Isa Vello Salo sai Helsingi ülikooli audoktoriks

22. juunil oli väga armas hetk Pirita kloostri väikses kabelis, kus Helsingi ülikooli prof Risto Saarinen asetas isa Vello Salole pähe audoktori kübara. Isa Vello oli ise tseremooniale minemiseks väsinud, nii toode see talle koju kätte.

(Pilt: J.Tootsen)

Väike hetkeke ka Eva laulust: 

Kas....ehk....võib-olla....

   Tahaksin seda postitust alustada ühe maalähedase naljaga, mille kunagi rääkis mulle mu kallis kursaõde. Nimelt kolhoosides viljastati lehmi kunstlikult. Ja juhtus nii, at ühes kolhoosis tiinestusid (jäid vasikaootele) lehmad oluliselt paremini kui teises. Küsis siis üks zootehnik teiselt, et mida too teistmoodi teeb. Vastanud siis paremaid tulemusi saanud loomakasvataja, et ei midagi, aga noh, igaks juhuks käis pull ka üle.

   Kuna mõnda aega tagasi oli poleemika ühe soodaravitseja ümber ja üsna samal ajal potsatas mu facebooki postitus nimega "Tõde vähi kohta" oma filmiseeriatega, siis üsna kriitiliselt meelestatuna otsustasin neid asju veidi kiigata ja nende üle mõtiskleda. 

Ma pean muidugi tunnistama, et ma ei kipu alternatiivseid teooriaid koheselt välistama - niikaua kui ühiskonnas on tasakaal paigast ära, niikaua kui toimub varade polariseerumine - rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, et pole võimalik ausa tööga keskmiselt ära elada, kui toimub teisitimõtlejate sh traditsiooniliste seisukohtade väljatoojate"sildistamine"- niikaua on ikka kahtlus, et paksu suitsu taga miskit hõõgub. 

   Minu kaks lemmikumat alternatiivfilmi on "Lambipirni vandenõuteooria" ja " Koolitades maailma". Need mõlemad on suunatud meie "tarbimisorjastatusele". Ja nüüd lisandus nende hulka ka kolmas "Vähktõve keelatud ravid" ja need toredad 9 filmikest.

   Kui neid filme vaadata, siis ei tahaks meie soodaravitsejat mitte hukka mõista, sest omast heast tahtest ja soovist inimeste vastu on ta selle teadmise ju kusagilt omandanud.

Konventsionaalse meditsiini esindajana ei tahaks ma liigselt ei ühele ega teisele poole kalduda. Ma täitsa usun, et suured ravimfirmad ei ole huvitatud, kui rasket haigust looduslikult ravida saab ja toitumisega üldse vältida. Looduslik ravi pole patendeeritav, st ei too raha sisse. Ka tundub loogiline, et see pole neile tulus, kui vähihaiged lõplikult terveks saaksid - nende "leib" saaks ju otsa! Ent oma töö juures olen ma näinud ka tavaravist keeldujaid, kes mõne posija käest abi otsides lõpuks ikka viimases staadiumis arsti ukse taha ilma igasuguse lootuseta tagasi potsatavad. Aga kui see loodusravi oleks süsteemne? Ei tea. Kahtlemata on kemoteraapia raskesti talutav, komplikatsioone ja ka ise vähki tekitav. Ja siiski paranevad kemoteraapiaga täielikult ainult vähesed.

   Samas, miks ei võiks need kaks vastasleeri ühendatud olla? Äkki oleks ühtne mõju tugevam? Liigne äärmuslikkus tekitab ju alati umbusku teise suhtes. Mulle väga meeldis V. Mikita kujund eestlasest, kel ühes käes on nutitelefon ja teises seenenuga. See võiks ju olla ka meditsiinis. Miks ei võiks anda vähiravi saajale või mis iganes haigele nõuandeid ka looduslike võimaluste osas kaasuvalt / täiendavalt, et too oma toitumist muudaks ja tervislikumad eluviisid valiks jne. Ja üldse, miks ei võiks propageerida, et igal eesti perel võiks olla oma väike aialapike  - nagu kunagi oli - mis lisaks omakasvatatud mahedale porgandile maandaks ka (kõikehaigusitekitavat) stressi?!

   Ma olen isegi üsnagi teadmatu igasuguste taimede osas ja ka seente osas (ja radioloogina olen kahjuks ära unustanud ka tavaravimite nimed :(). Aga oleks vahva ju, kui hooajaliselt oleks organiseeritud matjasid põldudele ja metsadesse, kus õpetataks ravimtaimi ja seda, kuidas nendega ümber käia. Oleks ju tore, kui igal eestlasel oleks see "esivanemate pagas" teada. See oleks see meie "seenenuga" teises käes. 

   Ainult loodusravi ma ka õigeks ei pea, sest mõned tõsised olukorrad vajavad tõsisemat ja kiiremat sekkumist. Samuti on vaksiinidega. Suur hulk kunagisi nakkushaigusi on sellega likvideeritud ja ses osas maksaks tänapäeva inimesel tänulik olla. Kas aga kõik vaksiinid ohutud on, seda ma ei oska öelda, sest pärast H1N1 viiruse vastu vaksineerimist olin ma ka ise "justkui endast ära" ning süvenemisraskusi on siiani - kas see nüüd just sellest on, ei tea. 

