24.02.14
Niisiis läksin sinna tagasi, kuna Õlimäe nõlvale kloostri kindlate seinte vahele jäi mind ootama üks pill. Aga see polnud ainuke põhjus. Põhjust Iisraeli minna on alati, sest mingi sisemine kultuurihälli kutse kutsub oma juurte juurde ja väga raske on neile midagi piirikontrollis öelda, et miks tulin. Tulin selle ja selle ja selle pärast ja ka tolle ja tolle pärast, mida ei saa välja öelda, millest on parem vaikida. Aga seda ju alati ei tea. Olgugi, et olin Vabariigi sünnipäeva varahommikul lippu heiskamas käinud, olin kontrollis suhteliselt virge. Nooruke tüdruk piiril küsitles mind korralikult üle. Sellist ülekuulamist oleksin ma oodanud pigem lahkumisel. Hiljem sain teada, et oli vastanud küsimustele valesti - üks neile kahtlane vastus, nt, et olen Õlimäel, tingib joru uusi küsimusi, milleks on nad - piirivalvurid - ekstra välja koolitatud. Õlimägi on ebapopulaarne, sest seal elavad araablased. Lahkumisel püüdsin teistmoodi öelda, et vanalinna juures või nii ning lisaküsimusi ei tekkinud. Seda, et Õlimägi ebapopulaarne on, sain kohe tunda ka sherutis - väikene minibuss, mis reisijaid tavaliselt koduukseni toimetab ja oluliselt odavam on kui takso - nimelt ütles mulle pikk vanem taksojuht sigaret hambus, et mitte meetritki Õlimäe poole: "Crazy people living there!" Aga kus ma blond hing üksinda nii öises Jeruusalemmas kooserdan. Mulle appi tuli üks ukraina päritoluga juudipoiss, kes hakkas mobiilist otsima seadust selle kohta, mis sunniks nipsakaid taksojuhte ikkagi minema, kuhu vaja, aga ei leidnud. Nii nad said, ilmselt halvast kogemusest tingituna, oma õiguse juurde jääda. Siiski tuldi mulle sedavõrd vastu, et lubati takso tellida, mis mind nii umbes kilomeetri jagu 40 sheekli eest roheliste väravate ette sõidutaks. Enne seda jõudis aga sheruti juht mind, kes ma viimasena bussi jäin, öises Jeruusalemmas ringi sõidutada, et mul kerged paranoilised mõtted juba tekkisid. Aga läks kõik hästi. See on mingi salapärane sisemine lootus, et halba lõppu minu jaoks ei ole.
Ma magasin kaua, niivõrd kui see mulle omane on, st üheksast olin juba jalul, täis teotahet. Ei, ma ei läinud kloostri aeda prügi korjama, mida ümberkaudsed ülevalt puistanud või tuul sinna kandnud on, kuigi järgmisel korral võiks siiski midagi ära teha...et oleks mingi plaan. Jagasin oma suurest kohvrist ära kingitused, mida olin kaasa võtnud. Kohvi ja must leib on siin hinnas. Sinna juurde ka mõned fazeri kommid, mida ma eesti kommidest paremaks pean, aga need mu oma maitse järgi. Olin kaasa võtnud nodi ka P-a kloostri jaoks, kuigi retriidi tõttu ma sinna ei pääsenud. Mis ei tähendanud aga seda, et müüri taha piilutud ei saanud. Pärast sisse-elamis tunde, väikest hommikusööki seadsin sammud vanalinna poole. Orust läbiminek tekitab ikka kerge ärevustunde. On see õpitud hirm, ei teagi. Üks juudipoiss küll hiljem ütles, et jaa, pimedas ei maksa üksi käia, sest mis iganes võib juhtuda seal, kus teatud inimgrupid elavad, (aga muidugi mitte ei juhtu asju õigel pool). Samas on aga see linn vast üks turvatumaid üldse - kas nüüd on vaja ühe turisti pärast endale häda kaela tõmmata, ei tea.
Kõndisin pikal sammul mäest üles lõvivärava poole. Oli selline hea tunne: siin ma nüüd olen, üksi, ja kõik on minu päralt, niivõrd, kuidas ma ise olla, käia, võtta tahan. Mul tekkis (oma mättalt vaadates) hale tunne nende turisti- ja palverändkarjade pärast, kes kollased, rohelised, sinised mütsid peas või rätid kaelas tihedalt üksteise järel kui lambakari ülestõstetud vihmavarju järele jooksid. Kiiresti, kiiresti, kiiresti. Aga samas on grupiga piiril lihtsam. Üksikinimene on ikka kahtlasem. Aga vabam.
