Väikesed hiinlased.

Kust võtab inimene õiguse pidada ennast teistest paremaks? Kust võtab üks rahvus endale õiguse pidada end teisest paremaks? Õigust selleks ei ole, aga ometi on see nii inimlik, sisse kasvanud. On uhke olla eestlane.  Mõtlen A Pärdile või U Masingule... milline auväärt asi on olla nende rahvuskaaslane. Ja veel paljude teistega, kes on maailma muutnud.... Aga palju ma tean maailma muutvatest lätlastest, leedulastest, poolakatest, soomlastest? Ei paljut.  Hiinlastest tean vaid seda, et neid on nii hirmus palju, nad teevad kõike järele, nad on kommunistid ja peavad lapsi orjatööl.
Oh, mu enese sõge teadmatus! Mu omaenese pimedus teeb mind ülbeks teise suhtes.
Eile käisin vaatamas ja kuulamas väikeste hiinlaste tantsu ja laulu ja ma pean enese kahjuks võrdlema. Siiski seda suurem on üllatus ja rõõm näha ja kogeda midagi ilusat ja uut. Hoidkem alandlikku meelt.
Laste töötamise üle olen ma ennemgi mõtisklenud. Ma kipun enam ja enam uskuma, et see, et neid praegu tööst eemale hoitakse, see on nii hirmus väär, sest sellest kasvab harjumus kogu eluks. Mul oli ses mõttes raske lapsepõlv, et tänapäevaste standardite järgi võiksin endki kunagiseks tööga väärkoheldud lapseks pidada- pidi ju kell 5 hommikul tõusma ja karja kokku ajama, raskeid ämbreid tassima jne jne. See ei tundunud nii raske, kui olin alles laps, aga noorukina vihkasin seda aega.... nüüd mõtlen, et see oli hea ja kasulik. Tööharjumus on raske tulema, ometi on see iseseivaks eluks vajalik.  Nüüd kui ma vaatasin neid väikseid hiinlasi rõõmsalt ja vabalt oma keeruliste instrumentidega ilu tegemas, siis... ka seal taga on tohutu töö. Just selle tohutu töö ja võimekuse pärast ma austan neid. Mul on hirm, et mugavusse loojuv euroopa jääb edasiviivale raskele tööle alla.....sest meil on õigus olla laisk ja endast hästi arvata.