Suur tarkus on leida see parim tee siin katkises maailmas - ja ehk, ehk oleks tark see moderne tarkus ja rahvatarkus kuidagi ühildada ja õppida positiivsetest kogemustest.

Head paastuaega!

Ka paastumine on väga tervislik ;)

Jõulud 2016

Ma tean, et pole ammu siia kirjutanud, ja kahtlen ka,
kas tänapäeval keegi enam blogisid viitsibki lugeda,
aga kes iganes peaks siia juhtuma, leiab eest mu väikese
(viisistatud) meenutuse möödunud jõuludest Petlemmas:

1. Käisin kord ma Petlemmas

 Kargel jõulu-aal

Oli palju rahvast seal

Tulnud igalt maalt

Tänavad täis sagimist,

Vilgast kauplemist

Hinnad parimad saand, vist,

Pärast tingimist

2. Väljakul suur tehispuu

Tipus täheke

Jõulusõimes Maarja suu

Heldind väheke

Sõime ette lapsed seab,

Noorik, rätik peas.

Sõjameeski valvet peab

Käsi relva peal

3. Õhtul, kui kõik jõuluroad,

Maitsvad, söödud sai.

Välja otsit' kerkoload (et)

Hingeke saaks pai

Minnes mööda tänavat

Alla kiriku -

Kuid, oh, inimväravat

Kitsuke ta suu

4. Nõnda seistes, nügides

Ligimese soe

Ettepoole trügides

Minu hinge poeb

Põnevil sest', mis on ees,

Leian ukse peal

Vastas seisab turvamees

Läbipääs vaid heal

5.  Palju häid meid kokku sai,

Üleliiagi

Palju teistpool tara jäi,

Jätkus linnagi

Kuid, oh häda, aeg on pikk

Seistes posti naal

Minut pikk kui igavik

Kannatusel kaal

6. Tõstes tasa lauluhäält

Jõuluviisidel

Lauldud laul, ma ära säält

Külgi triikides

Hetkel, kui mind puudutas

Karge tuulehiil

Missa algust kuulutas

Kellade helin

7. Kiriku ees suur ekraan

Näitas pidu sees

Hetkeks sellest osa saan

Väljaspool seistes

Pidurüüdes, kuldsetes,

Preestrid kõige ees

Auväärt rahvas pinkides

Videopildi sees

8. Teispool platsi palmipuu

Õõtsub tuule käes

Pilvisse end peitnud kuu

Kodupoole läen

"Merry Christmas" soovides

Kaupmees äri ees

Püüab mind, ma tänades

Möödun poodidest

9. Kurb, et püha õhtu jäi

Veidi poolikuks

Siiski jõulupäeval sai

Minna igaüks

Kerkus, kohalike seas,

Keel küll mõistmatu, (kuid)

Sünnilugu, meite peas,

Pole tundmatu

Käisin kord ma Petlemmas

Kargel jõulu-aal

Jõululaps, kes sündis seal,

Sünnib igal maal.

Teel koju

Kiigu, kiigu laevake

Liigu üle lainete

Taamal ees on päikskullas

Rannaviirg, 

Jah,

kodumullas

On see kõik, mis ootab, kutsub

Ja mu südant paitab, katsub.

Ei ma teaks, kui poleks ära,

Armsaim kodukeelekära

ML

Professori pai

Jõudsin öelda paar sõna, kui patsient küsis, et kas ma olen välismaalane. "Jah", vastasin. Ta tõmbas oma särgi kaeluse koomale ja ütles, et ei taha, et välismaalased teda uurivad. "Hästi," vastasin ja läksin kabinetist välja vaatama, kas on kedagi kohalikku, kes soostuks  töö ära tegema. Ütlesin kõrvaltoas olevatele kolleegidele, mis olikord on, ja läksin oma arvuti taha tagasi. Tegi ikka kurvaks küll, kuigi püüdsin ka patsiendist aru saada. Eks ikka on usaldus omade vastu suurem ja seda ei saa pahaks panna. Korra käis peast läbi ka mõte, mida on tundnud nood inimesed läbi aegade, kes korraga on mittetahetuks osutunud, tembeldatud.

Aga edasist ma ei oodanud.

Kõrvaltoas olnud lugupeetud professoriproua tuli mu juurde ja vabandas olukorra pärast. Mitu korda. Ütlesin, et saan patsiendist aru, aga ta arvas, et ei peaks. Minu rahvuse pärast ei tohi mind alahinnata. Ta patsutas ja silitas mu õlga ja korraga oli enesekoorik murdunud.

Loomusega on kuidagi nii, et paha ja solvangud võib hambad ristis ära kannatada, aga hea sõna vastu on ta jõuetu. Kui ma muidu oleks kibedavöitu pilli lihtsalt alla neelanud ja unustanud, siis nüüd ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida.

Nagu üks mees astus osakond minu poolele haige vastu välja. Ootamatult. 

Ma pean ütlema, et mul oli tast kahju.

Aga see lugu oli õpetlik just eriti ka mulle. Kuidas mina ise selles kirjus olukorras Euroopas võõramaalasele enda kõrval vaatan?

Ema tuli minu järel....

Seesinane

Seesinane tegi kord mu süame väega härdaks...