Ma läksin esmalt Austria hospiitsi. See on tugevalt koloniaalhõnguline ning kontrast tiheda all-linna ja lopsakate palmide ning rohelise aiaga hospiitsi vahel on nii selgelt tuntav ja nauditav. Istusin palmi all ja hingasin veel kevadiselt värset linnaõhku, millele hetk hiljem viini kohvi ja shokolaadikooki peale sõin.
Jah, ilm oli karge. Muidugi ootasin ma, et lõunamaa mu põhjamaist palet kuuma päikesega kosutaks, aga tundus hoopis nii, et külm ilm käis minuga kaasas, sest kõik need päevad olid kargelt jahedad ja tuulised. Iisraellased ootavad aga vihma.
Austria hospiitsi katuselt avaneb imeline vaade vanalinnale. Seda ikka teatakse, aga õnneks mitte massiliselt. Oma üllatuseks leidsin katuselt räppivad mustanahalised, kes püüdsid seal fotokaga muusikavideo jaoks miskit filmida. Mõni tund hiljem räppisid nad Jaffa väraval, kus neile oli konkurendiks posti otsa roninud moosekant, kes suuga pilli mängis ja jalaga trummi lõi.
Sukeldusin vanalinna tänavatesse, käies osaliselt läbi ka Via Dolorosa ning istudes paikades, kus see võimalik oli. Turistid ei olnud veel massiliselt kohti hõivanud ja hingamisruumi jäi eestimaalasele piisavalt.. Tee peal meelitasid kaubapoisid ikka poodide ligi ja mu heatujulisest naeratusest ilmselt piisas, et nad solvunud nägu ei teinud, kui lihtsalt mööda kõndisin. Üks siiski hüüdis "Tere!" ja palus "omatehtud ehteid" vaatama, ise pidevalt juurde lisades, et mitte midagi ostma ei pea. Läksin tere peale sisse neid isikupäraseid ehteid vaatama, mida ilmselt kogu Iisraelis müüakse. Vestlesin veidi ja kõndisingi midagi ostmata minema, solvunud nägu vabandavalt ignoreerides ja järgmisse lõksu astudes, sest juba eemalt naeratas mulle mees, kes väitis, et mäletab mind ja tõepoolest olin ju eelmisel korral Via Dolorosal imehead granaatõuna mahla joonud. Istusin maha ning noormees serveerisgi mulle imehead granaatõuna mahla ja kardemoniga türgi kohvi. Ma midagi rohkemat ei osanud tahtagi. Veidi hiljem aga meenus mulle, et olin varasemalt hoopis mujal istunud. Siiski polnud ka see lõks paha, kuigi kallis. Hindade osas tuleb ennem kokku leppida, ütles mulle hiljem A, kel seal aastate jagu kogemusi on. Hiljem läkski kauplemisega juba natuke paremini, ent arenguruumi veel on. Teine tüüp järgmise poe ees tänas mind naeratamise eest mitte midagi pakkumata ja olen talle sedavõrd tänulik, et märgin ta oma päevakirjas ära.
Ma sattusin ühte sammu käima ühe asiaadiga, üksikuitajast seljakotiga posiga, kes usinalt fotosid klõpsatas. Talle tahtlikult edumaad andes, jäin kohta, kus Veronika Jeesusele higirätiku ulatas, passima ning väikseid vanaaegsemaid ja modernsemaid ikoone vaatama. Väikeses ruumis istus Jeesuse väike õde, blond sinisilmne nunnake ja rääkis oma külalisega vene keeles juttu. Ja siin oli koht, kus mul tekkis tõsine kahetsustunne, et naaberkeelt halvasti oskan. Nunnake Maša pöördus ka minu poole ning saanud teada, et ma Tallinnast olen, rõõmustas ta siiralt: "Esimest korda näen kedagi Tallinnast, kui tore! Kui ma laps olin, siis me iga aasta käisime Tallinnas! See oli muinasjutumaa! Kui lugesin "Kolme musketari", siis kujutasin ette Tallinnat. Tallinn oli meie Lääs! " mul oli nii südantsoojendav seda kuulda. Mašake palus mul süüdata Tallinnas Nevski katedraalis ühe küünla. Ma ei saanudki aru, kas temale endale või kadunud isake Vlaimirile. Igal juhul oli see väike hetk nii soe ja ma rõõmsalt sammusin hauakiriku poole edasi.
