Mina, patune, jõudsin AD 2013 aasta viienda kuu kaheksanda päeva õhtul väikesesse paradiisikülla Farfasse.

Jõudsin siis eile pimeda hakul kohale. Valgust oli veel parasjagu, et silm bussiaknast kloostri kellatorni ära eraldas. Tõusin kõikuvas ja kolisevas bussis püsti, et kihutavale bussijuhtijannale oma soovist väljuda märku anda. Siin praktiliselt inglise keelt ei räägita ja õhtuks sai mulle selgeks, et kui tahan veidikenegi kommunikeeruda, siis pean üritama midagi õppida. Aga aega mul ju on ja suuri plaane ei ole.
Sain ainult paar tundi magada, kui pidin lennujaama minema. See-eest magasin kogu oma pika reisi vältel igas võimalikus kohas, küll lennukis, küll lennujaamas, küll rongis. Kus aga silmale tundus, et võiks kinni olla, seal ta seda ka oli. Ja see, et pidin Frankfurdis peaaegu 5 tundi ootama, ei olnudki nii paha, sest sinna on ühte koridoriserva ehitatud magajatele just selline paras koht. Aga Tallinna lennujaam on parim logelemiseks ja aja veetmiseks. Teine lend oli lühike. Üritasin õppida paari itaaliakeelset sõna, aga need läksid sama kiiresti meelest, kui lennuk Bolognasse kohale jõudis. Olin ostnud oma lennupiletid esialgsete palverännaku plaanide kohaselt, mistõttu pidin Farfasse jõudmiseks Bolognast sõitma rongiga Rooma ja sealt edasi e õigemini veidike tagasi kohaliku rongiga. Kogemata olin ostnud pileti netist odavamalt eurostari business klassi ja see oli suur luksus. Eriti luks oli aga see, kui avastasin, et rong 251km/h sõidab. Oli tõesti kuidagi kiire ja vahemaa Bologna-Rooma vahel kuidagi lühike, aga ma ei tajunud, et see nii kiire on enne, kui tabloolt vaatasin. Minu rongifännist papa peaks sellega sõitma. Niisiis sain uue kogemuse. Roma Tiburtinas hakkas aga peale Itaalia. Kiirrongis ütles konduktor mulle, et pean regionaalrongi jaoks pileti välja trükkima, sest muidu vöin trahvi saada. Mul oli pilet ainult digitaalsel kujul. Pilet kehtivat 4 tundi. Üritasin siis ühest kohast küsida, seal vastati, et väljas on selline aparaat, seal saab, aga see ei toiminud. Läksin siis kontorisse tagasi ja siis öeldi, et see ju teise firma pilet, mingu ma üle platsi teise kohta. Üritasin siis seal mingit masinat kasutada, aga sellist kohta nagu "print your ticket" ei olnud. Võtsin siis järjekorda, kus ainuke piletimüüja iga kliendiga pikalt ja laialt seletas ja see võttis oma pool tunnikest, mil letti sain. Aga minuga läks kiirelt - mingu ma kuhugi sinna ja sinna tänavale, kus asub mingi internetikohvik ja printigu sealt. Minu väike närv läks sellepeale pingule, sest päike oli juba madalal, ja ma kõndisin taas ühe masina juurde ja ostsin lihtsalt uue pileti. Valjuhääldist kostis selle koha "Fara Sabina" teatis, mistöttu ma ajuga jooksma pistsin ja loomulikult pidin jooksma eelviimasele 24 perroonile ja jäin maha. Õnneks ei pidanud järgmist liiga pikalt ootama, vaid paarkümmend minutit. Vaatasin nimesi - itaallased on tumedamad ja väiksemad, mehed ka. Tundsin end suure ja kahvatuna kohe. Rong oli tihedalt rahvast täis, aga mul õnnestus ühe väikese mehe kõrvale istuma pugeda, kes oma ipodist mingit loengut vaatas. Mu vasak käsi on endiselt nõrk ja üritan mitte sellega kusagil sõidu ajal rippuda. Rongi aknad olid nii mustad, et eriti