Ma lõpuks leidsin!!!

Ehk nüüd on lootust õppida paremini rääkima
Ja paremini kuulama

Sellise lugemine tänaseks

Ja mõtlesin, et jagan, kuna olen ka ise nii mõelmud:


Wednesday 25 June 2014

Wednesday of week 12 in Ordinary Time


About Today

Psalm week: 4.

Friendship: the love that dare not speak its name

Once upon a time, there was friendship. Once upon a time, society accepted that the love of friends could be the single most important thing in a person’s life, and they did more than just accept, they celebrated the fact. Throughout history, discourses and sermons have been written in praise of friendship. When Alfred Tennyson’s friend Arthur Hugh Hallam died tragically young in 1833, he spent the next seventeen years writing the great poem “In Memoriam” as a memorial to his friend; and Hallam is a first name used among the Tennyson family to this day. Looking further back, we can see Damon and Pythias, Pylades and Orestes, David and Jonathan...
    Perhaps the change was the fault of Freud and Oscar Wilde; and then again, perhaps not. But today no love is accepted as valid that is not in some way sexual, and even if we set out to reject the sex-obsessed outlook of today’s society, we think in those terms despite ourselves. When St Aelred writes of “this most loving youth”, we all say to ourselves “oh yes” in a knowing way, sure that we have guessed the smutty truth.
    What a waste! What a wicked denial and perversion of love! God has made friendship – did not Christ have his own beloved disciple? – and how dare we corrupt it and deny it! Of course, we must not despise sex: sex is holy, divinely ordained as a way of love and procreation – but it is not the only love. Friendship is not “mere” friendship, not a second-best; still less is it a repressed substitute for erotic love. It is a love in its own right, powerful, holy, overwhelming. A world with Eros but without friendship is a world full of isolated, self-obsessed couples, of love unshared – a sad thing indeed. And we are heading that way.
    The denial of friendship is an evil thing and evil in its effects. When my pulse beats faster at the sight of my friend, when his presence feels like a bolt of electricity – is this really sex in disguise? Am I to run away – which would be a tragedy – in order to preserve my chastity, or am I to try to overcome my revulsion and make a pass – which would be worse? Modern society seems to give us nothing but this harsh choice between a cold heart and a hot body. Who knows how many of the impressionable young are led into ultimately unendurable vices precisely because they cannot face what seems the only available alternative? And when, as is inevitable, they have destroyed friendship by turning it into something it is not, what choice do we give them but to repeat the error, each time more desperately? As if one could see the stars by diving ever deeper into the mud!
    Let us accept friendship. Let us accept it as a true and passionate gift of God. Let us accept it in others without reading anything else into it – “repressed” or not. Let us rejoice if it is given to us, be glad if it is given to others. Jonathan loved David not because of what he could get out of him, but because he was David: let us celebrate this motiveless love of the Other, an echo of the pure love of Heaven. We ought to love everyone like that: but one should at least start somewhere.
    And if, like Aelred, we have made the mistake of seeking a physical consummation of a love that does not require it, then let us, like St Aelred, not recoil from that love but go forward, transcend that error, until the love becomes a redeemed and radiant thing that others will see and rejoice, giving thanks to God.


Catholic Calendar

Kellele

Ma vahel mõtlen, et kellele ma seda blogi ikka kirjutan - pigem endale või siis teistele? Ma olen üsna kehv jutustaja, eriti mis puutub mu reise või rännakuid. Ma unustan palju ära, meelde jäävad mõned üksikud detailid, teised meenuvad teatud olukordades või teemades, ja seda, mida mäletangi, ei oska ma suusõnaliselt hästi edasi anda. Aga ma meelsasti kirjutan. Kirjutan oma reisikirju esmalt teistele, aga loen meelsasti ka ise oma emotsiooni värskendamiseks.
Lisaks on palju väikseid asju, mida postitan siia iseendale, et oleks, kust võtta. Viimasel ajal on suures osas selle funktsiooni üle võtnud FB ja sellest on mõneti kahju, sest ei ole hea, kui asjad on laiali. Samas aga ei satu siia liigset prahti, mis on hea külg. Aga selle sissejuhatuse eesmärgiks siin on väike viide ühele väikesele ööülikooli filmikesele kohast / inimestest, mis/ kes on paari viimase aastaga minu elus väga tähtsa koha omandanud. See on üks ilus osa, mille peale mõeldes pean end õnnelikuks ja olen lõpmata tänulik,et seda on mul kogeda antud.

Kust küll võtta kiirust olla updated?