Ostsin teel kirikusse kaasa kümme mesilasvahast küünalt. Oi need lõhnasid hästi, kuid kippusid kätesoojusest painduma. Vahaküünlad ja kirik on olnud kristluse algusest saati kaks lahutamatut osa kuni elektripirnide ilmumiseni. Jeruusalemmas, kus vanakirku kombed on säilinud, on need endiselt hinnas.
Kiriku ees lootsin näha paljasjalgset kanada päritolu Jeesust. Eelmisel korral oli kohtumine nii viivuke ja sellest ajast saati oli mu pähe tekkinud palju küsimusi, mis jäid ka nüüd küsimata. Jäi mul ka seekord Jeesuse hauda minemata, sest ei tundunud see hetk päris õige olevat...või on see selline alateadlik tahe jätta otsad lahtiseks, et siis hiljem tagasi tulla. Panin mõned küünlad haua veerele teiste sadade keskele, kuigi teadsin, et varsti tuleb rangekäeline munk, kes leegile vett pritsib ja pihuga kahmates küünlad ära viskab. Aga veidike ikka jõuavad nad leeki heita, lage tahmata ja palveid taeva poole viia. Üsna haua lähedal seisis kiitsuke ortodoksi munk õilsal ilmel. Mäletades imelisi hetki eelmisest korrast, kus me koiduvalgel kiriku müstilises hämaruses armeenia munkade madalat laulu kuulasime, küsisin mungalt, et mis kell esimene missa hakkab. "Kell kaksteist öösel", teatas ta mulle, "Kell kaksteist on Kreeka, siis Armeenia ja siis katoliku teenistus, kella kaheksani hommikul välja!". "Aga kuidas, te ju sulgete väravad kell seitse!?" imestasin. "Milles probleem, jääge siia ööseks!" Vat see oleks asi, mõtlesin, aga millalgi järgmine kord...
Hauakirikus trepist alla minnes on seinad täis väikeseid kivisse lõigatud riste, mis sajandeid tahmunud ja käperdatud seinte taustal ilusasti nähtavale tulevad. See on koht, mis mind juba päris alguses köitis, ja ma ei saanud nüüdki sealt mööda minna ilma neid silmitsemata ja näperdamata. Kes need ristid sinna raius, ma ei tea. Ma pole ka uurinud, aga mulle meeldib ette kujutada, et iga palverändur või ristisõdilane, kes elusalt keskajal Jeruusalemma jõudis, tegi sinna ristikese. Või siis tehti see hukkunud kaaslase või sõbra eest. Sealsamas on ka ristileidja püha Helena kabel, mille põrandat kaunistavad tuhmunud kivist mosaiigid, mis annavad ikka ja jälle kinnitust sellest, kuivõrd hästi vanasti asju tehti.
Laskusin veel allapoole ühte väikesesse kabelisse, mille ühe seina moodustab kaljusein. Istusin sinna altari lähedale põrandale maha olema ja vaatama. Altarist paremale jääb kaljuseina juurde maha üks kivist plaat, millele ei osanudki ennem tähelepanu pöörata, kui tuli uks grupp ortodokseid palverändureid, kes jooksid kohe laubale maha kivile suud andma, pikalt ja pühendunult. Need, kes püha protseduuriga valmis olid saanud, nõjatusid kottide ja kompsudega kõrvalolevale altarile, mille ees ilmselt katoliiklased maha kummardavad. Nii ma vähemalt arvan. Aga on hea, et ikka on kohti, kus inimene põlvili langeb ja enese egolt pilgu ära pöörab. Kasvõi hetkekski.
Kui igas sadamas on vähemalt üks eestlane, siis Jeruusalemmas on neid mitu. Minu suured tänud mõnele neist toreda õhtu eest!