neist välja ei näinud, vaatasin siis sõitjaid. Mehed valdavalt loevad raamatuid, naised näpivad telefone...sellise väikese statistika tegin. Aga piletit, mille pärast nii palju vaeva pidin nägema, keegi ei kontrollinudki. Fara Sabina Montelibrettist edasi saada oli veidi keerukam. Passisin bussijaamas kaks tundi ja üritasin bussijuhtidega kommunikeeruda. Kohanimest said nad aru, naeratasid mulle ja vastasid itaalia keeles "kaheksa ja pool". Bussijaam oli selline täissoditud ja lagunev, ümber veidi prahti ja õitsvaid rohutaimi. Mulle meenus millegipärast Bulgaaria. Keset bussijuhtide puhketuba, kus oma küsimusi üritasin küsida, seisis lahtilõigatud plastikust õlikann, kuhu tilkus lekkivast katusest vett. Nii ma seisin ja vaatasin, kuidas logisevad sinised bussid kui pääsukesed sisse ja välja sõitsid ning iga natukese aja pärast rahvast rongijaamast bussidele tormas. Aga actionit oli ikka ka. Paar inimest jäid ilmselt bussist maha ja olid väga tigedad bussijaama vahi peale. Ma kujutasin ette, et too oleks pidanud veidi sättima, et hilinevatelt rongidelt inimesed bussile jõuaks. Tõusis suur lärm, mida juhtis üks väike naine, kes eriti tige näis olevat ja seda pikalt ja pidevalt välja näitas, mispeale peal pooletunnilist jauramist kargas bussijaamavahil hing täis ja ta rinnati püüdis väikest riidlejat nurka suruda. Seepeale jooksid kohale kaugemal seisnud mehed, sest tundus, et kohe läheb kakluseks, ja püüdsid riidlejaid lahutada. Bussijaamavaht tõmbus tagasi ja väike tige naine säutsus nii umbes pool tunnikest edasi, kuni õige sinine buss ette tuli ja ta ära viis. Minule sai aga vahepeal selgeks, et pilet tuleb mul kusagil baarist osta ja nii pidin veidi tagasi kõndima, baaridaamiga suhtlema, kes saades aru, et ma umbkeelne olen, rääkis itaalia keelt väga aeglaselt, silphaaval, et ma ikka aru saaksin, et mul tuleb 1,30 eurot maksta. Kui kell pool üheksa sai, läksin ärevaks, sest nüüd oli ees viis bussi ja ma pidin kiiresti valima. Valisin linna nime järgi, mis tundus tuttav olevat ja peaks suht Farfa lähedal olema ja bussijuhtijanna vastas :" Si, si!". Oi ta kihutas, vähemalt mulle tundus, et oleksin neil mägiteedel 10x aeglasemalt sõitnud. Kihutas ja laulis ja nurises häälekalt nende juhtide kallal, kes vastu sõitsid ja ei suutnud teepöördel end piisavalt nurka suruda. Väikestes mägikülades on autod vast seinast nii u 3 cm kaugusele pargitud ja u 10 cm kauguselt sõidab neist buss mööda. Lauluga.
Kõndisin mööda väikest valgustatud teed alla kloostri suunas. Põõsalilled õitsesid tihedalt. Õhk oli äsjasadanud vihmast täis niiskust ja lõhnu. Küla oli vaikne, vaid mõnest ukseavast kostis jutukõminat. Leidsin birgitiinid kiiresti üles, väike kõhklus tekkis ainult, et millise maja vahel tuleb valida. Teadsin eelnevalt, et nad elavad külalistemajast eraldi. Aga just külalistemajast kostis rõkkavat naeru. Pirital ka nunnad naeravad kõvasti. Siis tuligi külalistmaja uksest välja nunnake ja sai suht kohe aru, kes ma olen. Ilmselt oli see kloostriemand ise, kes mulle väikese kambri kätte näitas. Veidi aega hiljem magasin juba sügavalt hommiku hakuni, mil kõva linnulaul ja üks väike kihulane või mingi muu vereimeja mult une viisid. Ärkasin uude rahu täis päeva.

