Vana päevik

Ma kunagi kirjutasin palju, siis järjest vähem ja vähem. Kirjutasin ka luuletusi, kirjutan nüüdki, aga ikka....vähem ja vähem... Ja unistasin. Unistan nüüdki, aga.... aga aina vähem ja vähem. Siiski on tore vahel neid kirjutisi leida, lugeda ja naeratada....

Panen siia paar aastate (kümnete) tagust luulerida:


(kellelegi ???)

Ärgu olgu see öö sulle pime,
Vaid leia üles ta valgus
Vaid leia üles see ime
Kus kõiges saab uus, hea algus

Ärgu olgu see öö sulle kõle -
Neis hetkedes soojust võid leida,
Sest keegi on toonud ju tule
Ja soojust su eest Ta ei peida.

           x   x   x


Kui sulgunud mu süda
Sinu pihu sisse
Ja nukker hing on jõudnud
Taas Su hingamisse

Siis tahan laulda vaikselt
Kõik ära hinge seest
Ning teada, et ma paikselt
Saan jõudu Elu veest.


      x   x   x

Ü-le

Tuleb vaikselt
Tasahilju,
Tema, keda kiidad, nead
Ta ei naera ega kilju
"Kannab halba endas, head?"

Seisatad,
Jääd põrnitsema:
"On ta vaenlane või sõber?"
Närviliselt sõrmitsema
Jopelukku -
"Küllap nõder1"

Vaatab otsa,
Pilk nii selge -
Kummaliselt hea ja kuri:
"Olen hetk su ajas helge,
Olen hetk su ajas nüri.
Olen päev täis siirast rõõmu,
Öö täis pilkast pimedust.
Kannan aega, tõuse - mõõnu,
Mälestusi, unustust!"


     x    x   x


(?-le) väga ammu

Kuidas küll mõnikord tahaks
Näha sedasinast maailma
Just nõnda, kuis heaks ja pahaks
Näevad seda sinu kaks silma

Kuidas küll käia ma sooviks
Su kaugetel mõtete raju'l
Ning juhtida lasta end prooviks
Su südame häälel ja tajul.

Kuid sina jääd ikka nii kaugeks,
Kaugeks kättesaamatuks täheks.
Ka siis, kui mu viimne jõud raugeks,
Sind püüda jääks sellestki väheks.


    x    x    x

L & K-le

Kust ma tunnen tundmatut,
Tean ta tahtmist taipmatut?
Millest mõistan tema mõtteid,
Tean ta samme, salavõtteid.

Vast ehk nendest kätest, suurtest,
Naeratustest, silmist, huultest,
Sammudest ja häälekajast,
Koos ja lahus oldud ajast.

Nii ma tunnen tundmatut
Läbi elu armastust
Läbi armastuse elu
Lakkamatu mõtiskelu


   x   x   x