7-8 päev

7 päev nartsissipöllud.

Täna loodus muutus. Korraga muutus köik lagedaks ja kiviseks. Kividest oli laotud palju karjaaedu ning rada kulges läbi nende. Siin on väga palju nartsisse, mis niisama metsikult pöldudel kasvavad, ja löhna on öhk ja tuul täis. Mööda pölde voolavad ka väikesed ojad, vahel on nendest yleminek vaevaline, tuleb mööda kive ja pori hypata, aga see köik käib matka juurde. Yletasime Aubraci körgendiku. Tee keskpaiku läksime läbi kena väikse Nasbinalise linnakese. Iga korraga muutuvad linnakesed aina ilusamaks ja muinasjutulisemaks. Ei imestaks, kui ka möned printsid varsti mööda ratsutaksid. Piilusin, nagu ikka, sisse kohalikku kirikusse, ostsin turult kirsse ja vaatasin niisama ringi. Prantsuse kirikud mulle meeldivad, need on tagasihoidlikud ja lihtsad. Kaunistustega pole siin liialdatud, nagu on seda Itaalias ja Hispaanias.
Siin vöttis Celin takso ja söitis edasi, mina pingutasin ikka jala löpuni. Teel jöudsin järele me öömaja seltskonnale. Imestan ikka prantslasi, et nad nii viisakad on: mind nagu yheks endi hulgast pidades, ootasid nad alati mu järele ja nii mitmelgi korral tuli mul lehvitada, et nad edasi läheks. Ka Celin alati ootab mu järele, kui ma end pildistama unustan vöi lihtsalt maha jään -temperament vist ei luba kiiremini köndida, eriti mäest alla, ja seda tean juba varasemast, et ma kehvem kui keskmine euroopa pensionär olen. Enne körgendikust allaminekut jäi teele linnake nimega Aubrac, kus parasjagu suured pidustused käisid. Pöldude kaupa haagissuvilaid oli kokku söitnud ja kogu see kamp vaatas, kuidas lilledesse ehitud lehmi läbi linna aeti. Olin varasemalt seda syndmust postkaardilt näinud ning enne, kui mu ajurakk ära tabas, et tegemist on sellesama suursyndmusega, oli kari juba läbi linna läind, niiet ma ainult lehma saba nägin. Aga mis sest ikka...lehmi siin pöldudel lillede keskel igal pool.
Viimane osa teest oli eriti raske - 8km möoda kive ja juurikaid mäest alla. Tee pealt leidsin veel teisele käele ka köveriku kaika juurde ja nii läks libedamalt. Celin oli öö broneerinud Saint Chely-d' Aubrac'i nimelise linnakese kämpingusse. Ristmikul tegin talle esimese prantsuskeelse köne, mis kölas umbes nii: kämping vasakul jah? Saime kahe peale yhe karavani. Kah päris tore asi see autokodu... Öö igal juhul oli vuliseva jöekese kaldal hea. Öhtusööki pakuti yhes baaris -perevärk, naine pidas kämpingut, mees baari. Sain siis maitsta kohalikku rooga, milleks on alligoti nimeline kartuli-juustu puder - näeb välja nagu kartulipuder, aga venib nagu juust. Me lauas istusid veel kaks jutukat särasilmset katoliiklast, kes täieliku ateisti Celiniga usuteemalise miimikarohke vaidluse maha pidasid, millest arusaamiseks polnd vaja väga keelt osatagi. Mees rääkis natsa inglise keelt ka, niiet ma polnud väga yksi. Baarmän oli ka tore Buratiino vanaisa näoline lahke mees, kes muudkui nalja viskas. Euronöuetest niipalju, et koerad ja kärpsed söögikohtades pole mingi probleem, köik elavad hästi koos.