Mingi hetk tagasi otsustasin, et hakkan pidama päevikut ja suutsin olla ajakohane kuni hetkeni, kui tuli liiga palju tahtmist kirjutada ja sellest hetkest alates ei pea ma päevikut otseses mõttes vaid kirjutan järele. Paljude asjadega on nii. Ma justkui ei suuda olla piisavalt kiire, et teha kõike hetkes vaid ikka järele ja järele. Ehk olen võtnud liiga palju? Või olen aeglane? Igal juhul on see kergelt masendusse ajav või hoopis järgmine "õpi ennast tundma" õppetükk. 

Olen koolitusel. Võtsin selle hetke vabaks ja tulin välja. Ml ütles õigesti, et ilmselt jääb laevasõit rohkem meelde kui loengud ja ma arvan, et tal on õigus. Paadisõidule ma ilmselt ei lähe, aga ilmselt ma mäletan väikest kirikut poodlustänaval ja kohvikuhetke Amsterdami muuseumi kohviku õuel. Päike paistab.

Istun ja loen. Siin on Wifi olemas. 

Ma pean tegema ülestunnistuse, et eile jalutasin läbi punaste laternate tänava. Uudishimust. Aga tegelikult hakkas kurb. Niisiis loengi ühte blogipostitust kelleltki, kes tegi sellega lähemalt tutvust tegi, läks ja rääkis: http://thoughtcatalog.com/matt-siegel/2013/12/my-experience-in-amsterdams-red-light-district/

Tagasi Farfasse

27.05-1.06.2014

Vaade Farfale ülalt mäelt

Mis võlu, mis lumm on nendel teedel, et need hoiavad sind oma kütkes, et kord, kui oled oma jala tolmusele rajale astunud, jääb see sind sind kutsuma oma tundmatu igatsusega. Tee lubab sulle avardumist, mõistmist, nii ümbritsevat kui ise-ennast, aga ta ei küllasta, sa januned jälle. Kuid rändamisel saab minna nii pikuti kui ka süvitsi. Saab pöörduda tagasi kohtadesse, saab siduda, kuni koht teeb tutvust võõraga ja temast saab oma. 

Nii ma tulin tagasi Farfasse. Olin siin möödunud kevad pikkade nädalate jagu, tehes ei midagi, ent samas saanud kui palju. Ma ei pidanud kõige tõsisemat plaani siia naasta, kuni aeg sai täis, ja see tunne, et nüüd tuleb minna, sai minust võitu. Kõik rääkis mineku poolt: üks minu jaoks suur asi, mida ootasin, lükkus edasi, ka üsna hilja ostetud lennupilet tuli suhteliselt soodsalt. Isegi ilm – suvekuumus oli reisihommikul temperatuurilt varakevadesse laskunud ning õnneks ei pista siinne päike liigse kuumusega. Selline ilus eestlasele kohane ilm.

Mind tabab pakkimise juures ikka üks selline filosoofiline mõte – vähesega on kerge, see ei koorma ega rõhu. See kehtib nii reisikoti kui elu kohta, aga samas on ikka nii tohutult raske end mitte koormata ning vähe sellest, et ei oska vähesest rõõmu tunda, on kahe asja pakkimine tohutult raske. Ma mõtisklesin oma põrandale kuhjatud asjade ees, et valikut on liiga palju ja see mõttetu mõtisklus röövis mult oma mitu head unetundi. Lisaks ajas tekkinud ootusärevus mind tund aega enne kella üles. Alles dushi alt tulles sain aru, et oleksin võinud veel tunnikese magada.

Teel lennujaama seisid Järvevana tee juures kitsekesed. Autojuht vähendas kiirust ja näitas näpuga, et ma ikka näeksin. “Nii armas!”, ütlesin, oskamata midagi targemat kosta. 

Püüdsin lennuajas uneaega tasa teha. Kunagi hoidis hirm mind lennukis ärkvel, vahel ei saanud süüagi, nüüd aga veel enne, kui lennuk rattad maast lahti sai, olin ma omadega juba kusagil mujal. Rooma lennukis oli vähe rahvast, olin rea peal üksi ja kange kiusatus oli end pikali vistata. Vedasin siis end niisama põiki ja küsisin teki peale. Kodutöö, kuidas sihtkohta jõuda, oli mul taas tegemata, aga leidsin nii õige rongi üles, sain piletiostmisega hakkama ja eelmisest korrast mäletades teadsin ka, millisest baarist Fara Sabinas Montelibretti’s tuleb osta pilet Farfa bussile. Ja mul vedas seletamatult, sest jõudsin lõunasöögi ajaks juba kohale. 

Itaalia on ilus, aga juba kohe alguses imbus minusse see kurb tunne, mida mäletan möödunud aastast – selles hääbuvas ilus on palju rämpsu ja lagu. Hiilgeajad on möödas. Raudteeäärsed seinad on koledaid graffiteid täis soditud, teeäärsed prügiga kaetud ning mingis jaamas olid postialused täis kokkurullitud magamisasemeid. Samas on palju töötust. Kas ilma rahata siin ilmas miskit ei liigu? Roomast põhja pool oli pilt juba natuke parem, aga Fara Sabina M bussijaam ei olnud aastaga sugugi muutunud. Ühele aknale olid küll ilmunud nüüd väljatrükitud bussiajad, aga see ei läinud sugugi kokku sellega, mis mulle baarist öeldi. Aga hea, et kõik toimis.

 Teiselt poolt

Farfa klooster ja väikene lilledesse uppuv külatänav tervitasid oma endises ilus. Siin on enam-vähem kõik korras – väike igivana paradiisinurk. Kõndisin aeglaselt. Selline magus tunne oli. Meenus kohe eelmise aasta õhtu, kus ma kerge vihmaga kohale jõudsin ja teeääred olid täis magusat lillelõhna. Nüüdseks on suurem õitseaeg juba läbi. Vili kergelt kolletab ning heingi tehtud. Sisenesin majja söögisaali kaudu, sest sealt tuli hääli. Nunnaksed tundsid mu kohe ära. Õde S. viis mu lausa kööki (kuhu tavaliselt kloostrireegilite järgi ei tohi minna). Mul oli jube kahjutunne, et ma oma Itaalia keelega vahepeal vaeva ei olnud näinud, sest see on mul kloostriemaga suhtlemisel ületamatu takistus. Aga ta tervitas mind sõbralikult. Ta on väike kõhnapoole naine, aga ta käsi on väga pehme ja eelmisest korrast mäletades, tal on väga ilus lauluhääl. Ma küsisin tuba, kus olin eelmisel aastal olnud, aga ei saanud, kuna seal elas vana 89 aastane daam, nagu hetk hiljem teada sain, kes suure aja siin veedab ning koju minnes alati nutab, kuna ei taha sinna minna. Sain toa vaatega väikesele tänavale – siin on isegi rohkem elu kuulda ja õhtul paistab päike üle rohelise mäeharja tuppa. Sääski ei ole, kuigi seekord ostsin sääsekreemi kaasa.  Õde S käskis mul emalikult käed puhtaks pesta ja sööma tulla. Ma mäletasin küll, mis sealne lõunasöök tähendab, aga see meenutus tuletas kõik liigagi selgelt mööda – seda kõike head oli liiga palju ja selle kõige peale anti veel sooja kooki ja maasikaid. Magu sai järgmiste kordade tarvis korralikult välja venitatud.  Õde S. rääkis, et vahepeal on olnud muudatusi. Väike õeke, kellega me koos flööti puhusime, on üle viidud teise kloostrisse – sellest mul oli kahju, sest just täna oli tal sünnipäev ja olin selle tarvis kaasa toonud väikese kingituse. Ta olla Roomas, aga mitte põhikloostris, mida ma ka ilmselt oma reisi lõpus näha saan, vaid mujal. Ehk mul siiski õnnestub... Läinud oli veel üks õde samasse kloostrisse ja õde A, kes ikka kasside pärast muret tundis. Nüüd on veel misjonipoe Kristiina neid toitmas. Pärast õhtusööki nägin ka õde Katerini - see ilus laululind. Ta naerul näoga lausa jooksis mind kaelustama. Ja ma sedamaid teadsin, et olin teinud tuleku osas õige otsuse.

Pildikesi Farfast.

Kabel. See paikneb otsapidi päikesetõusu poole ning hommikul on läbi eesmiste akende näha päikese käes säravaid kastemärgu lehti. Ka mina jooksen tavaliselt sinna veel märja peaga kohale. Pool kaheksa on Missa. Siiski veidi varem, natuke pärast seda, kui on kõlanud kellad. Kui ma nn täpselt kohale läksin, siis jäin juba hiljaks. Varasema palvuse jaoks pole mul piisavalt tahtmist ärgata. Aga kabelis käib vilgas palve-elu, see on kloostri tähtsaim koht. Kodus olles ma tihti meenutasin seda kabelit - istusin ja istun nüüdki lahtise ukse kõrval, mis küll võrega kaetud, ent mille taga on näha munkade viljapuuaia kolletavate sidrunitega puud ning õhtupalvuse ajal kostub vahel ka tasast veevulinat, kui puud pärast päikselist päeva oma igapäevast saavad. Seal on isemoodi rahu.  Missad on lühikesed, vast pool tunnikest, see-eest kestavad mõned palvused tunde. Palve ja töö - ora et labora - see on nunnakeste elu. Ma olen mõelnud, ilmselt ka öelnud, et ei teagi, kas neile kaasa tunda või ülistada. Argipäevastes kiiretes ülekuumenenud hetkedes eksin tihti mõtetes siinsesse rahusse, kuid ma ei tea, mida tunneks siis, kui see olekski minu argipäev. 