26.02.14
Oma pühapaikade seiret jätkasin ma järgmisel päeval. Hommikul käisin kodukloostri missal. Kuna majas peatus mitu preestrit, siis nad olid seal hommikul kõik ilusasti reas. Mu väike maa-alune kamber asus kohe kabeli kõrval, nii ei saanud mitte minemata jätta, ehkki ma suurt itaalia keelest aru ei saa. Aga väike filipiinlasest preester, kes juba mulle juba eelmisest külastusest tuttavavaks sai, pidas oma jutlused inglise keeles ja tegi seda väga püüdlikult. Pärast hommikulauas tuli ta kohe isiklikult end mulle tutvustama, sest ka tema mäletas mind. Pärast mõningast konutamist - ka seda on hea teha, sest muidu pole puhkusel nagu puhkuse maiku - kõndisin Maarja hauakirikusse ja Ketsemani aeda. Väljas oli jahedam ja ma tõmbasin mantli õlgadele, mida hetk hiljem mäest üles rühkides kohe jälle kahetsema hakkasin. Maarja hauakirik asub päris sügaval maa all ja seal pesitsevad ortodoksid. Eelmisel külastuskäigul meelitasid nad mind oma võimsa lauluga kui mesilast meele ja ma heal meelel tõttasin seda kohta taas tervitama. Seekord oli vaikus. Ostsin kopsaka annetuse eest mõned küünlad ja panin need kiriku keskel olevale liivapannile. Vahaküünaldel on palvehõngu. Istusin paari jutustava slaavi tädi kõrvale pingile ning mõtteisse laskunult jälgisin väsimatult kummardavat usklikku, kes andunult maani koogutas. Ma mõtlen, et vahel tahaks isegi tunda taolist usutunnet, et üritades näha pühapiltidest kaugemale, selle tähenduse, põhjuse pühadust tajudes, suudaks laskuda põlvili, nii päriselt, ümbritsevast hoolimata. Tõusin püsti ja vaatasin seintel tahmunud maale sündmustega Jeesuse elust ja kannatusest. Säästupirnid valgustasid neid oma külma valgusega. Enne lahkumist ostsin kingituseks kaasa ühe ikooni ja kõndisin trepist üles valguse poole. Välistrepi jalamil kerjas araablane. No ma ei saanud vastu panna ja andsin talle paar eurot, et ta ka ise vaeva näeks neid vahetama minnes, ja teist tähelepanu püüdjat sõbralikult eirates läksin Ketsemani aeda. Varajasel lõunatunnil oli see paksult täis usurändajaid. See ikka paneb mind imestama, kas sellistel karjarännakutel inimesel on ka võimalik midagi reaalselt kogeda? Võibolla ongi karjas tugevam tunne, aga mina, üksik uitaja, ei saa sellest lihtsalt aru. Ma istusin kirikus oma tükk aega. See on arhitektuuriliselt ilus kirik, kuigi mitte väga vana. Keegi, sundides jõuku vakka olema, andis endast suht häirivalt korrapäraselt märku: "Tsss! Tsss!" Ma ei suutnud eriti milegisse süveneda. Ära minnes rahvavoolu takistades heitsin pikema pilgu veel vanadele ajahammast näinud õlipuudele ja tärkavatele aialillekestele nende vahel. Aeg oli sedamail, et keegi oli mulle lõunalauda koha katnud ja mul tuli minna.
Minu eest hoolitseti hästi. Vahel tekib selline tahtmine, et kui vaid saaks, hakkaks kloostri parasiidiks, aga ma ei tea, kes on minusse kasvatanud selle tugeva teadmise, et igaüks, kel käed-jalad terved otsas, peab ise suutma endale leiva lauale teenida. Niisiis ma naudin neid hetki, kui mind poputatakse, püüdes isegi lahke ja töökas olla.
Pärast lõunat oli mu väikese missioonini veel aega. Ema Teresa tõi mulle mu pilli, mida ta hästi hoidnud oli, ja aega parajaks tehes püüdsin seda häälde panna. See tundus raskem kui esimesel korral. Mõttes naersin ikka, et selle suure suveniiri pärast võtsin ma nii pikka teekonna paariks päevaks ette.
27.02.14 Kolmas päev. Märkmed.
Siin ma nüüd olen, Läänemüüri ääres. Olen seda igatsenud, see on üks mu lemmikuid.
