Oma erialast tulenevalt peaksin nii mõndagi tervislikust ja ebatervislikust eluviisist teadma. Teadmine teadmiseks, aga tegelikkuses on ikka nii, et läheb see, mis maitseb ja meeldib, ehkki selle tervislikkus ei pruugi olla just esimeste killas. Üks selline on kohv. Naudin hääd kohvi väga....eriti sellist, mille peal paks piimavaht on. Ent alati kohvimasina nuppu vajutades lööb kusagil sees mõttetuluke põlema - äkki see ikka ei ole hea, et nõnda palju kohvi rüüpan ja iga järgmise tassi juures põleb tuluke ikka heledamalt ja heledamalt ja lõpuks ma asendangi kohvi teega. Ülikoolis esimeses pooles olles lugesin farmakoloogiaõpikut, kus jäi meelde kaks positiivset asja kohvist - et ta stimuleerib ja et vähendab alkoholi mõju, kui seda eelnevalt on muidugi tarbitud. Teises pooles olles õppisin aga, et mida haigem inimene, seda vähem peaks ta kohvi jooma. Elu on aga edasi läinud ja igasugust teadust vahepeal tehtud. Nüüd siis loen :
http://www.nytimes.com/2006/08/15/health/nutrition/15coff.html?_r=1&oref=slogin
Võta siis kinni, kus see tõde on.
Seniks aga mõnusaid kohvipause teile!
kolmapäev, 21. november 2007
laupäev, 17. november 2007
Mäkk
Viirustõrje sai läbi. Mõtlesin siis täna, et ostan litsentsi pikendust. Käisin ühes poes ja teises ja kolmandaski, kõikjal öeldi, et neil ei ole sellist nagu minul tarvis. Juhtusin siis ka kaubamajja ja mõtlesin, et ehk äkki seal. Suure valge leti peal laiutasid kolm valget läptoppi. Puudutasin ühte ja tõstsin teist. Lõpuks tuli ka müüja. Küsisn oma küsimuse ära ja sain vastuseks: "Meie müüme Mac-e ja neil viiruseid ei ole!" Vot siis.
pühapäev, 11. november 2007
Käepigistused
Täna sain pigistada Indrek Pertelsoni kätt. Jah, paljud teavad teda....olin minagi üht-teist tast kuulnud...nii pärast aktuaalset kaametat spordiuudistest, kui juhtusin neid kuulama jääma, aga ega temast muud suurt ei tea(dnudki). Nüüd tean, et tal on tugev käepigistus ja vaielda oskab ta ka... noh, siis natuke vaidlesime õhu ja rõõmu üle.
Ma pean oma vaidlushimulisust enda juures miinuseks, sest see osa on mus eriti taltsutamatu, et lähen kohe põlema, kui põhjust antakse, ja seda alati, kui jutt mu veendumstest väga erinev on. Tegelt nii ei tohi, saan aru küll, ja kui keegi teab, kuidas seda isikuviga parandada, andke teada.
Presidendi kätt pole ma surunud... sellest on muidugi kurb, aga ma kujutan ette, et talle oleks see väga väsitav kõiki Eesti kodanikke kätelda ja piisab vast sellestki, kui tähtsamad ninad tervitatud saavad, sest nemad vajavad seda kindlasti rohkem. Aga Tartu Ülikooli rektori kätt olen surunud ja kunagise prorektori T.L. kätt samuti, kellest ma ütlemata rohkest lugu pean, nagu vast paljud, kellel on olnud au temaga kohtuda.
Ja siis on veel sellised aulised kodanikud nagu isa Philippe Jourdan ja Baltimaade nuntsius - ka neid olen puhtjuhuslikult kätelnud. Ja siis veel palju teisi.
Tore on see kätlemise asi, see loob nagu mingi kontakti kahe inimese vahel - midagi reaalset. Siinjuures tuli kohe üks seik Pertelsoni mõtisklusest meelde, et kui inimene arvab reaalsusest kui millestki käegakatsutavast, siis kõike seda, mis jääb tast 1,5m kaugusele, pole lihtsalt olemas. Teine hea asi, mis ta ütles, et kui teed palju tööd, siis selles pole kindel, kas armastus ka tuleb, aga kindlasti tuleb veel rohkem tööd juurde.