Köök. Farfa kloostri köök on külluslik ja selle üle ma kergelt nuriseksin, sest loom, mille nimeks on ise, võtab kõike rohkelt rohke tänuga vastu, kuigi tänapäeva moejooni järgides ehk ei peaks. Hommikusöögi näide - liitri jagu kohvi-piima, kaks suurt kääru saia ja pool pakki võid ja moosi. Päevarütm korraldub palve- ja söögiaegade järgi, ei mingit keerukust, ela ainult. Ent teispool seina käib köögis käbi kiire askeldamine.

Nunnakeste seas on istub köögis vana naine. Ta pole nunn, ent on nendega koos. Tema nimi on Franceschina ja ta on 102 aastane. 

 Hommikuks

 Järgmist käiku oodates

Kirik. Kloostrikompleksi kirik on siin vana ja väärikas. Seda on aegade jooksul suuremaks ehitatud. Kiriku seinu katavad freskod pühadest inimestest ning välisukse kohal on stseen viimasest kohtupäevast.  Kunagi olla see klooster üks Euroopa tähtsamaid, nüüdseks on see aga kokku kuivanud väikeseks oaasiks. Siiski on see täiuslik paigake sellele, kes tahab lihtsalt rahus olla. Läbi tuhmunud akende paistab kiriku ristimisvaagnale sooja valgust. Istun tavaliselt suure ukse juurde pingile ning kui kõik on vaikne, veel enne, kui saabuvad külla turistid, võtan välja salvestatud laulude kogumiku ja laulan. Akustika on hea, ka vaiksest lauluhäälest saab suur. See hetk on mõnevõrra maagiline, pühalik.

Mu lauluraamat on aastast1958. Märkasin, et nii mitmes laulus on muudatusi tehtud ning mõned salmid ära jäetud. Nimelt salmid, mis räägivad sigivusest. Nt tuntud laulu “Ma laulan suust ja südamest…” kuues salm on: “Kes annab elu, sigidust? Kes hoiab armu käel. Meil’ kalli rahu õnnistust ka meie isamaal?” Tundub nii ajakohane salm. Huvitav, kas kunagise seksrevolutsiooniga tehti vaimulikus ringkonnas nn vastureformatsioon ja viljakus, sigivus jäid justkui vaka alla. Sinna need suured pered jäid. 

 Suur kirik

Tänav. Farfa ainsam tänav on täis väikseid töökodasid ja poode, kus leiab kõike, seebist mõõkadeni. Ehkki külake elab turistindusest, ei näe see liiga vuntsitud välja. Kõik on kuidagi lihtne, koduselt segane, hubane. Kangakojas, kust ilmselt pärinevad kõik siinsed ruudulised laudlinad, on kangarullid üksteise otsa riiulitesse laetud, kus nad ilmselt aastaid on seisnud. Ühe riiuli külge on kinnitatud vastse paavsti kootud näopilt ja poekese keskel on välja toodud ka alla hinnatud rätikuid ja linikuid. Igati aus ja tore koht. Teisel pool maja aga asub keraamikakoda, mille lahke omanik, kes seal oma tassikesi voolib, põletab ja maalib, lasi mul töötoaski uudistada. Mul tekkis kange kiusatus küsida, et kas ma võiksin ka mõned tassid ise teha, ent … las see jääda mõneks muuks korraks.  On veel mitmeid antikvariaadipoode, õlipoode, seebipoode. Ja muidugi ei puudu ka koogipood ja kõrts nimega “Lupa”. Seal on hea cappucino, mis maksab 1 euro. Ja sellel aastal on sinna ilmunud ka jäätisevalik, samuti väike topsike 1 euro. Kui nüüd hindade peale vaadata, siis Soomes ma maksaksin selle eest 5-6 eurot, kui mitte rohkem. Ma olen alati jäätist ja kohvi koos maiustanud, eile sain teada, et Itaalias ei ole see just soositud tava. Eelmisel aastal kolasin ma ümberkaudsetes linnakestes ringi, mis samuti ajahambast valusalt puretud, kuni leidsingi lõpuks, et see pisike Farfa ongi kõige kompaktsem ja siin on kõik olemas. Sel aastal mul suurt tahtmist minna ei ole.