Tulin täna vanalinna vahelduseks Lõviväravale Damaskuse värava kaudu. Ma vältisin seda väravat enne, see ei tundu eriti turvaline, aga eks ka kerge hirm ole harjumise asi. Tegin ühele naisele nägusid, et ta naerataks pildile, mida ta sõbranna oli värava ees tegemas, aga ta ei saanud minust kohe aru. Araablaste kvartalis on tänavad täis kerget rämpsu, mustust ja vürtside hõngu. Siin-seal jooksevad lapsed; ühe poe uksel tossas viiruk ning kontrollpunktis küsis valvur minult, et kust ma pärit olen ja kuidas on eesti keeles "ma armastan sind". Ta ei saanud küsitud ülesandega hästi hakkama, see-eest tema paarimehel tuli see hõlpsamini välja. Mina sain omakorda heebriakeelse väljendi küll välja öelda, aga unustasin kohe ka ära.
Templimüüri jalamil on omamoodi olemine. Juudinaised koogutavd palve rütmis, teisel pool raudvõret laulavad mehed ja siin on turistid toolidele roninud, et seda kõike pealt vaadata. Mul on ka kiusatus ja eks ma korra piilungi, sest ega ma neist turistidest nüüd parem ja püham ei ole. Seniks aga istun veel viivu. Vaatan siutsuvaid varblasi ja kuulan pühalikku müra enda ümber. Küll on ikka hea, kui pole kuhugi kiiret. Ühele rätikuga naisele lasi linnuke pähe. Teine juuditar tuli kohe talle appi ja aitas kaasavõetud paberrätikuga tal mustust maha saada. Nad nägid, et nägin, ja naeratasid. Siis puges see esimene jälle vastu müüri istuma ja läbi raudvõre vasakule vaatama.
Mul oli veel üks missioon, mis aga sai oodatust teistsuguse lõpu. Käisin otsimas isa V.S. palvel heebriakeelset psalmiraamatut ilma vokaalimärkideta. Ei leidnud algul raamatupoodigi. Ümber sünagoogi käis vana rabi moodi mees ja kerjas. Niipea, kui ma huvi näitasin, tuli otse minu suunas. Küsisin siis rabilt, et kust ma leiaksin raamatupoe, aga ta ei paistnud aru saavat, vaid näitas leebelt oma topsikule osutades, et tahab raha. Mul oli suur jäätis käes ja rahakotini ei küündinud. Rabi jalutas kaasa minuga paar sammu. Mulle korraks tundus, et ta tahab näidata, aga päris aru ka ei saanud. Tuli siis üks ilmselt kohalik juudi naine ta juurde, rääkis midagi ja pistis hallipäisele oimulokkidega vanahärrale raha pihku. Ega minagi siis saanud ülbem olla ja andsin talle, kui ta jälle minuni jõudis, 10-se mündi. Vana rõõmustas silmnähtavalt ja saatis mulle matsaka õhumusi. Jalutasin sünagoogi taha, ta patseeris vaikselt mu taga. Naisterahvale või tavainimesele mõeldud sissekäiku ma ei leidnud. Keerasin ringi, vana rabi ikka mu selja taga ja üritas midagi näidata. Ma ei saanud aru…või kui aimasingi, siis ikka poleks ma sünagoogi tagauksest sisse läinud. Vana ütles lõpuks veelkord oma vist ainsama ingliskeelse sõna: “bye, bye,” saatis teise õhumusi ja kõndis oma teed. Lõpuks sain suvaliselt poe juures passivalt tüübilt juhised ja leidsingi raamatupoe ilma raskusteta - ilus korralik pood, täis kenasti köidetud raamatuid, millest ma ridagi lugeda ei osanud. Raamatukauplejal, kõhna näoga mehel, oli nii umbes üks klient. Mul läks jupp aega ennem, kui jutule sain. Lõpuks, öelnud oma soovi, noogutas ta ja ütles: “ Jaa, ma saan aru, mida te mõtlete, aga meil seda ei ole. Kõikidel tekstidel on vokaalimärgid juures. “ Nojah, leppisin siis ja küsisin, et kas saaksin lihtsalt psalmiraamatuid vaadata. “Kas lihtsaid või kaunistustega?”. “Lihtsaid”. Ta näitas ühte riiulit, võttis mõne raamatu välja ja pani tagasi ja sinna ma siis jäingi. EI osanud ma neist konksudest midagi arvata. Veel nii umbes kümme minutit asjatult abi oodates, sain aru, et olen potensiaalitu klient. Mitte raha tõttu, aga lihtsalt rumal turist. Ja ma mõtlesin, et kui lihtne tal oleks olnud mulle mõni toora kõi kabala pähe määrida, aga ta ei teinud “ükskõik mida” äri. Ja ma lonkisin sealt sama rikkalt ära, kui olin sisse astunud. Juudikvartal näib mõnevõrra steriilsena muu linnaga võrreldes. Imestasin, et nii mõnigi maja oli müügis ja veel rohkem imestasin selle üle, et siin kohe eriti hakkasid kerjajad silma. Lonkisin kvartalile ühe väikese tiiru peale ja istusin siis välikohvikusse maha, kus varasemal korralgi olin istunud. Esimesed teerajad on ikka püsivad, Tellisin sellesama juustuse taimeroa, mis juba oktoobris hõrgu mulje jättis ja veetsin soojendava päikese käes oma ilusa tunnikese.