8 päev

Alustasime yheksa paiku. Karavanis oli uni hea ja kohe kuidagi ei tahtnud töusta. Tee viis pikalt läbi metsa ylesmäge. Kuna mu keeleoskus ikka mingi ime läbi paranenud ei olnud, köndisime vaikuses. Ysna varsti yhe varikatuse all, kus kohalikud kylaelanikud ränduritele kohvi ja mahla pakkusid, kohtasin laiade kiharatega keskealist Pam'i, kes Uus -Meremaalt siia köndima oli tulnud. Löpuks ometi sain ka mina keelepaelad valla keeles, mida valdan. Pam samuti ei osanud prantsuse keelt ning tema ameeriklastest söbrad aitasid tal öökohti reserveerida ja hoolitsesid muu eest. Mul oli tema yle hea meel, tore naine ilma liigsete emotsioonideta. Pam oli algset pärit New Yorgist ja Uus -Meremaale abiellunud, töötanud seal parlamendis, kuid varakult pensioneerunud, et oma hilises eas saadud teismelise tytre eest head hoolt kanda. Lisaks hoolekandele reisis ta ka palju ja matkas palju; see rännak olla synnipäevakink iseendale 60 -ndaks aastapäevaks. Temalt kuulsin ka sellist vöimalust, et on vöimalik jala läbi Suurbritannia köndida - coust to coust (c to c), mis pidavat samuti yliilus olema ning kahe nädalaga teostatav. Vötan selle tulevikus plaani.
Poole tee peal oli mäekingu peal yks väike majake, kus netis loetavate juttude järgi häid pannkooke pidavat saama. Niisiis veetsime seal yhe kosutava löuna. Celin tundis end veidi yksikuna, sest mina ja uusmeremaalane vadistasime juttu ajada ja kumbki meist ei osanud teda tema yksinduses aidata. Blondide lokkidega pruunisilmne prillidega suur tädi oma triibulises pölles nägi välja nagu loodud pannkoogikypsetaja ja tema kätetöö oli töesti maitsev. Pami päevaplaan oli lyhike ja enne imeilusat väikest linnakest Saint Come d'Olti pööras ta kloostrisse, kus samuti öömaja pakuti ning mina ja Celin läksime kahekesi edasi. Celin ei suutnud muidugi pistmata jätta zesti, mis millest mina aru sain, et teistega räägin ma kyll, aga temaga mitte. No kuidas ometi ma siis räägin, tahtnuks ma öelda, ja mul jäi yle vaid see köige parim variant, vaikida. Edasine tee oli raske vöi olin lihtsalt nii väsinud, et jalad kuidagi ei tahtnud mäest yles ja alla ja yles ja alla käia. 6km tundus kui igavik. Mulle meenus, kuidas me kord Hispaanias Lyga 3 km mitu head tundi käisime. Löpuks jöudsime järgmisse kenasse linna nimega Espalion, millest voolab läbi linnake le Lot. Et see mulle meelde jääks, selle eest kandis Celin hoolt. Pärast 10ndat korda löö lott, löö lott, muutusin kärsituks ning kahetsusväärselt mönevörra järsu ja röhutatud oui ytlesin, millepeale Celin vaid sammu kiirendas ning mu yksi jöekaldale pildistama jättis. Linnas sain ta uuesti kätte ja pyydsin asja leevendada ning ytlesin jöele osutades:" Le Lot". Vahepeal ilmnes aga, et meie broneeritud öömaja hoopis paari km vörra edasi asus ning meil mölemal selleks jöudu ei olnud. Jäime yhte sillaäärsesse gite'i, mis ka päris mönus oli. Seal ma kohtasin Monsieur Bernard'iga, kes juhtumisi samas paigas juhtus ööbima. Öhtusöögilauas, kui Celin mulle midagi selgeks pyydis teha, millest ma hästi aru ei saanud, hyydis ta paar lauda kaugemal istuvale hilisnooruses vöi varakeskeas olevale mehele, et kas too inglise keelt oskab ja oh imet, oskas kyll. Monsieur oli pariislane, väga viisakas ja abivalmis. Natuke meenutas ta Poiroti ja natuke Eesti katoliku piiskoppi Philippe ka. Monsieur oli aga rohkem Hiina huviline ja kirikuasjadest tundus ta teadvat nii palju kui katolikus maas yles kasvatatud inimesed ikka. Minu kysimuse musta madonna kohta, ei osanud ta midagi vastata. See selleks. Yhesönaga oli Monsieur jutukas, niiet Celin peagi inglise keelest tydinuna meid omapead jättis. Ei tundunud suur ja ohtlik onu olevat, niiet jäingi edasi jutustama. Monsieur tegeles telekommunikatsiooniga ja rändas töö töttu palju. Vabal ajal rändas ta niisama. Ma väga hästi siiski aru ei saanud, millega täpselt, aga soovitasin Prantsusmaad veidi internetiseerida - netti pole siin kerge leida. Siis sain ka pika ylevaate presidendi armuafääridest ja valimiste korrast prantsusmaal -pärast pikka monoloogi kysis ta mult, et kas ma huvitun poliitikast. Noh seda köike juttu ei hakka ma kirja panema. Tagasiteel lubas ta mulle Pariisis väikese ekskursiooni korraldada.
Silla otsal istus pikk Puskinit meenutav noor poiss, kes M'i toakaaslaseks oli, ja kirjutas loojuva päikese valguses oranzi päevikut. Nii tuli öö.