1 päev

1 päev.
Ma sydamest tänan Ly'd ja Matit, kes oma kohalolekuga mu äraminemisse suure sooja jälje jätsid, et oli kohe tugevam tunne minna.
Nii läksingi. Kartsin, sest pole nii pikal teel yksi käinud, aga ikka ajab miski mind uute väljakutsete poole. Ma ei pyya endale sellega midagi töestada, sest hakkama vöi mitte hakkama saamine omavad mölemad omaette väärtust ja pigem nöuab viimasega leppimine isegi rohkem eneseyletust kui esimene, pigem ma endiselt otsin kogemust ja vöimalust saada abituks, et siis kogeda Jumalat vahetumalt. Vanasöna ytleb, et kus häda köige suurem, seal abi köige lähem - eks kehtib see ka me elus, et mida vähem asjad meist endist olenevad, seda selgemini saab jumalik sekkumine ilmsiks. Seda ma loodangi kogeda.
Kogu tee oli mul tunne, et see on unenägu reaalsuses, ma nagu oleks Eestis, aga pilt on teine. Tukkusin lennukis palju, vöibolla seepärast. Mul on hea meel tödeda, et mu lennufoobia on peaaegu kadunud. Isegi kui lennuk laperdades Pariisis maandus, ei hirmutand see suurt ja piloot sai pönevusse aetud publikult aplausi. Leidsin ilma suurte raskusteta yles rongijaama ning ka piletibyroo; öige perrooni leidmine vöttis veidi enam aega. Le Puysse jöudmiseks pidin kaks korda ymber istuma. Viimases rongis kohtasin vanemat käredat prantsuse naist, Celini, kel sama tee. Tösilugu, nagu eelnevalt lugesin, inglise keel pole siin popp, isegi noored ei räägi. Aga, oh imet kyll, suuremad jutud saingi vestmiku abil räägitud ja kohale jöudes oli mul ka teejuht ning eesköneleja omast käest vötta. Celin pidi algul mingisse hotelli jääma, aga mulle arusaamatul pöhjusel tekkis neil hotelliomanikuga mingi sönelus ja nii ta tuli ja jäi noortehosteli. Ma olin selle esimese hotelliomaniku yle natuke imestunud ja hiljem mötlesin, et ju siis mu kaaslane oma rohke jutuga suudab teisi ärritada, aga sain hiljem aru, et see ongi prantslaslik oma solvumist vöi ärritumist välja näidata. Jäin siis 60 aastase igati noorusliku tädiga yhte tuppa, nagu hostelis ikka, ja privaatsust anti veel sellegagi, et kedagi juurde ei pandud. Tema jaoks tundus see vist uus kogemus olevat, sest algul kui ma selle ettepanekuga välja tulin, pööritas ta vaid silmi, aga pärast sai ise ka aru, et nii ongi normaalne. Öises LePuy's sai hambaalust pika otsimise peale yhes vagade moslemite kebabis, kus mu kaaslane suure jutuga mustasilmse poisi ja ta rätikuga kaetud ema silmad suureks ajas. Oleks tahtnud aru saada. Vist rääkis ta suurte zestidega palverännakust Santiagosse, samal ajal kui ma seinal uhket pilti Mekast ja mustast kivist silmasin. Igayhel oma rännak.