Maksnud ära arve, läksin ma sealsamas kohviku kõrval olevasse kunstipoodi, mida pidas Jeruusalemma tagasipöördunud kanaadalasest juut. Tore muhe mees. Ostsin talt mõned väikesed vidinad ja küsisin, et kas on siis hea Jeruusalemmas elada. Ta kostis, et see on parim paik maailmas. Kui ta teistele klientidele näitas pilte seinal, mis joonistatud heebria tähtedega, siis tuli mul mõte osta “vokaalideta psalmiraamat” isa V.S-le just sellisel teistmoodi kujul. Ta ilmselt pidi ju ometi teadma, et neid ilma ei müüdagi, va see tähtedest joonistatud Jeruusalemma müür, kus olevat psalmiraamat koos. Ühes teises raamatupoes müüa kohe ärritus kergelt sellise küsimuse peale ja ütles, et nii ei saa ju lugeda, kui märke ei ole! Psalmide raamat on mõeldud lugemiseks. Kanaadalasest juudilt saingi teada seda, et küsimusi piiril küsitakse ilmselt mingisuguste algoritmide järgi. Kui "valesti" mõnele küsimusele vastata, siis see tekitab uusi küsimusi juurde. See pole nn isiklik jutuajamine, see on "tehniline sõelumine". Kui taas läänemüüri juurde suunduvast trepist alla läksin, nägin kõhnapoolset valge särgiga juudi meest prügikastist pudeleid õngitsemas. Mu süda läks haledaks ja ma astusin ta juurde ning pakkusin natuke dollareid. Ta keeldus viisakalt ja jätkas oma tegevust.
Juudi kvartali Läänemüüri poolsel nurgal on suur kullast küünlajalg. See oli mul kohtumispaigaks T-ga, kes ka Eesti kliima eest jalga lasknud oli ning siin endale hea sõbra leidnud. Nendega veetsingi oma viimase õhtupooliku. Istusime Jaffa tänaval poisi isa kunstigaleriis kesk loomingulisi väärtusi ja jõume mahla ja teed. Alguses ma suurt huvi piltide vastu ei tundunud, ent kui üks Prantsuse paarike sealt korralikke kokkuoste tegi, jäin minagi vaatama. Tõepoolest, nii mõnegi 2000 dollarilise pildikese paneks seinale ja imetleks. Kuigi olin plaaninud vaid paar tundi seal olla, läks aeg kiiremini kui arvasin. Mul oli soov veel korra hauakirikust läbi käia ja küünlaid osta. Sinna ma siis eestlase juttude vahepeal ka vedasin. Ei saanud ma mitte jätta ka kauplemata. Ostsin tänavalt lisaks küünaldele kaks salli ning proovisin nii küünalde kui sallide osas tingida. Poisid jäid liiga kiiresti nõusse, järelikult sain ikka petta.
Hiljem käisime T ja sõbraga ühes kosher hummuse kohas, kus, mulle tundub, olen ka kõige esimesel korral oma kõige esimese falafeli söönud. Selles kitsukeses kohas oli palju rahvast ja selgelt kohalike seas populaarne. Toitu anti nii, et ei jõudnud lõpuni süüagi. Õues varikatuse all istus kamp noori sõdureid ja kuidagi kummaline oli vaadata, kui noor lokkispeaga prillidega ja seelikuga tütarlaps püsti tõustes vinnas selga ka raske automaadi. Aga eks on see selle riigi viis ellu jääda.
