Lõpuks sain üles pandud ka oma rännaku pildis:
- I osa
- II osa
Varuge aega!
Oi kui hea, nüüd ei pea enam tükil ajal kirjutama, sest kõik on tüdinenud :P
esmaspäev, 29. juuni 2009
kolmapäev, 24. juuni 2009
Poolteist päeva Pariisis ehk ... kirss tordil.
Ehkki olen taas tagasi kodumail, mõtlesin, et oleks vast hea panna paar meenutust kirja Pariisist. Pean tagantjärele ütlema, et see oli kui kirss tordile ja kõige selle hea pärast, mis mulle osaks sai, tuleb mul Teda, kes kõike näeb ja ette seab, ka tänada.
Nii siis peale 6 tunnist rongisõitu kahe erineva rongiga SJPP-st Pariisi, olin otsekui oimetu. Äikesevihmast ning ärevusest tingitud magamatus ning suurlinna massiivsus avaldasid oma mõju ja ma tundsin end uimastatud metsloomana võõras suures linnas, pelgliku ja sõnatuna.
Rongijaam oli suur ning rongid lõputult pikad. Kõndisin vaikselt ukse poole, ruttavad pariislased möödusid must kiiresti, kes rongile, kes koju. Kartsin; olin ju lubanud vastu võtta külalislahkust inimeselt, keda vaevalt tundsin. Vaagisin, kas oleks ikka õigem võtta hotell või hostel, riskimisega on ju alati nii, et tulemus ei pruugi rõõmustada, ometi otsustasin riskida.
Monsieur B ootas mind uksel oma rõõmsas ja lahkes olekus nagu rännakult mäletasin. Ta ei oodanud mult suurt jutuvada, ütles, et saab aru. Saigi. Ta vist sai must rohkem aru kui ma ise. Läksime siis tema poole, mis vast 7 min tee Montparnasse rongijaamast. Montparnasse tunneb ära kõrge musta torni järgi, mis näeb välja kui üksik hammas Eifeli torni kõrval. MB korter oli väike, valge, tagasihoidlik ja puhas. Lükkasin oma koti elutuppa, aga MB arvas, et see on parem hoopis magamistuppa panna, kuna ta andvat tolle toa minu käsutusse. Imestasin siis natuke vaikselt, aga mis siis ikka, vahet ju pole. Katsusin siis olukorraga kohaneda, luusisin toas ringi, sirvisin silmadega läbi mulle mitte arusaadavas keeles raamatuid, seni kuni MB köögis meile kerget einet valmistas. Piilusin vahel ka uksevahelt sinna ja mõtlesin, et kas siis sellised ongi prantsuse mehed.
Mu usaldus taastus kiiresti, hiljem isegi muigasin oma hirmude üle. Sain üle ootuste lahke vastuvõtu ja järjekordse kinnituse sellele, et ilmas on ikka väga toredaid inimesi. Kogu selle pooleteise päeva kestel kandis MB mu eest kuninglikku hoolt. Võtnud enesele kohustuseks mulle korralik ekskursioon korraldada, talutas ta mind kogu esimese päeva pärastlõuna kuni ehani mööda Pariisi kesklinna, andis lühidaid seletusi kohtade, majade ja Pariisi ülesehituse kohta.
"Pariis on väike nagu kartul, näe, selline ümmargune.... kõik, mis jääb kartulist väljaspoole, pole Pariis." "Huvitav, kas Tallinn on kirss?" mõtlesin. Nägin siis ära Jumalaema kiriku seest, väljast ja tegin tiiru ümber ka. Torni polnud mul huvi ronida ja ega torn ka mind vast ei igatsenud, külastajaid sinna jätkus. Kirik tundus väiksem, kui ma kunagi V Hugo samanimelist raamatut lugedes ette kujutasin. MB arvas, et olen oma külastuse hästi ajastanud, sest suhteliselt hiljuti puhastati kuulus kirik ajastute kõntsast ning näeb nüüd ilus ja valge välja. Seine kallaste ääres on palju kuulsaid ehitisi ning üle jõe pikutavad rohked uhked sillad. MB rääkis, et kui suvi täisikka jõuab, pannakse Seine kaldal üks suur autotee kinni ja toimetatakse kohale ranna jagu liiva ning tehakse pariislastele, kes kohustuste tõttu linnast lahkuda ei saa, oma beach. Prantslased. Aga edasi. Olin üllatunud nähes Louvre suurust ning seetõttu sinna sisse ka ei tükkinud, selleks tuleb võtta omaette aeg. Jalutasime Tuileries'i pargis, sõime Berthilloni jäätist (pidavat väga suure kohaliku kuulsusega olema), tegime tiiru ümber Egiptusest siia vinnatud obeliski Concordia platsil jne, jne. Kuna järgmise päeva hommikul pidin iseseisvalt hakkama saama, siis nägi MB vaeva ka mulle Pariisi kaardi selgeks tegemisel ja kuigi ma sisemises sellisele õppetunnile sõrgu vastu ajasin, sain ma ikka põhiasjadest sotti. Metroo õppimisest põhimõtteliselt keeldusin, ütlesin, et käin jala. Keegi kunagi rääkis, et oli Pariisi metroos ära eksinud ja ma mõtlesin, et ekslemise peale ei taha aega kulutada.
MB elukoht on kesklinnast u 30-40 min tee kaugusel ning seal lähedal on tänavate kaupa restorane ning greperie'sid, mida ta tundus hästi tundvat. Minule kui kohvikufiilile tundus see kui ...noh ma ei leia sõnu, üks kohvitantede paradiis olevat. Ka grepivalikus ei pidanud ma pettuma, õhukesed tatramaitselised pannkoogid juustu ning ananassiga olid piisavalt hõrgud, et tahta veel ja veel ja veel, siiski hoidsin end tagasi. Iseloomu tuleb kasvatada. Hommikune kohmetus oli kadunud, suurlinn oli mu sõbralikult vastu võtnud ning mina püüdsin ka temaga sõbruneda. Kõrged tsinkplekiste katuste ja ärklikorrustega majad andsid linnale oma iseloomulikku hõngu ning rohked torujad korstnad katusel rääkisid ajast, kui veel pariislane võis oma toa kaminas tule süüdata. Aga nüüd täitusid tänavad ja kohvikud ja restoranid kohalikest, kes õhtusoojas linnamelusse uinusid. Ja nii sai õhtu ja sai öö.
Magasin MB laias voodis hästi. See oli praktiliselt esimene öö kogu mu kuu ajase kodust äraoleku jooksul, kus tundsin, et ei pea tõusma, kui ei taha. Tegelt oleks pidanud küll, sest viisakas MB jäi seetõttu 2 tundi tööle hiljaks, kuna ei söandanud vannituppa pääsemiseks, kuhu sai vaid läbi magamistoa, uksele kloppida ja mind üles ajada. Oi ma muigasin selle üle. On tore vaadata, kuidas keegi tööle läheb. Tean, kuidas lähevad tööle mu sõbrad, kellega mul on olnud au koos elada, ja ennast tean ka. MB pakkis oma läpaka sjuutkeissi ja kiirustas ilma lipsu ja pintsakuta, sest oli reede, tööle. Leppisime kokku, et saame pärast kusagil kesklinnas kokku. Mul polnud kiiret kuskile. Olin nõuks võtnud vaid ühte muuseumit külastada, kus kuulsate ekspressionistide tööd üleval ripuvad. Lõpuks see kiire tekkis, sest aega hakkas üllatuslikult kiiremini tiksuma - suurlinna asi vist. Lukustasin kiiresti ukse ning jooksin sussikott seljas, tolmunud tossud jalas ja linnakaart taskus, mida olin hoolega eelmisel päeval studeerinud, tänavale. Orienteerusin ise. Mõtlesin, et saan ilma kaardita ka hakkama. Mõnus oli kõndida ja silmadega poodelda. Tänava ületamisega polnud raskusi, sest pariislased ületavad ise, kui vähegi võimalik, tänavat punase tulega ja kui ka juhtub mõni auto rohelise õigusega ligidusse, siis kalpsavad nad oma kohale tagasi. Käitusin nagu eestlane, siiski natuke nagu pariislane ka. Autojuhid olid lahked, eks nemad patustavad muus kohas ja on oma õigustes tagasihoidlikud. Viuhti sõitis mööda lahtiste akendega auto, kust kostus ooperimuusikat. Sealsamas kakatas peen madame oma hiirkoerakest ja ootas kilekinnas käes, et lemmiklooma fekaale teepervelt ära korjata. Möödusin kange shokolaadi järgi lõhnavast trüflipoest ning sealt veidi edasi lehkas tänavanurk kergelt uriini järele. Päike paistis oma ennelõunast tundi. Jõudsin Seine juurde ja pöörasin vasakule, kus ootas ees naiivsele maatüdrukule kohane õppetund. Olin jõudnud Musee d'Orsay ja püüdsin samal ajal mobiiliga sms-i saata. Korraga seisis mu ees väike tõmmu poisike ja korjas maast kuldse sõrmuse. Sain aru, et ta küsis siis mult, et madame, kas see on teie oma? Vastasin, et ei ole.
- "Aga tahate?"
- "Ei taha!" Korraga tundus ikka imelik küll, et niisugune poiss võib nii aus olla ja lihtsalt nii sõrmust pakkuda. Mõtlesin siis lõpuks, et ah, võtan enda kätte ja viin siis muuseumi valvelauda. Kui keegi selle järele väga puudust tunneb, küll siis leiab selle sealt. Siis kujutasin ette vihast abielumeest, kes tulises prantslaslikus vihas, millest ma küll mitte midagi ei tea, kuid siiski ette kujutan, selle sinna maha oli visanud, jne jne.
- "Mul on kõht tühi," ütles tõmmu näoga poiss ja näitas, siis kätega, et tahab süüa ja tahab raha. Ma ei tahtnud anda. Poiss ikka küsis. Ma kehitasin õlgu ja andsin siis viis. Poiss nägi, et mu rahakotis on veel raha ja jätkas mangumist. Lõpuks andsin järele ja andsin veel natuke ja siis edasi ütlesin oma kõige katekoorilisema ei, mida suutsin. Siis ta läks kergel sammul minema ja mina asusin üllast ülesannet täide viima. Seisin ära turva- ja piletijärjekorra. Pilet maksis 8 euri ja <18 aastastele oli see hoopistükkis tasuta. Päris hea eneseharimist soosiv hind. Edasi läksin siis infoleti juurde ning ulatasin ilusale daamile kuldse sõrmuse. Ta ka ei tahtnud võtta. Olin nõutu. Siis tuli ligi targa elukogenenud näoga uksehoidja, kes ütles, et see sõrmus pole mitte midagi väärt, võibolla euro... Vaikselt taipasin siis, kuivõrd hästi ma petta olin saada. See kah omaette huvitav kogemus ju. Hea pettur sai oma hea palga ja mina õppetunni. Punastasin siis veidi, jätsin sõrmuse sinnapaika ning suundusin otsejoones viimasele korrusele, kus kõik need ekspressionistid on.
Päevinäinud kunstnikud püüdsid täpp-täpi haaval pintseldades suurte meeste töid jäljendada. Väljakutsuvalt värvitud korpolentne tädi seletas rühmatäiele mudilastele kõva häälega midagi pildist, kus oli peal mitu balletti harjutavat tüdrukut. Mudilased istusid põrandal ja kuulasid teda käsi põsakil. Sirvisin maale veidi kiiremini, kui oleksin tahtnud. Paljud neist olid tuttavad: Monet, Manet, Renoir, van Gogh, Renault, Peugeot, Citroen (:)). Mõtlesin, kui vähe ma ikka neist kunstiasjust tean, ega suutnud ka otsustada, kui palju teadma peaksin. Pooleteise tunni jooksul, mis mul aega oli, suutsin läbi käia vaid poolteist korrust, lubades ehk hiljem tagasi tulla. Ehk kindlasti. Kokkulepitud ajal korjas MB mind muuseumi tagant tänavakivi otsast auto peale, söötis kodutänava nurgal olevas väikses populaarses itaalia restoranis kõhu täis ning viis siis Pariisi külje all olevasse Versalles'sse. Mu kostitaja oli teinud pooliku tööpäeva, et teise pooliku ajal oma kaelapeale tekkinud külalist ringi sõidutada. Versailles - kadunud aegade uhkus ja ilu. Oli jah uhke, võibolla ehk veidi peenem kui Schönbrun'i loss Viinis. Mina aga maa-lapse ja matsina vaimustusin hoopis Marie Antoinette väikesest talumajapidamisest, mille too kunagi romantilises stiilis oli lasknud oma väikese lossi taha ehitada. Seal kalpsasid ringi kitsed ja lambad ning paar eeslitki konutas lauda ees. Väga ilus koht, soovitan kindlasti üles otsida, kui keegi peaks Versaisse minema. Jõudnud tagasi Pariisi, ootas ees juba suur Eiffeli torn. MB parkis auto lähedal olevasse tänavasse kollaste joonte peale, mis reede õhtu igati normaalne on... ja tunduski, et on. Niisiis, Eiffeli torn - rauast võrestik, mis kunagi Pariisi maailmanäituseks ehitati ja mis samas sümboliseerib ka Prantsuse revolutsiooni 100ndat aastapäeva. Ja nagu ma wikipaediast loen, on see juba omajagu ka üle saja aasta vana (1889). Huvitav, kui