Ja kallistamine on ka tore... eestlasele ehk veidi võõrastav, aga samavõrra rõõmustav ja kosutav. Hää kallistus kallilt sõbralt on kui päiksekiir pilvisest taevast.
Miks seda kõike vaja on? Ehk on seegi tunnistus omaksvõetusest, tunnustusest, arvestatavusest, millestki, mis paneb inimese end inimesena teiste seas tundma. See pisike viisakusavaldus annab nii palju - see tutvustab, sõbrustab, üllatab, lepitab, sõlmib, jätab hüvasti jne... See on midagi väga isiklikku ja vahetut...
Üks asi, mida ma õppisin Soomes ühes ülikooli haiglas olles, oli see, et ükski inimene ei ole liialt tähtis selleks, et teist enda kõrval tervitada. Olin silmini meelitatud ja liigutatud, kui tähtsad professorid ükshaaval, märgates, et ruumis viibib keegi võõras, tulid end mulle ise tutvustama. See ei võta palju, ent annab tohutult.
Ent...kuidas muudaks mind Tema käepigistus?
Seniks aga tervitage üksteist pühade suudlustega, nagu Paulus ütles.
Ma pean oma vaidlushimulisust enda juures miinuseks, sest see osa on mus eriti taltsutamatu, et lähen kohe põlema, kui põhjust antakse, ja seda alati, kui jutt mu veendumstest väga erinev on. Tegelt nii ei tohi, saan aru küll, ja kui keegi teab, kuidas seda isikuviga parandada, andke teada.
Presidendi kätt pole ma surunud... sellest on muidugi kurb, aga ma kujutan ette, et talle oleks see väga väsitav kõiki Eesti kodanikke kätelda ja piisab vast sellestki, kui tähtsamad ninad tervitatud saavad, sest nemad vajavad seda kindlasti rohkem. Aga Tartu Ülikooli rektori kätt olen surunud ja kunagise prorektori T.L. kätt samuti, kellest ma ütlemata rohkest lugu pean, nagu vast paljud, kellel on olnud au temaga kohtuda.
Ja siis on veel sellised aulised kodanikud nagu isa Philippe Jourdan ja Baltimaade nuntsius - ka neid olen puhtjuhuslikult kätelnud. Ja siis veel palju teisi.
Tore on see kätlemise asi, see loob nagu mingi kontakti kahe inimese vahel - midagi reaalset. Siinjuures tuli kohe üks seik Pertelsoni mõtisklusest meelde, et kui inimene arvab reaalsusest kui millestki käegakatsutavast, siis kõike seda, mis jääb tast 1,5m kaugusele, pole lihtsalt olemas. Teine hea asi, mis ta ütles, et kui teed palju tööd, siis selles pole kindel, kas armastus ka tuleb, aga kindlasti tuleb veel rohkem tööd juurde.
Ja kallistamine on ka tore... eestlasele ehk veidi võõrastav, aga samavõrra rõõmustav ja kosutav. Hää kallistus kallilt sõbralt on kui päiksekiir pilvisest taevast.
Miks seda kõike vaja on? Ehk on seegi tunnistus omaksvõetusest, tunnustusest, arvestatavusest, millestki, mis paneb inimese end inimesena teiste seas tundma. See pisike viisakusavaldus annab nii palju - see tutvustab, sõbrustab, üllatab, lepitab, sõlmib, jätab hüvasti jne... See on midagi väga isiklikku ja vahetut...
Üks asi, mida ma õppisin Soomes ühes ülikooli haiglas olles, oli see, et ükski inimene ei ole liialt tähtis selleks, et teist enda kõrval tervitada. Olin silmini meelitatud ja liigutatud, kui tähtsad professorid ükshaaval, märgates, et ruumis viibib keegi võõras, tulid end mulle ise tutvustama. See ei võta palju, ent annab tohutult.
Ent...kuidas muudaks mind Tema käepigistus?
