Möödunud nädalavahetusel sain uue kogemuse, mis oli omamoodi intensiivne, mille kestvust ei oleks tahtnud peatada, aga samas poleks suutnud ka pikalt taluda. Kaks pikka tööpäeva avaras ruumis, mille väike valgusjuga pimeduse saabudes kitsukeseks tõmbas ja tähelepanu vaid kolmele suunas - pillile, mikrofonile ja teistele mu ümber. Põksuval südamel vähest harjutamist kirudes püüdsin anda parimat. Välja tuli nagu alati. Imestasin, et hilisest või varasest tunnist hoolimata oli uni kui pihuga pühitud ja ei tulnud ka hiljem voodis lambukesi lugedes...
Aitäh, sõbrad! Koos mängimine pole olnud alati kerge, aga siiski on need ühed parimad hetked mu ajas. Nüüd igatseva ja kaebliku alatooniga "musta" materjali läbi kuulates tahan väga väga loota, ent see lindistamine ei jää viimaseks. Oleks veel üks pikk ilus tee käia....
(pildil Liis, külalisesineja Merike ja Helina)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar