4 5 6

4 päev. Rohi ongi roheline.

Alustasime rännakut peale hommikusööki suhteliselt vara. Yksi köndides ei ole tahtmist hommikul kaua passida ja päeval kohvikudki ei oma sellist kylgetömmet kui söpradega koos. Vana Eeden vedas end pärast hommikusööki teise hotelli ette, kust auto ta ilma suurema vaevata järgmisse etappi viis. Tagantjärele möeldes öigesti tegi, sest tee oli töesti järsk ja raske...aga ka yks ilusamaid, mida mu kogenud palveränduri silm on näinud. Natuke meenutas see mulle teekonda yle pyreneede Saint Jean Pied de Portist Roncesvallesesse, ent palju vaheldusrikkam. Ainult värvitud tagumikega pikakarvalised lambad puudusid mäenölvadelt ja natuke madalam oli mäehari siiski ka.
Käisin siis täna ikka natuke mehemoodi, 27km ja pääsesin jälle villideta. Lihased on valusad kyll. Olin eelmises kohas lasnud endale reserveeringu teha ja pidin ka kohale jöudma, sest äraytlemiseks ei oska ma keelt. Siin on palju välismaalasi ja enamus räägib ladusalt prantsuse keelt. Mul juba tunne, et ikka peaks selle ära öppima, päris ilusti kölab teine.
Käisin mönda aega yhte sammu yhe valge pää ja habemega sakslasega, kes kybaral alati värsket lillekimpu kandis ja vana kombe kohaselt asutaski oma rännakut koduukselt - Stuttgardist ning on nyydseks juba kaks kuud teel olnud, kaaslaseks söbralik peni nimega Lucy. Lucy äratab tormilist tähelepanu siinsete koeraliste seas, kes talle lörinal peale tormavad. Kuna aga väikeste emaste kohta kehtivad ka koerariigis mingid seadused, pole Lucyl veel nahka yle körvade tömmatud. Täitsa tore vöiks olla koeraga mööda ilma rännata. Alati truu kaaslane, ei nurise ega vaidle, toob vaid igas suuruses puuoksi peremehele röömuks. Imestan, et siin koerad vabal pidamisel on. Siiani olen ainult yhte ketipeni näinud, kes nii pisike oli, et kett lausa ebaöiglase karistusena tundus.
Hispaanias oli ikka lugu kurjem. Salakavalad kättemaksuhimulised koeranahad varitsesid paha-aimamatuid palverändureid ja hyppasid siis parajal ajal endid keti ota puues välja. Vat siis kuidas möjub vabadus ja kuidas vangistus.
Siis vahetasin paar söna ka yhe kummalise paariga, keda juba eile tähele panin - tai naine ja sveitsi mees. Elavadki mölemas kohas ja olid just äsja mehe ema, kes muide Kaliningradist pärit oli, maha matnud.
Enamus palverändureid jäid linnakesse nimega Sauges, mina yksi läksin edasi. Taevas tömbus pilve ja vihmale, tee viis läbi jässakate mändidega metsa. Natuke ikka kartsin ka. Päris omapärane tunne on olla keset Prantsuse mägist metsa ja ei yhtegi hingelist läheduses. 7km pärast siiski tuli kylake, kus asus väike öömajake ja kus Eeden juba ootas ning mind suure musiga vastu vöttis. Ei saand ma midagi oma käitumisele parata - tömbusin tagasi ja ka tema märkas seda ja tömbus omakorda tagasi. Önneks oli väike majake sakslasi täis broneeritud ja tädike sai jälle röömsalt oma elust, mehest ja muudest tegemistest ja tervisehädadest rääkida.
Päris huvitav kamp oli. Nagu enamus palverändureid, olid ka nemad oma röömsas keskeas. Yhed tegelesid Kolping organisatsiooniga, millest ma vaid niipalju tean, et ööbisin kevadel Viinis samanimelises hostelis. Teised olid ka omaette huvitavad tegelased, aga mu saksa keel andis ses osas soovida ja ma täiesti aru ei saanud.
Öhtusöögi serveerisid meile yks noor natuke poisilik prantsuse naine oma 14aastase pojaga. Jällegi väga hea oli, kirjeldamaks seda jätab mu gurmaanluse sönavara soovida. Äraminnes andsid nii poeg kui ema köigile 3 musi. Pidasin Merikese peetud loengut meeles ja pyydsin mitte kallistada.


5 päev. Minu esimene vill
Asusin kukelaulu saatel taas teele. Ytlesin Eedenile ilma ilustusteta söbraliku head aega ning asusin teele. Mönda aega käidud, helises telefon - Celin. Märkasin, et ta oli päris suure hunniku vastamata könesid teinud. Ta oli jöudnud samasse kylla, ent teise ööbimispaika. Mu kylgetömbejöud oli vist nii suur, et ta igal juhul pyydis mulle järele jöuda. Ja jöudiski. Tohterdasin just oma säärt, mille vastu okastraati löhki olin tömmanud, kui ta tuli, hallid lokid lehvimas. Oma vanuse kohta on ta ikka kobe kyll. Oleks ma ka 60 aastasena veel nii aktiivne. Vanaema vöiks kyll selline olla, aga ämmaks vist kyll ei tahaks, muig.
Tee oli ikka ilus, kahju kohe, et ei saa seda teiega jagada. Ikka yles ja alla, metsad ja aasad, lilled ja liblikad ning öhk täis magusat löhna. Isegi mustikad kasvavad siin, kyll veel alles öites. Tee jookseb 1100-1300 m körgusel, suhteliselt eesti kliimale omane. Olin jälle sunnitud Celini sundusel prantsuse keelt öppima, nyyd siis tean, et lehm kölab nagu lavash ja hobune nagu shavall. Köik ylejäänud unustan kiiresti ära. Kyll ma ehk ykskord selle köik ära öpin, kui peaksin veel siia tulema. Tegelt oleks tore töesti telgiga tulla, kohti on imeilusaid. Yks mees tee peal rääkis, et keegi ei pahanda, kui Prantsusmaal pöllu peal telgi yles lööd, Hispaanias kutsutakse selle peale politsei.
Jöudsime st Albani nimelisse linnakesse päris väsinuna, minul varba otsas esimene vill. Mul oli isegi natuke hea meel selle yle, veidi valu ja vaeva peab ikka olema, muidu pole see öige asi. Ööbimiskohaks oli nö kodu-hotell. Imelik koht oli, aga mis seal ikka. Celin sattus suure karvase majaomaniku töttu pabinasse, pyydis mulle selgeks teha, et mees talle ei meeldi, et on ohtlik ja kindlasti natuke hull ka. Hoolimata sellest parles ta poole ööni temaga maja trepil. Mulle tundus ta lihtsalt suur ja karvane mees. Celin magas ise mitme lukuga uste taga, minu toa vöti oli kadunud...ei juhtund midagi, magasin hästi.
Öhtusöök oli yhes söökla moodi restoranis. Ei miskit, mille yle suurt vaimustust tunda, aga kölbas kah. Verise lihatyki saatsin kyll kööki tagasi, vastik on veriseid kartuleid syya, ja sain vähem verisena uuesti tagasi. Ohtusöögil kohtasime punapäist taimetoitlasest Birgitti, kes Saksamaal psyhhoterapeudi ametit pidas. Armsa välimusega samuti 60-ndates naine, lisaks väga spirituaalne. Tal olla Saksamaal 15 pealine naiste grupp, kes köik koos yyyöööäääööö laulavad, pidavat väga vöimas olema. No kyllap on. Tema tölke vahendusel sain ka teada, et Celinile ma töesti nagu sillaks olen religioosusesse, mille ta kunagi kaotanud oli. Väga suur vastutus.


6 päev - eikuskil keskel.
Hommikusöök oli ylakorrusel ysna rikkalik, pakuti mitut sorti moosi ja saia. Nagu ma juba kirjutasin, ei tykkinud ykski koletis mu lukustamata tuppa. Öhtul käis kyll möte läbi, et lykkaks laua ukse ette vöi nii, aga samas tundus imelik ka - inimesi tuleb ikka usaldada ja oma vaistu ka.
Enne teeleminekut ytles veel Birgette, kes samas kohas ööbis: " You have good vibrations", nojah, kyllap ma siis hästi vibreerin.... Tegelt oleks tahtnud temaga rohkem rääkida, töesti huvitav inimene tundus, aga kuna ta lootis Conques' kiiresti jöuda, siis lasi ta end autoga pool maad edasi söidutada.
Teel kohtas Celin yhte teist jutukat prantslannat, kelle yle mul hea meel oli, et mu kaaslane ei pea kogu aeg mu vaikivas seltskonnas olema ja mina ei pea omakorda uusi sönu öppima ja saan oma mötteid möelda. Mötlesingi kohe päris palju.
Täna nägin kolmandat ussi, uhh, vingerdas teine kiiresti yle tee. Paar päeva tagasi nägin ka yhte alla aetud ussi, ilus pruun sakiline, ribid väljas. Ei teadnudki, et ussil ribid on.
Löunapausil tekkis probleem, Celin proovis helistada ja reserveerida kohta järgmiseks ööks, aga köik odavad kohad olid juba täis broneeritud. 60 eurost hotellikohta ei tahtnud aga mina eriti vötta. Jäi yle vaid kämping, karavan kahele + söök. Pole paha mu meelest. Celin vaeseke kurtis aga, et temale oleks see esimest korda elus laagerdada. Ma ikka pyydsin lohutada, et dush on kämpingutes tavaliselt olemas (ehk siis: dush alati) ja ei pea jöes pesema. (siinkohal palve - möelge mu peale, et ma ikka peavarju leiaksin järgnevates kohtades. Ilma keeleta on siin töesti raske. Mul on hea meel, et ikka on inimesi, kes kuidagi ise aitavad, ilma, et must aru saaksid.)
Eriti raskeks katsumuseks Celinile, nagu mulle tundus, oli tänaöhtune öömaja - väike körts nelja tee ristumiskohal ei kuskil. Ka telefonilevi pole siin mitte. Löi teine lamenti, kui 2se toa asemel 4-sesse pidi jääma, ja pirtsutas öhtusöögil, mis väga lihtsalt serveeriti. Mul hakkas tast hale. Ytlesin, et mönes kohas tuleb lausa 100 inimesega yhes ruumis olla ja see siin on lausa toredus. Ma ei tea, mis kyll on teda sellele raskele teele ajanud...
Söögi serveeris aastates baaridaam, kes seinal oleva pildi järgi nooruses ypris kena naine oli. Nyyd veinist lillaks värvunud huultega teenendas ta baaris purjutavaid pöllumehi ja kandis siis meilegi toitu ette. Paistab, et Eestile omaseid probleeme on ka mujal. Celinil kippus nutt peale. Läks teine välja end koguma ja inimlikult läks seltskonna jutt tema peale, nii palju, kui mu vaist keelest aru sai. Kui ta tagasi tuli, valasin talle veini (eks see siiski ka arstirohuna möju) ja otsisin sönaraamatust söna "seiklus". Ta naeris, kyllap aitas. Vastutänuks ostis ta mulle coca colat pärast. Elu on selline. Baaridaamile, kes Eestist töenäoliselt midagi kuulnud polnud, kinkisin 5 krooni ja tegin viipekeelse komplimendi. Eks me köik vajame seda vahel.
Ps, ma vist saan aru, miks Celin privaatsust tahab, ta norskab ja vist ta teab seda ka ise... Aga ta pole ainus siin toas...

Kylarahvas neljast tuulest peab väljas pidu. Vagurad palve- ja muidu rändurid magavad vaguralt. Nii saab öö ja 7 päev.