esmaspäev, 11. juuni 2012

Rahvapidu

Ma olen alati pidanud jalgpalli selliseks natuke mõttetuks mänguks, kus mingi kari üliemotsionaalselt mingit palli taga ajab... Täna, siin Horvaatias, keset võitjate rahvapidu, tuli mulle hoopis uus mõte: äkki on see midagi sellist, mis taandab või maandab inimese sõjakust, et kui on rohkem jalgpalli, siis on vähem sõda. Selline rahvuslik võidujoovastus on vast kuidagi vajalik sellisele rahvuslikule tundele...  Eestlasele on selleks laulupidu, sest veri pole vist nii keevaline. Aga tore on, et on olemas sellised emotsioonid ja et neid väljendatakse.  Selline mõte siis soojas suvises õhtus, väikeses suure müüri taha peidetud aias.

teisipäev, 10. aprill 2012

Pildialbum

Kuna interneti avaruste maailm pole kuuludud juttude kohaselt kõige turvalisem koht, siis mõtlesin ka veidi oma pildimaailmale ligipääsu kitsendada, sest vast pole igaühel, kes google'sse mu nime sisse toksib, vaja koheselt kõike näha-teada. Või et vähemalt tuleks selleks veidi vaeva näha....kui huvi nii suur on.
Mis puutub internetis üleval olevast teabest, siis sellest võib nii mõndagi järeldada. Üks kinnisvaramaakler ütles mulle kord, kui ta korterit vaatama tuli, kus ma parasjagu üürilisena juhtusin elama: "Sa oled tore tüdruk, ma googledasin järele"!. Sel hetkel tekkis küll tahtmine kõva häälega öelda, et mis see sinu asi on! Küllap ütlesin midagi vähem piprast. Mõnda aega pärast seda sain oma google-cv-sse lisaks kuulsa lause ühest erialasest koosolekuprotokollist, kus ma liikmemaksu tõusu vastu protesteerisin ja kõva häälega küsisin: "Palun nimetada hüvesid, mida saab liikmemaksu eest!" Siis tükk aega tundus mulle, et "mis ma selle raha eest saan?" ongi minu persooni moto... vähemalt netiavarustes.

Siia aga hakkan vaikselt panema linke oma fotoalbumist.

13.09.2014

Püha Maa 2013 okt.
Pildikesi suvest 2013
Firenzes, koduteel 2013
Farfa kloostris, mais 2013
Tuli Taevast Jaani kirikus 2012
Kihnu tantsupäev 2012. Kihnus.
Saaremaal juuli 2012
Tuli Taevast pilte
K kojas
Kevadine aeg 2012
Lukase 1a sünnipäev 2012-05-27
DAVOS 2012-03-24-30
Piparkoogitegu 2011-12-17
Ameerikatrip Okt2011 VI SF
Ameerikatrip Okt2011 V Route1
Ameerikatrip Okt2011 IV LA_ja_selle_ümbrus
Ameerikatripp Okt2011 III Denver_Colorado
Ameerikatrip Okt2011 II, Las_Vegas,_Grand_Canyon
Ameerikatrip Okt2011 I, Upland_ja_San_Diego,_Lake_Forest
F hoones. August 2011
Poola tüdrukutega linna peal. August 2011
Paar pilti kristlike arstitudengite laagrist Põltsamaal. August 2012
Kõrvalepõige Viru-Nigulasse august 2011
Väikse Mariliisi pidupäev 30 juuli 2011
Pranglile II Juuli 2011
Haapsalusse juuli 2011
Vaprad mootorratturid Taanist
Pranglile I Juuli 2011
Liisiga Soome 2. Juuli 2011 
Jaaniõhtu 2011
Paar hetke Tartust Juuni 2011
Liisiga Soome1
Väike kevadine väljasõit suurveele
Davos 2011 Aprill
Reis Iisraeli, veebruar 2011 II
Reis Iisraeli, veebruar 2011 I
Bologna ja Firenze pildid Priit Tiganikult 2010
Maiel Itaalias külas, nov 2010

laupäev, 17. märts 2012

Kõik on lollid

Viimasel ajal on mulle silma jäänud selline asi, et enamasti kirjutatakse sellest, kuidas keegi teine loll on ja arusaamatu ja mõistmatu jne jne. Mõni ütleb seda otse välja, mõni delikaatsemalt, olenevalt, kuidas kellegi haritustase on, aga sõnum on sama - see keegi teine on loll. Ja teised loevad ja saavad omad arvamused ja eelarvamused üksikisiku, maakonna, linna ja riigi kohta ja ühtekokku tekibki tunne, et Eesti on lolle täis loll riik ja siit tuleb kiiresti jalga lasta. Enamasti on lollid teised, mõni alandlikum või targem loll saab aru, et see ka tema pihta käib, aga see pole oluline. Oluline on mu meelest, et see lõputult negatiivne sõnum on see, mis paneb inimesi arvama, et siin on paha elada.... lisaks veel suurtele lompidele ja aukudele tänavaltel ja köhivatele kollidele bussides.
Miks keegi ei kirjuta head? Oleks ju inimesed riigi ja kaasinimeste suhtes palju positiivsemad, kui edastatakse ka positiivseid sõnumeid - näe, nii hästi läks seekord! Väike võit, aga väikeste võitude haaval suuremate poole! Kas ei aitaks selline meelemuutus enam inimesi pöörata kodumaa ja ligimese hoolimise poole? Pole ju nii paha midagi! Mõelgem, enne, kui virisema hakkame!

laupäev, 18. veebruar 2012

Pea kätte jõudmas paastuaeg

   Olen seda aega põnevusega oodanud. Kui muidu ei suuda või ei taha mõnes asjas end käsile võtta, siis see on kuidagi soodusaeg just nende asjadega tegelemiseks - aeg iseloomu taltsutamiseks. Traditsiooni pidades tekib tasapisi muutus ka sisemiselt. Eelmine aasta, kui loobusin lihast, kohvist ja FB-st, siis järele vaadates ei istu ma enam Facebookis nii pikki tunde kui tavatsesin. Liha ja kohviga oli kergem.
   Sel aastal mõtlesin kohe pikka aega ette, millest seekord loobuda. Traditsionaalselt lähevad menüüst välja liha, muna, kohv, kui suudan, siis ka piim, piimatooted ja magusad asjad. Püüan samuti vältida liigseid kohvikukülastusi, siiski erandid jäävad, kui need tõepoolest vajalikud on. Loobun taas kuueks nädalaks Facebookist ja pidevast online uudiste sirvimisest - need on enamasti halvad niikuinii. Mõtlesin, et loobuda võiks ka teksapükstest - see oleks huvitav eksperiment igapäevaselt kanda seelikut.
   Muidugi peaks vabaneva aja sees lugema rohkem Piiblit ja õppima - seda olen ma ikka väga tähtsaks pidanud, ent laiskuse ja saja kõrvalise asja kohalolul, jääb see ikkagi kuidagi tahaplaanile. Ka püüan teha rohkem head...otsida võimalus heade tegude tegemiseks.
   Kõige nende heade kavatsuste juures tuleb mul eesseisva koolitusreisi tõttu teha ka teatud plaanides erandeid, ent tootslikku lähenemist kasutades -  kui tervet ei jõua, siis teen ära pool ja aidaku mind selles Jumal. :)

 Head tulevat vastlapäeva ning sellele järgnevat paastuaega!

neljapäev, 16. veebruar 2012

Eelmise jätkuks.

Ma tasapisi olen hakanud aru saama, et mulle matused meeldivad. Jah, see kõlab kuidagi veidralt ja eemaletõukavalt, et kuidas saab mõnele meeldida surmaga seonduv. Siiski on see vast aint tänapäeva ühiskonna probleem, kus surm on marginaalseks tõrjutud ja kõik on tehtud selleks, et sellest kuidagiviisi pääseda, elu igal tingimusel pikendada. Mõneti on see ju hea, aga tõsiasi on ikkagi see, et eluga me keegi ei pääse ja ühel hetkel tuleb ikka surra. See on kurb, eriti, kui surrakse noorelt või ootamatult. Ent see on inimese elu loomulik osa ja mitte vähetähtis. Üks mu sõber ütles isegi, et suremine on inimese elu tipphetk - see on punkt inimese elule kui üks teos saab lõpetatud. Usuinimesena arvan ka, et see on sünd uude reaalsusesse, sest inimhinge/vaimu kadumine tundub kuidagi võimatu. Milline see uus reaalsus on ja kuidas see kellelegi kujuneb, selle kohta on erinevatel teoloogidel omad arvamused ja ei tahaks ma sellesse pikka teemasse nüüd süveneda, ent ma usun, et on taevas, et on midagi head, mis surmapimedusse lootuskiire toob. Äkki peaks leinas olema siiski see rõõmukübe, et keegi ei kao jäädavalt ja kunagi me kohtume taas.
Ent tagasi matuste juurde - milleks need on head. Lein teeb inimesed härdamaks, südamed avatumaks, järelemõtlikumaks jne. Surm mõjutab väärtushinnanguid....kasvõi hetkekski mõeldakse nende üle, püüeldakse oluliste asjade poole nagu usk, suhted, elu jne... Muidugi võib ju olla ka selliseid juhtumeid, kus peielauas hakatakse kadunukse vara jagama ja minnakse leppimise asemel hoopis tülli....ka see on võimalik...ent siiski see teadmine, et keegi meist pole igavene siin maa peal, peaks korragi läbima igaühe pead. Veel on matused head ses mõttes, et seal võib nutta....ja keegi ei pane pahaks. Nutmine on omamoodi puhastav tunne, vajalik....ja samuti kuidagi ebaõiglaselt aktsepteeritud käitumismallist eemale tõugatud, sest see näitab inimese nõrkust. Ent nõrkus võib paradoksaalselt olla tugevuseks ning ka selliste mõttekäikude taga on suured filosoofiad....
Matustel näidatakse üles toetust lähedastele, võibolla selgemalt kui muidu tavaelus seda tehakse...vähemalt eestlaste puhul. See on kui avalik kinnitus, et ma seisan su kõrval su raskel ajal. Matused seovad inimesi tunnetes, mida me tegelikult väärtuslikuks peame.
Tark kuningas Saalomon ütles kord aastatuhandeid tagasi:


1Aus nimi on parem kui kallis võideõli
ja surmapäev on parem kui sünnipäev.

2Parem on minna leinakotta kui pidukotta,
sest seal on kõigi inimeste lõpp,
ja kes elab, võtku see südamesse!

3Parem on meelehärm kui naer,
sest kurb nägu on südamele hea.

4Tarkade süda on leinakojas,
aga alpide süda on rõõmukojas.

kolmapäev, 8. veebruar 2012

Tahaks

Täna õhtul tahaks süüdata küünla ühe inimese mälestuseks, keda enam ei ole.......
Tahaks vaikselt mõtiskleda väreleva leegi valgel... elust...  kui värelev ja üürike see on....ja  samas nii ilus ja kallis.
Aga küünalt ei ole. On vaid ettekujutus.

reede, 27. jaanuar 2012

Üks ilus palve

Pole taas ammu kirjutanud, sest olen enam hõivatud teiste asjade lugemisega, nt kuidas vanad kirikuisad elasid või kuidas Matil rännakutel läheb....või kuidas ilmaelu postimehe veergudel kulgeb. Kuna õppides kaasneb ikka arusaam iseenda ignorantsusest...ehk sellest, kuivõrd vähe ma ikka tean või asjadest aru saan, siis tekibki vahel tunne, et mida tarka mul siin ikka öelda on, sest kiirel ajastul ei taha ju rumala jutuga kelleltki aega röövida. Seekord mõtlesin siia kombineerida ühe minu meelest ilusa palve. Tahtsin seda juba mõned nädalad tagasi teha, aga ....küllap polnud paras aeg.

“May I be no man's enemy, and may I be the friend of He who is eternal and abides. May I never quarrel with those nearest me; and if I do, may I be reconciled quickly. May I wish for all people's happiness and envy none. May I never rejoice in the ill-fortune of one who has wronged me. When I have done or said what is wrong, may I never wait for the rebuke of others, but always rebuke myself until I make amends. May I win no victory that harms either me or my opponent. May I reconcile friends who are angry with one another. May I, to the extent of my power, give all needful help to my friends and to all who are in want. May I never fail a friend in danger. When visiting those in grief may I be able by gentle and healing words to soften their pain. May I accustom myself to be gentle and never be angry with people because of circumstances. Amen.

Eusebius of Caesarea.