 Keraamikakoda

Internet. Mul olid suured plaanid töötegemiseks. Mõtlesin, lausa kujutlesin elavalt ette end istumas raamatukogus ja tarkusi kokku kirjutamas, mis töö juures veidi elu kergemaks teeksid. Istungi väikeses raamatukogus, kus on klaaskappides igasuguseid raamatuid, isegi soomekeelseid, aga mida pole, on töökõlbulik internet. Olles avastanud, et nett ei toimi, käisin kloostriemandalt salasõna küsimas. Arvasin, et see on muutunud, aga ei olnud. Siis tegin ettepaneku süsteemile restarti teha, aga emand ei tahtnud seda mitte uskuda, et asi selles on, mida püüdsin talle selgeks teha. Lõpuks ta siiski lasigi mind kappi, mis oli täis surisevaid karpe ja sadu juhtmeid ja väga palav. Üritasin paari karpi välja lülidada ja siis taas sisse, aga midagi ei juhtunud. Kõige suuremat karpi ei julgenud välja lülitada, kartes, et võin kloostrile korvamatuid kahjusid tekitada - liigne agarus olevat ogarus. Pealegi hakkas mulle meeldima see mõte, et kas suudaksin nädalakese wifita olla. Teha saaks ju kõike muudki! Ma leppisin olukorraga ja ronisin kapist välja. Pealegi, väga suure vajaduse korral saab wifit ka tänaval, kohe kõrtsu vastas väikese poekese ees. Siis aga juhtus tagasihoidlik, lausa vaga ime. Mu telefoni ilmus korraga paar kriipsukest, mis küll kannatlikult oodates, manasid ette ka mõned uued meilid. Üritasin sama IP aadressi ka teise seadmesse sisestada, aga siis selgus, et toimida saab üks seadeldis korraga. Järgmisel päeval ilmus väike wifivirvendus ka teise seadmesse, aga mitte arvutisse. Kolmandal päeval sain ka arvutiga ühe meili saata, aga mitte brauseriga googlet avada. Samas tundus see kõik juba piisav olevat, et alustada töödega. Täna tulin alla raamatukokku - ja etskae imet, kõik see virtuaalilm korraga kadunud. Tõeline kloostrinett.

 Alumine raamatukogu

 Vahel on selle ukse juures prii nett, aga ainult vahel

Dejavu. Eelmisel aastal, kui siin olin, käis üks rootslane kahel korral siin väikese turismigrupiga - see oli ta hobi viia inimesi Rooma, näidata sealseid vaatamisväärsusi, ning tuua nad hiljem siis Farfasse rahusse. Ma tolknesin nendega ikka kaasas käia. Mõni päev tagasi mõtlesin õdedelt küsida, et kas seda rootslast on ka näha olnud, ent veel enne, kui jõudsin seda teha, kogunes lõuna paiku maja ette grupp rootslasi ja toosama rootslane nende seas. Istusin samal ajal raamatukogus ja üritasin midagi kirjatada. Tekkiski tunne, et näe, kõik on nagu enne. Ta tundis mu ära, ent me pidime üksteisele nimesid meelde tuletama. Tema nimi kõlab kui Thoren, ta on pastor ja kirikuajaloolane, st kõik head eeldused grupijuhiks olemas. Heal meelel jalutasin ka seekord nendega kaasa alla Birgitta maja juurde. Thoren organiseeris mulle koha kaaslaseks ühe vägagi vintske memmekese, kes soravalt inglise keelt rääkis - olla seda 30 aastat õpetanud. Hiljem kuulsin, et õpetas teine veel ka saksa ja prantsuse keelt ning religiooni ja sotsiaalteadusi. Lisaks polnd memm ka ajast maha jäänud, üks esimesi asju, mis ta mult küsis, oli, kus wifit saab. Seletasin siis talle siinse wifi keerulisust ja soovitasin tänaval patseerida.

Birgitta maja. Kui Püha Birgitta teel Rooma oli, peatus ta Farfas. Siin sai ta ka ilmutuse, et peab siia kloostri rajama, ent benediktiini mungad ei võtnud teda jutule ja nii ta elas mõnda aega all orus väikeses majas, mille ukselt avaneb vaade üles kloostrile. Nüüd on selle maja kohal väike kabel, kuhu birgitiini nunnakesed ikka väikeseid rännakuid teevad. Ta soov täitus, ehkki sajandeid hiljem. Aga see on tore koht ja sinna saab jalutada läbi farmeri õue, kus tervitusi hõiskab kriiskava häälega eesel ning puu all taras nohisevad kergelt päevitunud sead. Õuel on ka üks nooruke koer, kes veel eelmisel aastal oli kutsikaohtu ning rumalast peast meiega kaasa lippas Tagasi minna ta aga pelgas, sest vahepeal on kurjad karjakoerad - nii viisingi ta tookord lõrisevaid koeri eemale peletades süles koju tagasi. Koer on nüüd juba päris suur. Mind ära ta ei tundnud. 

Birgitta maja

Laululoom

Õnnelik beekon

Kolmas ordu. Ühel pärastlõunasel ajal andsid nunnaksed mulle teada, et lauluharjutus tuleb. Võtku ma flööt kaasa ja tulgu proovi. Mul oligi plokkflööt kaasas. Ei ma seda hästi mängi, aga natuke ikka. Väikesesse saali oli kogunenud natuke kohalikke, rohkem lauljaid kui eelneval aastal. Minu üllatuseks ilmusid kohale ka kolm võõrast nunna. Üritasin mõnda viisikest väikeste vigadega kaasa mängida. Nii mõnigi tädi vaatas rõõmsalt mu poole ja ma mõtlesin, et kui meie Liis siin oleks, võiks ta lausa superstaar olla. Harjutus oli lühike, lauldi asjad läbi ja mindi laiali. Mina aga küsima uutelt nunnadelt, et kust nad tulevad. “Siitsamast,” vastasid nood. Sain siis teada, nad on Sri-Lankalt, Maria Immakulata ordu õed ja elavad kloostri roosiaiast astme jagu allpool, kus varem seisis räämas maja. Väike maja on nüüd korda tehtud ning aed kendasti kivide ja lilledega kaunistatud. Ma kohe põnevil ja küsisin, et kas võin nende kodu näha ja nad lubasidki. Tagasihoidliku kodu külalistoa nurgas oli kamin ja keset tuba suur laud. Hetkeks tundsin end rumalalt, sest nad tagasihoidlikult istusid vaikselt ja kuulasid…. aga mina teab mis tarka juttu rääkida ei oska. Küsisin, et mis siis nende eriala on, mida nad teevad. Olla nad siin kellegi preestri kutsel ja on teenistuses abis. Muu osa ajast õpivad Itaalia keelt. Ära tulles oli selline tunne, et oleksin pidanud kuidagi paremini üritama, aga noh. 

Uued õed

Esimene roosipärg. Taevaminemispüha õhtul oli Farfa lastele esimene roosipärg - see on Maarjapalvete kogum, mida korrates läbi loetakse. Õde K. harjutas pärast õhtusööki kabelis paari laulu selle tarvis ja kutsus mind kaasa mängima. Ei jõudnud korralikult läbi mängidagi, kui oligi minek. Kirikuuksel pahvisid paar veidi närvis nahktagiga emmet viimaseid sigaretimahve ja näitasid õde Katerinale, et too kiirustaks. Muigasin endamisi. Mõni hetk hiljem istusime kõik kenasti pinkide peal reas, nii emmed, nunnad kui lapsed. Tagumisi ridasi täitsid rootslased. Puhusin vaikselt vilepilli kaasa, kui K. kitarril laule saatis. Lapsed lugesid kenasti palveid, mida nooremad, seda paremini. Teismeohtu tüdrukud andsid nendeni jõudnud mikrofoni kui tulise kartuli kiiresti edasi tahapoole nunnakeste kätte, kes kohusetundlikult palved lõpuni lugesid. 

Mamma Mery. Õhtu oli sume. Seisin väljas ja vaatasin mägedel värelevaid tulukesi ning tähti. Vahel tundub mulle siinolek nagu mingi filmisolemine, selline nostalgiline. See on midagi erilist ärgata kirikukellade saatel väikeses kambris, kus tegelikult on kõik vajalik olemas. Nii ma seisin seal platsil nagu filmis ja vaatasin tulukestes pimedat maastikku ja taevast. Õde L.ja K. tulid uksest välja ja tänasid mind, et flööti kaasa mängisin. Ma kohmetult vabandasin, et ega see kõige paremini välja ei kukkunud, aga nad lohutasid kohe, et küllalt Mamma Mery’le meeldis. Hetkeks sattusin segadusse, et mis Mamma Mery’le, kas mõnele uusasunikest? Õde K näitas seepeale naerdes näpuga ülespoole. Ah Maarja. Katsin kõrvad kätega ja ütlesin, et Maarja ülalt vaatab ja ütleb, et õppige ükskord korralikult laulma! 

Varemed mäe otsas. Ilmselt kui tulen taaskord veel siia, kaob ära see tung midagi kirjutada, sest kõik muutub ühel hetkel tavaliseks, või on kõik juba öeldud, mis öelda on. Eelmine kord ei jõudnud ma mäe otsas ära käia, seda lihtlabasel põhjusel, et ei leidnud õiget teeotsa üles. Ma tõesti ei osanud arvata, et teeots algab juba külakesest, mitte sõiduteelt, kuhu ma alati välja kõndisin. Ka oli mul tekkinud kerge foobia karjakoerte suhtes. Nüüd oli mul teeots ja koeramõõt polnud ka veel täis saanud. Ja mul oli teekaaslane - toosama seitsmekümnene vintske memmeke, kelle nimi - nagu ta ise seda tõlkis - tähendas väikest ema ja eestikeeli kõlas kui Lillemoor. Selline väga heleda nahaga, hallpipäine ja uskumatult vitaalne proua. Temaga siis läksimegi kahekesi mäge vallutama ajal, kui teised orgumööda otseteed Toffiasse jalutasid. Mäe otsas on mingist iidamast-aadamast ajast vana lossi või kindluse varemed. Täpselt ei teagi, mis ajast need pärit on ja mis see kunagi oli. Tee sinna pole kõige kergem, see-eest aga uskumatult ilus. Mägililled õitsesid ning õhk oli täis mesimagusat lõhna. Esimene pool kulges läbi metsa. Metsamehed olid seal kõvast puutööd teinud, tee oli langetatud palke täis, aga ka suur valik rännukeppideks sobivaid kaikaid. Metsapiirilt välja jõudes oli tee ääres suur veeküna või kuidas seda nüüd nimetataksegi - kust loomad joomas käivad. Selles ujusid aga ringi kalad, kolm punast ja viis halli. Ja nad ei näinud sugugi kõhnad välja. 

Kuldkalakesed. Jäid kinni püüdmata ja soovid välja nõudmata

Edasi oli tee veidi järsem ja kivisem ning pärast tunniajast jalutust olimegi tipus. Kui ma olin laps, siis mul oli väga elav fantaasia. Eksisin kodust vahel päris kaugele, metsad ja põllud olid mulle mängumaaks täis võluväge, losse, kuningaid, hobuseid jne. Kunagi ei olnud igav. Mäe otsa jõudes tekkis mus taas kord selline lapsepõlveunem: tõuske müürid oma endisesse hiilgusesse, te kuninganna on jõudnud koju. Nii ma siis seisin seal müüride vahel rinnuni ohakates. Ma vahel mõtlen, et kui me kord jõuame väljaspoole aega - sinna, kus Jumal, kas ka meile antakse näha endisi hiilgusi - vana Rooma linna tema hiilgeaegadel või vana Jeruusalemma templit? Kas meil saab olema võimalus liikuda ajas edasi-tagasi, tutvuda oma esivanematega? Kui inimene taolistest asjadest unistab, ma mõtlen, kui see üldse talle pähe tuleb….äkki see siiski on ka kõik olemas ja saab võimalikuks. No nii ma mõtlen, et saab, miks ma muidu üldse mõtlen.

 Nii ei muutunud ka varmed uhkeks lossiks ja minust ei saanud kuningannat

Teise mäe otsas linnake -Fara Sabina

Vihm. Eestlastele rõõmuks, et ka siin sajab vihma. Õhtuti. Piisavalt, et ma ei ole tundnud vajadust minna roosipõõsaid kastma.  

 Häälekad pilved

Küünelakk. Pärast rootslaste lahkumist leidsid õed küünelaki. See tekitas elevust. Kuna neile pole sellised edevused lubatud, siis nähes mind mööda töllerdamas, võtsid mu käe ja värvisid pöidlaküüne ära. Ise itsitasid. Purk jäi minu kätte ja lõunaks tuleb mul kõik küüned ilusti ära värvida. 

Kohvi ja jäätis. K. teab Itaalia elust nii mõndagi. Mina ei tea midagi, Tean seda, et nad joovad piimaga kohvi ainult hommikuti ja mitte kunagi õhtul. Kui ma Trattoria Lupa’s vahel cappucino’t joomas käin, siis vanamehed seal ees joovad ainult espressot. Ma näen piisavalt välismaalane välja, et endale rumalusi lubada. Küsin itaalia keelt imiteerides cappucino ja piccolo gelato ning raha andes saan vastuseks “Thank you”. Neil on hea kohvi ja hea jäätis. Loodan, et nad ei pane pahaks, kui loll turist reeglitest kinni pidada ei taha. 

Salvrätikud. Neid saab ilusti kujunditeks voltida ja lisaks söögiisu tõstmisele on neid lihtsalt ka ilus vaadata. Ehk oli see eelmisel aastal sillaks minu ja siinsete õdede vahel, et ma pärast einet oma rätiku viguriks voltisin (selleks küll ühe äpi abi kasutades) ning järjest keerulisemaks läksid ka kujundid minu puhtal taldrikul. Lõpuks voltisime neid ühe nunnaga koos. Eile õhtul pärast õhtusööki seisin koos teistega köögis suure laua ümber ja voltisime rätikuid tänaseks. Hetkel, kui seda kirjutan, istub minuga koos söögisaalis veel ligi 80 inimest. Õeksed juhtisid mu tähelepanu seinale, kus oli käsikiri ülehomse tegevuse jaoks ja mina olin ka kirjas, et pean kusagil flööti mängima. Nunnapere sõidab kuhugi välja ja mina olen kaasa arvatud.  Muidugi avaldasid nad kerget pettumust selle üle, et nii lühikeseks ajaks seekord jään. Neil on plaanid juba minna Assisisse.... Ka sinna tahaksin minna. Ehk järgmisel aastal.

Pühapäev. Siin see tähendab kõike muud kui puhkepäeva. Nunnad jooksevad jalad rakku, et saalitäiele külalistele rooga ette kanda. Väljas kloostri siseõuel on purskkaevu ümber suur laat, kus võib kõike leida - päikseprillidest kuni sõjakiivriteni, mööblist vanade raamatuteni. Farfa on rahvast pilgeni täis. Ka kirik oli täis. Istusin nunnade ja munkadega koori peal, nii palju kui oskasin, mängisin lauludele viisi kaasa. Ees põrandal oli kohalik väike laulukoorike - enamalt jaolt teismeliste tüdrukute kamp. Samal ajal, kui teiselpool istuv munk Pühakirja lugemise ajal oma näo kätega kattis, uudistasid tüdrukud üksteise käevõrusid ja kaelakette. Suur altar varjas nad suurema rahvahulga eest ära. Kolm Sri-Lanka nunnakest istusid vagalt, käed rinnale kokku pandud. Oma erisuses tundub see nii tore. Ja mina, kahvatuke, istusin tumedamate seas ja vaatasin freskosid, sest jutlusest ma nagunii midagi aru ei saanud. Eelmisel aastal rääkis giid nende piltide kohta ka lugusid, aga olen need nüüdseks ära unustanud, lihtsalt tuli meelde, et rääkis.

 Laadapäev

Ma üritan selle postituse nüüd ära teha, sest on justkui pidupäeva puhul veidi internetti. Ma olen mõelnud, et võibolla ei peaks nii palju kirjutama. Igapäevasest elust ma ju ei kirjuta, ei maini väga ka tuttavaid oma blogis - meil kõigil on õigus privaatsusele ja  kloostrikoht peaks olema veel varjatum. Teisalt aga, kui oled üksi, siis on suur kiusatus omadega seda head jagada. Ma loodan, et saavutan ses osas kunagi hea tasakaalu. 

 Varsti on kloostriõuel puu otsas väiksed tuvilapsed

Õnneks pole palju vaja!

 Emale :)

Netti ikka ei ole, vähemalt mitte sellist, et see asi üles riputada. Tulin külakõrtsikesse kohvi jooma, ehk tänava nett veel näkkab, aga ei ei. See-eest leidsin siit kaks politseinikku, selliste uhkete mundritega. Munder mundriks, aga saapad!  Neil saapasääres pastakad reas nagu arstidel rinnataskus.  Oleks mus natuke julgust, teeksin pilti.

Tasapisi

Elu läheb tasapisi. Nii on näiteks märkamatult saanud pühapäevast juba öö - nii märkamatult, et see pidev märkamatus hakkab lõpuks silma.
Ma mõtlen, et on olnud nii paremaid kui halvemaid päevi, igale hetkele oma jagu. Aga ma mäletan selgesti ühte hetke möödunud nädalast, kus ma öö hakul mööda Turu linna kodu poole jalutasin ning märkasin, kuidas vahtrad õitsevad. Seda oli ilus vaadata tänavalaternate valguses. Aga sees oli selline tühjus. Päeval polnud suurt midagi viga, aga tühjus oli ikka. Ja siis ma mõtlesin, et olgu pealegi nii, sest sest sinna, kus valitseb tühjus, annab palju head panna, seal on selle jaoks ruumi. Mu ümber on nii palju täiust ja ilu, ka seda olen hakanud tähele panema... alandlikkuses ja tänus. Ma usun, et paremate päevade täiteks on minus piisavalt ruumi kõigeks heaks.

See pole

See pole mitte edvistamiseks, aga vahel on lihtsalt hea väikestest asjadest rõõmu tunda.

Taustaks niipalju, et koolituspäevad kestavad kaheksast hommikul seitsmeni õhtul ja vahepeal on see paus, kus saab lihtsalt olla ja päiksepaistel .....artikleid lugeda.