Farfa on väike, seal on kaks väikest tänavat, kaks kloostrit - benediktiinid ja birgitiinid ning mitmeid poode: kaks saiapoodi, kaks seebipoodi, millest üks uhke on benediktiinide poole peal, üks restoran, pitsakoht, õlipood, kangapood, paar kunstistuudiot ja misjonipood, kus birgitiinid igast ilma otsast, kus neid pärit, asju müügiks toovad. Ka Eestist on siin paar linikut. Poode pole siin palju Mitte selleks, et kohalikud siin nii edukalt isemajandust ajaksid, vaid et külastajatel oleks meeneid kaasa haarata.

Klooster elab omas rütmis, rutiinis, mis algab varahommikuse palvuse ja siis missa ja mitmete palvustega läbi päeva. Lisaks muu töö, milleks birgitiinidel on külalistemaja pidamine. Ma üritan sellest rutiinist osa võtta nii palju kui saan. See on selline omamoodi armas, hoidev. Selline omamoodi kmmaline hetk oli hommikul armulaua ajal. Teatavasti ei tohi protestandid katoliiklaste armulaual käia, selline reegel või kokkulepe on. Panin siis käed rinnale risti nagu teadsin, et tuleb panna. Pirital tuleb selleks panna parem käsi vasakule õlale, et õnnistust saada. Ilmselt on selline õnnistamise värk armulaua ajal sellises tugevalt katoliiklikus maas nii tavatu, et preester kohmetus hetkeks, teadmata, mida nüüd teha. Ta pani oblaadi tagasi taldrikule ja õnnistas siis. Läksin tagasi oma kohale tagaritta ja endalegi ootamatult hakkasid pisarad jooksma ja midagi parata ei saanud.... Korraga meenus mulle üks lõuna eesti keelse laulu sõnad: latse, ärge kakelge! Oli neid kirikulõhesid siis vaja? Aa Jumal teab, kas oli ja miks. Hommikusöök oli lõunaeuroopalik - paar saiakääru, võid ja moosi ning suure kannuga kuuma piima ja kohvi. Pärast tegin oma turistikäigu mööda küla ja klõpsasin pildistada. Benediktiinide poolel on ka suur kirikuhoone, mis seest rohkete freskodega. Ma ei tea täpselt, mis ajast see kirikuhoone pärineb, ilmselt keskajast, ent esimesed mungad võisid siin olla juba palju varem, Wiki järgi esimene klooster 5 sajandil vandaalide poolt hävitati. Mis iganes, seda vana hõngu on palju tunda, aga ka uut...kraanist tuleb ikkagi soe vesi jne :). Koht on väga lastesõbralik, siin on isegi mänguplats olemas, mille keskel on gaudilik mosaiikne elevandikuju. Ühe puu otsa oli keegi visanud sõlmedega köie. Mõtlesin, et see näeb välja justkui frantsiskaani vöö, aga seda see päris polnud, sest siin külalistemajas peab puhkust ka üks vanem frantsiskaani nunn, kes minu kõrvallauas istub ja kellel on vööl teistsugused sõlmed. Tuiasin veidi ringi ja tulin siis õuele puu alla blogi kirjutama....ja läbi roosipõõsa mägesid kiikama.
Vahepeal jõudis siia kohale 24 pealine kesk- ja vanemaealiste rootslaste grupp, kes tulid paariks päevaks Farfa ilu imetlema. Rootslastel on birgitiinidega oma suhe - nende oma kuninganna Birgitta sai kunagi selle ordu asutajaks (nüüdki ehib eeskojas kapipealset praeguse kroonprintsessi foto, kes on siin ise kohal käinud). Ordu on praeguseks levinud üle maailma ja nunnade seas on enim naisi kaugetest maadest, kus kristlus hetkel kiiresti levib. Ma ei ole siinsete nunnadega jõudnud veel kõigiga tutvust teha, kolme nime juba tean.

Ma tulin siia olema, mõtisklema ja lilli nuusutama ning hetkeni olengi ainult seda teinud. Ei tea, kas suudan ühe päeva niisama olla või küsin varsti tegemist. Ehk annavad midagi väheke. Mõtlesin ka veidi radioloogiat lugeda, aga siiani olen silmi aint sellega teritanud, et kihulasi oma toa valge seina pealt üles leida. Süüa antakse külluslikult, oh, annaks Jumal nüüd head metabolismi ka!
Nii umbes sellised on minu esmamuljed sellest väikesest paradiisinurgakesest.

