Keetsin putru ja kuulasin meie äsjavalminud plaati, mille üle on teatav rõõm ja teatav kurbus. Rõõm on selles, et sai jällegi midagi ilusat ära tehtud, midagi, mis endale meeldib. Samas on aga momente seal, mida võinuks veel lihvida jne, jne. Ma mõtlen, et selles on teatud paralleel eluga: on asju, mille üle rõõmustame siiralt ja asju, mis justkui tahaksid üle lihvimist ja teisiti tegemist. Aga tuleb olla rahul. Olen õppinud mõtlema, et puudused katab kinni Jumala arm ja see teeb elamise lihtsamaks ja koorma kergemaks. Me püüdleme täiuse poole, kuid rahuloluga tunnetada seda ja ka oma ebatäiuslikkust, saab vaid Jumala armust.
Nüüd milliste ootustega lähen uude aastasse? Ei teagi. Mul justkui puudub visioon ja see on kurb. On küll asju ja mõtteid, mis tahaksid ära tegemist, südamega ära tegemist. Üks on film Eesti vanadest kristlikest arstidest ja teine.... Teine oleks leinalaulud...kui ma vaid saaks tüdrukud kaasa seda tegema. Sel oleks oma koht, sest surm on me igapäevane kaaslane, kuigi seda meelsamini ignoreeritakse. Ja pslverännakule tahaks minna... Las see uus aasta jääda Jumala hoolde.... Ja oleks mul tarkust ja tänumeelt kõige üle, mis saab tulema.
- Posted using BlogPress from my iPhone
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar