Arm ja õiglus

Ma pole ammu midagi oma blogisse kirjutanud. Tahtmist on küll, aga mõtted kuidagi ei formuleeru selliseks, et neid ka teistele arusaadavalt kirja panna. Küll olen aga vahepeal sellevõrra usinamalt pidanud päevikut. Korjasin selle vana keskkooliaegse traditsiooni üles, kuna nii siit ja sealt kuulsin, et see on väga kasulik, korrastab mõtteid ja üldse.
Nüüd olen ma taas Turus. Turu on selline hea koht, kus on aega olla ja mõelda ja kõik need muude asjadega tegelemiste kiusatused jäävad ära. Siin saab olla ja see on midagi, millest nagu mujal puudu jääb. Mitte, et ma nuriseks, seda mitte, ma isegi liiga palju hindan oma elu Eestis ja sõpru enda ümber, kuid vahel on vaja eemale tõmbuda, et rattalt maha saada ja mõelda.
Viimane pool aastat on mu mõtted keerlenud ühe ja sama teema ümber - kus on armu, halastuse ja õigluse, kohtumõistmise tasakaal. Olen seda teemat mõttes küll ühelt ja teiselt poolt vaaginud, ja ausalt öeldes, pole tulemuseni jõudnud. Küsimus on sügavamal - kellena või kuidas ma näen Jumalat. Kinnitust sellele, et see teadmine pole lihtne tulema, annavad ka kirikuajaloo loengud, mida vahel ikka netist kuulan - sarnased teemad on läbi kirikuajaloo inimeste mõtetes mõlkunud ning parasjagu lõhesidki tekitanud. Tundub, et ikka ja jälle kerkib see teema igas põlvkonnas, igas üksikinimeses, kes inimese mittemateriaalse poole peale mõtleb, esile. Kui me vaatame laiemalt kõige selle kurjuse peale, mis ilmas toimub, siis nõuaks hing justkui kohtumõistmist: oh, tule Jumal nüüd ja mürista nii, et annab... Samas aga, kui vaatame enda peale, siis ei jää muud üle, kui vaid õhata, et ole Jumal mulle vaesele patusele armuline... See on inimlik lähenemine. Samas, kas polnud aga Kristuse lähenemine asjale vastupidine - ta võttis kogu süü ja palus neile, kes karistust väärisid, armu. Aga Kristused me ei suuda olla, vähemalt mina mitte. Ja kuigi meid kutsutakse üles olema Kristuse sarnased, siis kõige paremal juhul saaksime sarnased olla ehk mingis osas, mingil määral. Ma olen mõistnud, et asjades, kus tuleb tahtmine kohut mõista või arvustada, tuleb olla tohutult alandilk, sest järgmisel hetkel võib sarnane olukord enale uksele koputada. Ja püüdes olla alandlik, tundubki kergem võtta seisukoht: jah, ma olengi süüdi, karista mind ja anna teistele armu, samas siiski lootes, et Jumal on ju selle "võla" tasunud. Aga selle "võla" on ta tasunud ka nende eest, kes reaalselt suurt kurja teevad! Inimlikult on lihtne: pätid pokri! Seda toetab ka nii VT kui tänapäevane seadustik. Ent sama tundub, et Jumala arvepidamine käib teistmoodi, Tal on justkui omamoodi vimpkad, millest inimlik õiglustunne aru ei saa: ta halastab mõrvarile ja sõimab õigesti elada püüdnud pühendunud kirjatundjaid silmakirjalikeks. Ja ma alandlikult mõtlen, millisesse gruppi ma end liigitaksin....
Mõtteid on palju ja ses osas olen justkui vaimulikus puntras. Siiski käib sellega kaasas teadmine, et kõik on kontrolli all, mitte minu, vaid Jumala, ja ma ei pea muretsema, kui ise kontrolli kaotan. See on usaldus, usk. Ilmselt inimese küpsedes mõeldakse ja defineeritakse asju pidevalt ümber või nähakse uues valguses. See on tee, mida tuleb kogeda, see kuulub justkui inimeseks olemise, kasvamise, kujunemise juurde.
Selle pildi tegin täna teel linna. Kuna Toomkirik jääb teele, siis tavaliselt astun sealt läbi ja lobisen veidi Jumalaga. Praegu küll on see pigem minupoolne monoloog, aga vast tuleb ka aeg, kus õpin kuulama. Ehk siis saan ka vastused küsimustele. Või antakse vastused läbi elu ja olukordade?....