Mõtteid

Tavaline, eriline Jõuluöö

Oma jõuluöö viimase tunni veetsin vannis oma heade mõtete keskel. Soojas keskkonnas tulevad head mõtted, mistõttu ma nii saunast kui vannist väga lugu pean.

Mu jõuluõhtu oli tavaline - kirik, kodu, külastused, nagu ikka, aga ometi veidi teistmoodi kui eelnevatel aastatel. 

Mõtlesin enesele, oma tavapärasusele ja erilisusele ja sellele, millest tuleb tavapärasus ja millest erilisus. Meil on ühtemoodi mõtteid, tundmusi, tegemisi, nõrkusi, terve rida inimesele omaseid nimetajaid, mis teevad meist inimese, ent ometi me teeme asju erinealt, tunneme erinevalt, oleme erineme. Me läheme läbi samadest asjadest, igaüks oma erineval viisil. Me elame erineval viisil, oleme erineval viisil, isegi eksime, teeme tavapäraseid vigu, aga ikka erineval viisil. Ühelt poolt on kõik justkui aastatuhandeid sama, inimloomus ei muutu, ent see käekiri, milles keegi oma elu kirjutab, on ikka unikaalne. 

Ja sealt liikus mu mõte edasi Piiblile, sellele targale raamatule... Kuigi see on täis suurt tarkust, kuigi see tunneb inimloomust hästi, elame me siiski selle järgi erinevalt, isegi eksime selle vastu erinevalt ja see korrelatsioon on nagu käekiri, unikaalne... Ja siis Jumalale, kes meid kõiki erinevateks on loonud...mulle tundub, et Ta ka ei otsusta me üle ühe vitsaga, vaid unikaalselt.

Ja siis ma mõtlesin selle üle, kuivõrd seotud on halb ja hea.... Kui ma ei eksi, ei õpi ma kunagi ka andeks paluma, tundma valu ja empaatiat nende suhtes, kes samuti on eksind.... Ma ei õpi olema leplik, alandlik.... Ega tunne ka vajadust armu järele. Aga on vaja tunnistada, tunnistada oma ebatäiuslikkust, et õppida häid asju ja minna edasi....

See on nagu omamoodi küpsemine. Sel jõuluõhtul olen saanud omamoodi vanemaks.

Teine asi, millele mõtlesin, on uue aasta plaanid. Mingi visioon peaks justkui olema. Ikka räägitakse, et kui midagi paika pandud, siis vaikselt liigutakse selles suunas, see on justkui alateadlik aje, mis juhib me valikuid alateadlikult selles suunas. Ma olen halb planeerija. Samas nagu ikka midagi liigub edasi. Haridus on, töö on. Autoga õppisin sõitma - kuigi see oli küll eelmise aasta lubadus.... No siis kerge viivitusega. Pere suhtes on soovitatud silmad lahti ringi käia....

Mul pole hetkel kindlust selles osas, kuhu suunas liikuma peaks. Pigem ehk, et peaksin puhkama ja kuidagi rahulikult kõigesse suhtuma. Kui VT aegu peeti seitsmendat aastat hingamisaastaks, kus ei külvatud ega lõigatud....siis mul on neid seitsmendaid aastaid mitu mööda läinud, käed tegemisi täis. Ja kui mõelda uutele planeerimistele, siis jätaksin selle aasta vahele, pole mõtet tõmmelda. Pigem mõtiskleda, teha hästi seda, mida teen ja olla nagu olen. Andku suur Jumal selles armu.