okeks mingist ajast mingid kaunistused kaduma läinud. Kiriku ees peauste kohal on kaarjas reljeef keskajast, mis kujutab viimset kohtupäeva, ning kiriku körval varamus möned tuhande-aastased reliikviad. Nt asuvad siin killukesed santa Foy'st, kes noore tydrukuna Rooma riigi aegu kristlaseks olemise pärast märtrina hukati ja moned teised reliikviad.
Öhtune teenistus oli väga kaunis ja löppes see nö oreli- ja valgus-show'ga. Muusikmungal oli ka oma kaasaegsem repertuaar. Ma ei suutnud oma körvu uskuda, kui ta orelil "the house of the rising sun" ette kandis. No nii sobimatut pala ei suuda kirikusse ette kujutada, ent nagu ma hiljem teada sain, on selle laulu jaoks prantsuse keeles palju "paremad" sönad. Ju siis inglise keelse pop-kultuuriga polnud vennas kursis.
Monsieur B jättis minuga vast keskmisest söbralikumal moel hyvasti ja läks oma teed. Vöibolla ma kylastan teda Pariisis, kui aega jääb, eks näis.