Kuna metsa all on juba liiga jahe joosta, õigupoolest pole sealsed rajad mind juba kuu aega seal lippamas näinud, siis otsustasin hakata käima spordiklubis. Energiat oli kogunenud naha vahele juba küll, tahtnuks vaid hüüda: "Andke mulle kirvest!"
Läksingi siis klubisse. Jooksin end trenazööri peal pooloimetuks ning võimlesin ka usinasti. Täna varahommikul 4 paiku imestasin aga endamisi, kuidas mul, lillekesel, nõndaviisi diivanile magama oli õnnestunud jääda, raamat nina all ja täies varustuses? Ja miks mul lihased poole lühemad on?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
:) miks sa siis ometi kirvest ei v6tnud pa:riselt? Oleksid va:hemalt oma energiat asja ette kulutanud. Sport on energiaraisk, ma ytlen!
aga ma räägin sulle, et ikka on vaja püstidada eesmärgid... eesmärgist juhitud elu!
Mul on ikka eesmärk, Mati, sulle ükskord jooksus ära teha... :)
Mari-Liis, sa üllatad mind juba tõsiselt. Sina ja spordiklubi on küll ootamatu kombinatsioon ;) Noh, aga mina näiteks hakkasin ungari keelt õppima, et ennast jälle proovile panna.
Sellega üllatad nüüd sina mind!
Postita kommentaar