Seniks aga tervitage üksteist pühade suudlustega, nagu Paulus ütles.
kolmapäev, 7. november 2007
Tai sidrunihein
Tulin läbi lumesaju...või õigemini lörtsisaju sooja ja meeldivasse rahvatemplisse, kus inimesed justkui sipelgad ringi sagivad, ainult et korratult, igaüks oma eesmärgi või eesmärgituse nimel. Jah, talv vilgutab oma nägu.... Joon Rahva Raamatu kohvikus Tai sidruniheinateed ja mõtlen, kuidas Mati, raske hall kott turjal, aasias kasvuhoonekuumuses higi laubalt pühib ning Helina päiksepaistelisel terrassil hommikukohvi joob. Alles olime koos ja nüüd kõik korraga teisiti.
Aga mõneti on ju mõnus ka Eestis olla...vähemalt ma pean end kuidagimoodi lohutama....
Aga mõneti on ju mõnus ka Eestis olla...vähemalt ma pean end kuidagimoodi lohutama....
teisipäev, 6. november 2007
Helged vanadushetked
Rahvusraamatukogus.
Igal teisipäeval ja neljapäeval proovime siin paari inimesega isekeskis soome keelt õppida. Selle edenemine on isejutt, aga samal ajal, rohkem teisipäeviti, koguneb siia seltskond pensionäre. Kui ma tulin, oli ainult üks, nüüd on neid juba kuus - elulemusele vastavalt: viis naist ja üks mees. Kohvi rüübades ja saiakest näksides arutatakse läbi kõik nädalasündmused, mõned kohvikud ja seda, kes on vahepeal ära surnud. Jah, igaühel omad jutud. Aga mina kõrvalistujana sain just teada, et keegi olla Roomas paljaks varastatud, et Sõõrikukohvikus (kuhu ma täna ise pika saba tõttu sisse ei mahtunud) haiseb hirmsasti rasva järele, mistõttu raamatukogu kohvik parem ongi, ja et kuidas kellegi (selltskonnas mitteoleva) tütre / poja käsi käib.
Igal teisipäeval ja neljapäeval proovime siin paari inimesega isekeskis soome keelt õppida. Selle edenemine on isejutt, aga samal ajal, rohkem teisipäeviti, koguneb siia seltskond pensionäre. Kui ma tulin, oli ainult üks, nüüd on neid juba kuus - elulemusele vastavalt: viis naist ja üks mees. Kohvi rüübades ja saiakest näksides arutatakse läbi kõik nädalasündmused, mõned kohvikud ja seda, kes on vahepeal ära surnud. Jah, igaühel omad jutud. Aga mina kõrvalistujana sain just teada, et keegi olla Roomas paljaks varastatud, et Sõõrikukohvikus (kuhu ma täna ise pika saba tõttu sisse ei mahtunud) haiseb hirmsasti rasva järele, mistõttu raamatukogu kohvik parem ongi, ja et kuidas kellegi (selltskonnas mitteoleva) tütre / poja käsi käib.
laupäev, 3. november 2007
Esimene lumi
Esimene lumi sel sügisel. Jah, olen kuulnud küll, et kusagil on ennegi sadanud, aga mina pole näinud. Minu jaoks on see esimene lumi, mis kergete helvestena mu väikesele katuseaknale langevad, siis sulavad ja aeglase joana allapoole valguvad.... nagu hetked me elus, mis tulevad, peatuvad hetkeks ja kaovad siis kuhugi, jättes end mälestustesse, mis meenuvad siis, kui midagi sarnast märkad.... Nüüd ma mäletan eelmise talve lund ja see polnudki nii kaua aega tagasi.
kolmapäev, 31. oktoober 2007
hmm
Mõtlesin, et oleks tore panna siia üles ka varasemaid ülestähendusi, aga tahaks ka siis selle kuupäeva vastavaks panna, kui need kirjutatud sai. Kas keegi hea inimene teab, kuidas postitada vanu asju nii, et need ka kõige varastemaks postitusteks saaksid? Või saaks need kuidagi teistmoodi üles linkida?
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