Õhtul õpetasin veel ema Theresale Skype kasutamist. Nii tore oli vaadata, kuidas ta Eestis olevate õdedega kudrutas. Kunagi oli tema olnud Pirital kloostriemandaks. Tas on midagi väga sooja, suursugust ja armsat. Mina aga õpetasin neile, kuidas tuleb ikka küüslauku süüa ja veidi veini juua tervisehädade profülaktikaks. Oma uskumuse kohaselt. Ma olen väga seda meelt, et mida vähem me keemiat elu jooksul sisse sööme, seda parem. Alkoholismiga on teine lugu. Aga seni, kuni suhtuda igasugusesse alkoholi kui ravimisse, on selged ka piirid.
Kella seitsmest oli takso ees. Jätsin ema Theresaga hüvasti ja läksin. Sõitsime vaikides. Ilm oli taas ilusaks ja soojemaks läinud. Väheste puudega künklik kivikõrbjas maastik - mee ja piima maa. Kuna taksojuht oli araablane, hakati kohe lennujaama väravas kadalipuga peale. Kõigepealt võeti takso kõrvale ja puistati nii mind kui taksojuhti läbi. Võeti mobiilid ja passid ära. Pärast 20 minutit saime edasi sõita. Maksin lennujaama ees kokkulepitud summa ja asusin järgmisteks kontrollideks järjekorda. Kontrolliti nii mind, kui pagasit ja käsipagasit eraldi. Suure koti kallal olid toredad tüdrukud, kes mu kiplingi kotti nähes kohe küsisid, kus ahv on ja mossis nägu tegid, kui ütlesin, et andsin selle müüja lapsele. Aga nad olid lahked ja viisid mind edasi business järjekorda, kust sain kiiresti edasi. Käsipagasi kontroll läks libedalt. Tundus, et minu pill pakkus kõigile kõige vähem huvi, kuigi see oli ehtne araabia pill. Olin juba ette valmistanud jutu, et kust ja kuidas ma selle selle ostsin ja miks. Minu ees ühel mehel tekkis probleem, sest tema arvuti pealt leitu tolmuprooviga midagi lubamatut ja ta vaidles nendega kaua.
Kergendav tunne on sealt tagasi saada, samas tean juba ette, et lähen kord taas. Lennukis Helsingisse istus mu kõrval vene päritoluga poss, kes väitis end ortodoksi kristlane olevat ja käis Iisraelis oma rabist onul külas. Nooruke teine. Ta lobises minuga vaoshoitult juttu ja samas pistis põske mokatubakat.
Helsingi passikontrollis proovisin piiril ära e-passi süsteemi. See on nii äge, kuidas tehnika areneb, samas hirmutav ka. Tegelikult peaks seda lausa kartma, sest see võib lõpuks saada põhjuseks, miks me kõik töötuks jääme.
Üle koerasaba hüpates tekkis mul lõpuks ka pilliga probleem. Tallinna lennukis oli stjuuardiks vanem tumedapäine prillidega mees, kes rohkem prantsuse kontoriametnikku meenutas. Minu protestile, kui ta tahtis mult pilli ära võtta ja ma püüdsin talle selgeks teha, et see kogu tee Tel Avivist Helsingisse mul süles oli, vastas ta ainult, et see on mu enese turvalisuse huvides. Mu ees istuv tigeda moega vanem härrasmees toetas teda pobisedes, et kõik peavad seadusele alluma. Saatus oli aga mulle hea ja kõrvaliste jäi vabaks. Nii saigi pill uhkelt rihmaga kinnitatult oma istmel sõita ja mina stjuuardit vahtida: istus teine näoga minu vastu, kriipsjad huuled kokku surutud ning kõrvadest välja turritamas kaks kollast kõrvatroppi. Tegelikult on ju hea kui inimesed oma tööd hästi teevad. Tema tegi kõike piinliku täpsusega, aga millegipärast tundus mulle, et ta seda ei nautinud.
Siinkohal lõpetangi oma sellekordse jutukese ja loodan vaikselt, et kõigele, ka poliitikale, vaatamata, saan neid veel ja veel kirjutada. Annaks Jumal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar