Kui oleksin üksi, ehk kardaksin vähem, aga nüüd on mul hirm ühe väikese elu eest selles suures segases ja vaenulikus ilmas. Hirm on vahel isegi halvav. Ma kogu hingest soovin, et need sõjakolded rahuneksid ja me vajuksime taas heasse elu-unne, tehes oma igapäevaseid asju igapäevasel igaval moel. Aga nüüd on hirm tuleviku ees. Viimasel ajal olen mõelnud ka, et miks ometi Kõigevägevam end ei ilmuta ja korra ei kärata, et mõneks ajaks jälle kord maa peale saaks. Vahel oleks vaja sellist üleloomulikku sakutust, mis ka kõige võimuhullemad inimesed mõistusele tooks ja meelt muutma paneks. Miks on vaja nii palju kannatust ja koledust ja hirmu? Miks?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar