esmaspäev, 31. detsember 2007

Lubadused 2008

Veel mõned tunnid on jäänud uute lubaduste väljamõtlemiseks - mida siis tahta uueks aastaks? Olles keskmisest aastavahetuse pidumeeleolust pisut kurvameelsem, tahaksin ehk rõõmu - midagi sellist, mis teeks rõõmsaks ka teisi. Tahaksin lubada, et olen järgmisel aastal parem, lahkem, heatahtlikum, kõike seda, mis vaimusilmas ideaalseks pean. Ja veel, et püsivust jätkuks ja indu teha head tööd, õppida hoolsasti ja teha õigeid otsuseid. Ja palju, palju veel. Ehk ka seda, et suudaksin oma lubadusi meeles pidada ja pidada. Kahjuks on aga nii, et kõik kipub minema meeleolu või hetkeolu tuultes. Taltsutamatu on see iseloom ja jookseb, kuis ise tahab ning siis kurvastades pean nentimas, et mitte kõik ei ole nii nagu oleks tahtnud.
Aga teile, kallid blogilugejad, soovin ikka kõike kõige paremat! Rahu teile!

pühapäev, 23. detsember 2007

Kolmkümmend

Mõned päevad tagasi vedas ajaline kalender mind üle kolmekümnenda aasta piiri, ehk siis, alustasin oma neljakümnendaid. Küsitakse ikka, et tunne siis on....nii vana olla? No mis ma oskan öelda .... hea tunne on, nagu oleks just 18 saanud. Eks iga päev viib ajatuse piirile lähedamale ja eks see on meie igaühe mõtteis alal, et mis saab edasi, kui süda enam ei löö. Vahel tekib tahtmine kasvõi korraks heita pilku üle selle piiri, ent tean, et pole veel minu aeg.
Siinselt piirilt tagasi vaadates saan öelda, et olen õnnelik - mind on tõesti õnnistatud toredate inimestega mu ümber ja palju muu ilusa ja meeliülendavaga, et saan ainult Jumalat tänada selle kõige eest. Loodan tasapisi ka, et tulevik saab olema hoitud. Loodan, et mu teel saab leiduma veel palju uut ja põnevat ja et mu käed saavad nii mõnegi heateo korda saata....

teisipäev, 11. detsember 2007

Oh, teadus, teadus

Vahel mulle tundub, et kogu see teadus on nüüdisaegne väitluskunst - kes rohkem nn evidence based argumente leiab, see uskumisväärsem on, aga asi ei peitu pelgalt üllas sõna- ja teokunstis, sellega kaasnevad veel uskumatumad rahasummad, mis vaheldumisi küll ühte küll teist poolt turgutavad, olenevalt soodsatest tuultest. Mõneti pilgates vaatame minevikku, kuidas mõnedsajad aastad tagasi haigeid raviti ja kuivõrd kaugele oleme jõudnud nüüd. Samas ei ole väga võõras ka ütlus, et 50 aasta pärast on pool nüüdsest teadusest vale - ainult keegi ei tea, kumb pool. Selge näide, mis mind muigama pani, on järgmine :

http://www.tarbija24.ee/111207/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/300812.php?uuring-kalamaksaoli-teeb-luud-hapraks

Ehkki alles mõnda aega tagasi olime veendunud järgmises:
http://www.videvik.ee/515/kala.html

Seega kalamaksaõli soodustab luude tugevnemist / soodustab luude hõrenemist - teeb suht sama välja. Ma igaks juhuks oma kalamaksaõlikapslite purki ära ei viska - kes teab, kust poolt homme tuuled puhuvad ja kellele raha sisse toovad. Pääasi, et oleks usku.

kolmapäev, 21. november 2007

Kasulik kahjulik kasulik kahjulik kasulik kahjulik kasulik

Oma erialast tulenevalt peaksin nii mõndagi tervislikust ja ebatervislikust eluviisist teadma. Teadmine teadmiseks, aga tegelikkuses on ikka nii, et läheb see, mis maitseb ja meeldib, ehkki selle tervislikkus ei pruugi olla just esimeste killas. Üks selline on kohv. Naudin hääd kohvi väga....eriti sellist, mille peal paks piimavaht on. Ent alati kohvimasina nuppu vajutades lööb kusagil sees mõttetuluke põlema - äkki see ikka ei ole hea, et nõnda palju kohvi rüüpan ja iga järgmise tassi juures põleb tuluke ikka heledamalt ja heledamalt ja lõpuks ma asendangi kohvi teega. Ülikoolis esimeses pooles olles lugesin farmakoloogiaõpikut, kus jäi meelde kaks positiivset asja kohvist - et ta stimuleerib ja et vähendab alkoholi mõju, kui seda eelnevalt on muidugi tarbitud. Teises pooles olles õppisin aga, et mida haigem inimene, seda vähem peaks ta kohvi jooma. Elu on aga edasi läinud ja igasugust teadust vahepeal tehtud. Nüüd siis loen :
http://www.nytimes.com/2006/08/15/health/nutrition/15coff.html?_r=1&oref=slogin
Võta siis kinni, kus see tõde on.
Seniks aga mõnusaid kohvipause teile!

laupäev, 17. november 2007

Mäkk

Viirustõrje sai läbi. Mõtlesin siis täna, et ostan litsentsi pikendust. Käisin ühes poes ja teises ja kolmandaski, kõikjal öeldi, et neil ei ole sellist nagu minul tarvis. Juhtusin siis ka kaubamajja ja mõtlesin, et ehk äkki seal. Suure valge leti peal laiutasid kolm valget läptoppi. Puudutasin ühte ja tõstsin teist. Lõpuks tuli ka müüja. Küsisn oma küsimuse ära ja sain vastuseks: "Meie müüme Mac-e ja neil viiruseid ei ole!" Vot siis.

pühapäev, 11. november 2007

Käepigistused

Täna sain pigistada Indrek Pertelsoni kätt. Jah, paljud teavad teda....olin minagi üht-teist tast kuulnud...nii pärast aktuaalset kaametat spordiuudistest, kui juhtusin neid kuulama jääma, aga ega temast muud suurt ei tea(dnudki). Nüüd tean, et tal on tugev käepigistus ja vaielda oskab ta ka... noh, siis natuke vaidlesime õhu ja rõõmu üle.
Ma pean oma vaidlushimulisust enda juures miinuseks, sest see osa on mus eriti taltsutamatu, et lähen kohe põlema, kui põhjust antakse, ja seda alati, kui jutt mu veendumstest väga erinev on. Tegelt nii ei tohi, saan aru küll, ja kui keegi teab, kuidas seda isikuviga parandada, andke teada.
Presidendi kätt pole ma surunud... sellest on muidugi kurb, aga ma kujutan ette, et talle oleks see väga väsitav kõiki Eesti kodanikke kätelda ja piisab vast sellestki, kui tähtsamad ninad tervitatud saavad, sest nemad vajavad seda kindlasti rohkem. Aga Tartu Ülikooli rektori kätt olen surunud ja kunagise prorektori T.L. kätt samuti, kellest ma ütlemata rohkest lugu pean, nagu vast paljud, kellel on olnud au temaga kohtuda.
Ja siis on veel sellised aulised kodanikud nagu isa Philippe Jourdan ja Baltimaade nuntsius - ka neid olen puhtjuhuslikult kätelnud. Ja siis veel palju teisi.
Tore on see kätlemise asi, see loob nagu mingi kontakti kahe inimese vahel - midagi reaalset. Siinjuures tuli kohe üks seik Pertelsoni mõtisklusest meelde, et kui inimene arvab reaalsusest kui millestki käegakatsutavast, siis kõike seda, mis jääb tast 1,5m kaugusele, pole lihtsalt olemas. Teine hea asi, mis ta ütles, et kui teed palju tööd, siis selles pole kindel, kas armastus ka tuleb, aga kindlasti tuleb veel rohkem tööd juurde.
Ja kallistamine on ka tore... eestlasele ehk veidi võõrastav, aga samavõrra rõõmustav ja kosutav. Hää kallistus kallilt sõbralt on kui päiksekiir pilvisest taevast.
Miks seda kõike vaja on? Ehk on seegi tunnistus omaksvõetusest, tunnustusest, arvestatavusest, millestki, mis paneb inimese end inimesena teiste seas tundma. See pisike viisakusavaldus annab nii palju - see tutvustab, sõbrustab, üllatab, lepitab, sõlmib, jätab hüvasti jne... See on midagi väga isiklikku ja vahetut...
Üks asi, mida ma õppisin Soomes ühes ülikooli haiglas olles, oli see, et ükski inimene ei ole liialt tähtis selleks, et teist enda kõrval tervitada. Olin silmini meelitatud ja liigutatud, kui tähtsad professorid ükshaaval, märgates, et ruumis viibib keegi võõras, tulid end mulle ise tutvustama. See ei võta palju, ent annab tohutult.
Ent...kuidas muudaks mind Tema käepigistus?
Seniks aga tervitage üksteist pühade suudlustega, nagu Paulus ütles.

kolmapäev, 7. november 2007

Tai sidrunihein

Tulin läbi lumesaju...või õigemini lörtsisaju sooja ja meeldivasse rahvatemplisse, kus inimesed justkui sipelgad ringi sagivad, ainult et korratult, igaüks oma eesmärgi või eesmärgituse nimel. Jah, talv vilgutab oma nägu.... Joon Rahva Raamatu kohvikus Tai sidruniheinateed ja mõtlen, kuidas Mati, raske hall kott turjal, aasias kasvuhoonekuumuses higi laubalt pühib ning Helina päiksepaistelisel terrassil hommikukohvi joob. Alles olime koos ja nüüd kõik korraga teisiti.
Aga mõneti on ju mõnus ka Eestis olla...vähemalt ma pean end kuidagimoodi lohutama....