Eraldun

Seekord ei lähegi teele, kuigi ma seda niiväga tahtsin, aga haige käe tõttu ei saa. Väike õnnetu hetk võib muuta paljut. Eks see ole ikka nii, et inimene võib planeerida, siiski Jumal juhib. Oli see nüüd Jumala juhtimisest või lihtsalt, aga kukkus välja nii, et lähen hoopis kloostrisse, Farfasse. Lähen lihtsalt, et olla, ilma suuremate plaanideta. Eks hiljem näis, kuidas läheb.
Jah, eks ma ikka kirjutan ja blogin, kui nett leian. Siiski pole kindel, et seal võrgu leian. Ehk isegi salamahti sooviksin, et ei leiaks, et ometi olla võrgust vaba....
Nüüd aga istun lennujaamas. On hommik ja lennuk akna taga ootab.

Lootuse küla

Ma mõtlesin, et ei saa mitte vaikida asjadest, mis hinge ja südant puudutavad, üks selline oli mu mõne nädala tagune külaskäik Lootuse külla Laitses.
Keegi ütles kunagi, et narkaritega pole enam midagi peale hakata ehk pehmeltöeldes: küürakat parandab haud.
Aga mõnes kohas justkui siiski mingit lootust on, keegi annab siiski võimaluse, õlekõrre. Sõltlase lootus terveks saada on praktiliselt olematu. Ta jääb alati sõltlaseks, aga ta võib olla sõltlane, kes hoidub kuriainest. Inimesed kes sinna lähevad, peavad tunnistama, et üks või teine sõltuvus on patt, mitte haigus, ja süüdi selles on nad ise, mitte halb elu ega kuri naine.
Paranemine algab vigade tunnistamisest.
Meid võtsid vastu rõõmsad narkarid ja alkohoolikud, tublid mehed, kelledest nii mõnedki nägid välja kui äsja jõusaalist välja tulnud noored mehemürakad. Mõni oli seal mitmendat korda. Lahkelt pakuti meile võileibu ja kooke, mis nad ise olid valmistanud. Mõned mehed olid uue maja ehitusel, teised lõikasid saekaatris laudu. Kogu idülliline puumajakestega küla on mõningase abiga oma kätga kokku pandud.
Eraldatus on mind alati köitnud. Nii ka seal ollakse muust ilmast eraldatud- pole lubatud telefon ega ükski sidekanal, isegi ajaleht mitte. Päevast, mil sinna elama asutakse, tuleb jätta selja taha ka kõik pahed, suitsetamine kaasa arvatud. Nii nad õpivad teistmoodi elama. Jah, see on raske, esimest korda õnnestub programm lõpuni teha vaid 11%, neistki saab lõplikult vabaks vaid 6, ent mitmed pöörduvad sinna tagasi ja leiavad seal koduse varjupaiga pahede eest. Need protsendid, ehkki need nii tühised tunduvad, on siiski oluliselt suuremad kui traditsioonilisel ravil. Meestel on saekaatri kõrval suures garaazhis tuletõrjemasin. Entusiastlik ja rõõmsameelne endine süstija tutvustas meile Eesti esimest narkaritest ja joodikustest koosnevat päästemeeskonda, kes ise pääsnuna teistele omapoolset abi saavad pakkuda.
Ma mõtlen, et see on imeline, kogu see idee.
Praegu kogutakse raha, et teisel pool ojakest olev maa ära osta ja sinna samasugune küla naistele ehitada. Jaksu ja õnnistust neile! Kui keegi tahab toetada, otsige selleks võimalust. See on suur heategu anda inimesele tagasi elu, mis on vaba kuriaine orjusest.

Millesse me sureme

M poetas ükskord ühe mõttekillu, et mõnes mõttes valime me oma surma ise, olenevalt elustiilist jne. Muidugi on alati ootamatusi, et ma võin küll kõvasti saia süüa, et rasvtõppe surra, aga alati võib juhtuda ka mõni accident, mis kõik valikud segi lööb. Jumal ise otsutab, kes, kus ja millal. Aga leidsin huvitava webi lehe statistikaga siit

Etüüd: klaas, küünal ja iPhone

Ma kasvasin üles maal. Õppisin käepärases ilu nägema. Teadlikult. Kord nägin ära sõnnikuhunnikus kõik need kurvid ja jooned, mida võiks näha kaljurahnudel, ja leidsin, et see on ilus. Olen õppinud ilu nägema kõiges ja see on teadlik hoiak. Tänane öhtu eriala peol kujunes järgmiseks:

