Professori pai

Jõudsin öelda paar sõna, kui patsient küsis, et kas ma olen välismaalane. "Jah", vastasin. Ta tõmbas oma särgi kaeluse koomale ja ütles, et ei taha, et välismaalased teda uurivad. "Hästi," vastasin ja läksin kabinetist välja vaatama, kas on kedagi kohalikku, kes soostuks  töö ära tegema. Ütlesin kõrvaltoas olevatele kolleegidele, mis olikord on, ja läksin oma arvuti taha tagasi. Tegi ikka kurvaks küll, kuigi püüdsin ka patsiendist aru saada. Eks ikka on usaldus omade vastu suurem ja seda ei saa pahaks panna. Korra käis peast läbi ka mõte, mida on tundnud nood inimesed läbi aegade, kes korraga on mittetahetuks osutunud, tembeldatud.

Aga edasist ma ei oodanud.

Kõrvaltoas olnud lugupeetud professoriproua tuli mu juurde ja vabandas olukorra pärast. Mitu korda. Ütlesin, et saan patsiendist aru, aga ta arvas, et ei peaks. Minu rahvuse pärast ei tohi mind alahinnata. Ta patsutas ja silitas mu õlga ja korraga oli enesekoorik murdunud.

Loomusega on kuidagi nii, et paha ja solvangud võib hambad ristis ära kannatada, aga hea sõna vastu on ta jõuetu. Kui ma muidu oleks kibedavöitu pilli lihtsalt alla neelanud ja unustanud, siis nüüd ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida.

Nagu üks mees astus osakond minu poolele haige vastu välja. Ootamatult. 

Ma pean ütlema, et mul oli tast kahju.

Aga see lugu oli õpetlik just eriti ka mulle. Kuidas mina ise selles kirjus olukorras Euroopas võõramaalasele enda kõrval vaatan?