Oleks ma hingeski aimanud...

 Kui valus on ema kaotus.

Järelhüüe

Oh, ema, emake

Sa olid kui hea hingus, vaikselt, nagu vari, olid Sa meie juures, meid igal sammul aidates, kuulates ja lihtsalt olles. Sa olid justkui igavene ja me ei tahtnudki mõelda, et ühel ootamatul hetkel saab see aeg otsa. Me küll nägime, et aeg ja elu kulutasid Sind õhukeseks, kuid Su tugev vaim ei lasknud ei meid ega Sind ennastki uskuda, et rohkem kuluda ei saa. Nii heitsidki Sa oma asemele puhkama ega tõusnudki sealt enam. Nüüd me oleme justkui juurtest lõigatud…

Me unistasime veel käia mitmeid radu Sinuga koos, rääkida… Oh, kui vaid saaks veel rääkida…. Me ootasime Sind väga. 

Sa unistasid näha oma väikseima lapselapse kooliminekut…. Ehk kooli lõpetamistki… Ja see väike poiss unistab siiani joosta uksele ja hüüda: “Vanaemme tuli!”, “emme” tugevalt rõhutatult. Ma seletasin talle, et vanaemme ei tule enam tagasi, seletasin talle Su surmapäeva õhtul, et näe, päike loojub mere taha ja viib vanaema taevasse tuttu. Ta vastas mulle järgmisel päeval: “Vanaema läks taevasse, vanaema tuleb tagasi, niimoodi tipp, tipp, tipp…. Helikopter toob vanaema tagasi…”

Ma usun, et ühel heal ajal me kohtume taas. Kohtume, et olla rõõmsalt koos seal igavikus, kus selle valu jaoks pole kohta. 

Sind niiväga taga igatsedes.

Hirm

 Kui oleksin üksi, ehk kardaksin vähem, aga nüüd on mul hirm ühe väikese elu eest selles suures segases ja vaenulikus ilmas. Hirm on vahel isegi halvav. Ma kogu hingest soovin, et need sõjakolded rahuneksid ja me vajuksime taas heasse elu-unne, tehes oma igapäevaseid asju igapäevasel igaval moel. Aga nüüd on hirm tuleviku ees. Viimasel ajal olen mõelnud ka, et miks ometi Kõigevägevam end ei ilmuta ja korra ei kärata, et mõneks ajaks jälle kord maa peale saaks. Vahel oleks vaja sellist üleloomulikku sakutust, mis ka kõige võimuhullemad inimesed mõistusele tooks ja meelt muutma paneks. Miks on vaja nii palju kannatust ja koledust ja hirmu? Miks?

Ariadnet otsides

 Muusika esitustega on tihti nii, et nähakse suurt vaeva, tehakse kontsert ära ja ongi kõik. Teatriga on lugu parem, hea asi püsib laval pikalt ja publikut jätkub. Miks nii?

Ma muidugi olen Andrew ande suur austaja. Ja tõesti olen seda ooperit kümneid kordi läbi kuulanud ja olin ka kohal, kui seda mängiti. Aasta on möödas ja ma taas kord kuulan seda üle.

Ariadnet otsides Täna kontserdisaalis. Ariadnet otsimas | Klassikaraadio | ERR

Ispiratsioon

 Eva laulab luulet. Ta teeb seda nii, et see innustab ka kuulajat. Nii käisingi eile üle pika aja ta kontsertil ja tuligi vaim pääle:

Ka ajahammas minu liikmeid närib

Ja kulumine nõnda kiire näib

Kuid hing veel noor, ta küsib, uurib, pärib,

Mis kõik see aeg, mis tõesti on, mis näib?

Suur igavik on igaühes peidus

Ja kaduvik ta sisse vaikselt imbub.

Ses elumere kiirendatud sõidus

Kõik maine tasapisi kokku tõmbub.

Teed paku mulle tühjast moosipurgist

Ja räägime veel sooja siirast juttu.

Ja salatit tee sibulast ja kurgist,

Et naerule saaks vürtsiks veidi nuttu.

Las järab ajahammas maist ja habrast

Me päralt mõndagi veel olla, minna

Ja hoides kinni igaviku sabast

Üks käänuline tee viib lõpuks sinna.

Sünnipäevasoov

Ma soovin, et mul’ antakse veel aega,

Mis täis saaks olemise ilu mõtteist,

Kus tühisuse hirm ei külvaks vaeva,

Vaid uudisrõõmu voolaks elulätteist.

Ma soovin rahu suurt mu enda sisse,

Mis kinni kataks puudujäägid ajas,

Ja mõistmist omaenda olemisse

Ja leppimist ta käänulises rajas.

Ja usku, lootust, armastust ja tervist

Ja tahet täide viia iga helge soov.

Nii soovin endale - ma egoist vist -

Kuid olgu algav aasta õnnetoov

MLR. 19.12.19

Hea link

http://www.lillhannus.net/piae-cantiones/

Käisin Moskvas

Kui üks pilt ütlekski rohkem kui tuhat sõna ja sõnad peaksidki veergudelt hoopis piltidele ruumi tegema, siis mida veelgi kaotab kirjakunst kinoga võrreldes?

Või kas kaotab? Sest raamat olla ju ikka filmist parem!

Aga minu rohkesõnaline jutustus Moskvast käigust võib sel unisel õhtutunnil mitteverbaalselt näida hoopis nii: https://youtu.be/muuM0NRz6VA