Õnnistus

Aeg on õnnistus. Kogenute sõnul lausa suur varandus. Viimase nädala jooksul olen seda selles pikkuses ja sügavuses kogenud ja tõesti, see on õnnistus.
Miks läheb aeg ikka aina kiiremini ja kiiremini, et ühel hetkel tundub, et lausa voolab käest ja nii ka elu? Minu isiklik arvamus on, et mida rohkem me jääme rutiini ja mida vähem me õpime, uusi asju kogeme, seda kiiremini hakkab aeg tiksuma. Uudistajatel, avastajatel on elu rikkam. Ma ei pea rutiini pahaks, sugugi mitte, ja küllap ma laulan kord oma blogis ka kiidulaulu rutiinile kui võimalusele turvalises keskkonnas endast midagi uut välja anda. Aga hetkel mõtisklen varieeruvuse üle.
Siia alla , kui see äpp nüüd korralikult töötab, tulevad minu viimase pooleteise nädala pildid, kuhu mahuvad ära kaks reisi, paastu lõpuaeg ning paasapühad Piria kloostris. Ja see aeg tundub nii lõputult pikk ja samas sügav. Selline omamoodi ideaalne, kus on nii rõõmu kui kurbust, vaimurikkust kui pinnapealsemat. Kõike.
Hetkel, kui ma seda postitust ühe käega toksin, ja teine kipsis on ja paelaga kaelas ripub, vaagingi mõtteid õnnistuse üle.... Kas on ikka õnnistus see, kui kõik õnnestub ja hästi läheb? Või on õnnistus see, mis kasvab nii ülevalt, alt kui laiusest....ülevusest, kurbusest ja...miks ka mitte läbi rutiini, mis vahel oma talumatuses, võib siiski inimhinge kasvatada. Seda kõike vastu võttes ja Jumalat tänades, oleks nagu osa saanud elu pidulauast, kus külluslikult on kõike.

Laisk päev

Täna on laisk päev ja kõik soosib seda. Ja kui aus olla, siis ma oma laikusele kalduvuse tõttu, mille pärast ma ka tohutuid süümepiinu tunnen, mõnevõrra naudin seda. Töö on vajalik ja ma ehk mõnevõrra isegi liigselt ülistan tööd ja töötegemist, sest see annab mõttetusele mingisugusegi mõtte, et asjad üldse toimiks. Aga erandid on ikka head ja eriti hea on mõtteis hellitada uusi erandeid. Töö erand on puhkus, millele ma nüüd siis usinalt mõtlengi. Kuigi olen vasakust jalast veidi sant, haun ma ikka plaani, kuidas seda rakendada, sest ka sandid peavad töötama ja iga pole veel selline, et saaks patjadele puhkama heita. Plaan on aga järgmine: http://www.camminodiassisi.it/EN/tappe-e-percorsi.html  Ma tean, et see ei ole nii põnev kui M-i reisid, sest tema on mees ja tema tahab proovile panna end. Mina juba paar aastat tagasi panin end proovile 750km-ga läbi Prantsusmaa. Seekord loodan, et saan rohkem mõtiskleda või lihtsalt ujedalt lonkida ja pead sinna kuhjunud mõttetutest mõtetest tuulutada.  Mõni ikka vahel küsib, et miks ma ei lähe Aasiasse või kuhugi kaugele, kus on teistsugused inimesed ja teistmoodi loodus. Põhjus on lihtne. Ma kardan. Kardan liiga erinevaid asju. Ja teiseks, Euroopa on mõne tuhande aasta jooksul endale nii ilusa kultuurikihi kasvatanud, et selle nautimiseks ei pea ju kaugele sõitma. USA nt on tore, aga seda enamasti vaid looduse suhtes, väga suuri üllatusi on vast ainult üksikutes paikades. Aga väike armas Euroopa on nagu üks suur lugu, mida lugeda läbi ei jõuagi. Eriti suur lugu on Iisrael, mille ma ehk ka kunagi pikemalt kätte võtan. Selle tarvis kogub üks tore raamat nimega "Jeruusalemm" mu aknalaual tolmu ja ootab oma väärikat aega. Nüüd aga Itaalia. See on ikka selline koht, mille üle silm ja kõht rõõmu tunnevad, ma vaikselt loodan, et vaim ja hing ka. Et siis saaks täielikult. Ja seda ikka selleks, et pärast röömuga tööd edasi teha, sest töö ju tegi ahvist inimese - kui seda ülekantud tähenduses võtta, on selles oma iva sees.