kaua roostekoil kuluks selle ärasöömiseks. Igal juhul on see väga popp koht, sest selle nelja suure jala alla mahtus ära nii umbes kilomeetrine turistide järjekord, mis omakorda jagunes vastavalt ülesliikumise meetodile kaheks - jala üles ronijate oma oli märgatavalt lühem. See viimane olnuks ka väljakutse mulle, ent selleks ei tahtnud ma seda konstruktsiooni 2-3 tundi altpoolt vahtida ja piirdusin oma tagasihoidlikuses lihtsalt pealevaatamisega. Mulle tundus, et MB pettus veidi, tema isegi vist oleks roninud. Pariisi uhkus elab ka tema kodaniku hinges. Võibolla imestaksin ka, kui tuttav turist lihtsalt järjekorra pärast ei viitsiks Pikka Hermanni ronida. Eiffeli ümber aga tiirutasid mustad mehed, kellel oli traadi otsas rõngas väga palju väikseid Eiffeleid, mida nad lausa suure hinna-alandusega 1 eur tükk püüsid müüa. Nii odavalt ka ei osta. Suveniiripoes küsiti säänse eest ikka 5-6 euri, kuid nii kallilt ka ei ostnud. Nii jäidki suveniirid ostmata, aga nagu juba jutustasin, ostsin ma yhelt kavalpealt korraliku õppetunni.
Edasi viis tee sinna, millest keegi on ka ilusa laulu kirjutanud, mida kõik pariislased kui hümni peast teavad...või peaaegu. Avenue des Champs Élysées. MB osutas mulle seda au ja sõidutas mind kaks korda edasi - tagasi mööda avenüüd ning kaks korda ka ümber nn paanikaringi - liiklusring ümber keskmise võidusamba, kus kehtivad prantsuse liiklusreeglid, st ei kehti ükski reegel, aga see-eest tuleb palju kõrvale vaadata. Ühesõnaga, kui tahta ringi seest välja keerata, siis lihtsalt nügid nii palju, et saadki välja, sest ega ju keegi ilma selleks liiklusõigust omamata ei taha sulle otsa sõita. Põnev oli, aga toimis hästi. Loojuva päikese valguses sai sõidetud mööda ka kohast, kus sai kunagi alguse Prantsuse revolutsioon, kus uhke vana lossi asemel, mida vaid paberileht kujundlikult õpperaamatutes elusana hoiab ja mille kohal nüüd vaid kuldne inglike rohelise posti otsas ära lendama hakkab. Ja siis veel Place des Vosges, kus ühe maja peal on plaadike täistamaks kunagise kuulsa kirjaniku Victor Hugo kodukohta, milles ta küll mingite andmete järgi vaid 16 aastat elas, aga asi seegi. Võibolla kunagi saja aasta pärast kogunevad sinna turistid selle pärast, et seista sealsamas, kus kord kunagi kuulus mari-liis korraks autost välja hüppas ja pildi tegi, ja kuhjavad üle väikese restorani regioonis nr 14, kus ta hästiküpsetatud biifsteeki, sõi samal ajal, kui MB oma poolverise lihatükiga püüdis hakkama saada. Nii lõppes minu viimane öhtu Pariisis.
Ma iga kord püüan eriliselt meelde jätta neid viimaste õhtute hetki ja samas ette aimata järgmist. Tagasi vaadates on ju see omaette tunne - mõelda vaid, eile õhtu samal ajal ma olin veel....Pariisis.
Viimasel hommikul ärkasin vara, et käsipagasiks kokku suruda kõik oma vähene ränduri vara. MB oli "bonjour!" ajaks kandlikule prantsuse hommikusöögi valmis pannud - ka ema keedetud moos oli saia peale juba määritud - suhkrut vähem, marju rohkem. Ma ikka aina rohkem imestasin ja mõtlesin, et peaksin ka oma külalislahkuse kombeid kohendama. Äralennuni oli veel mõned tunnid aega, mida sai kasulikult ära kasutada, niiet ekskurseerimine läks edasi. Seekord Montmartre'sse, mis kunagi oli vaid vaene aguliküla Pariisi lähistel, ent nüüd suureks turistilõksuks kasvanud kõige oma kunstnike, kohvikute ja kabareedega. "Nii armas, rahulik ja ilus koht," õhkasin. "Oota vaid," ütles MB, "õhtuti ei mahu siin tänava peal käimagi." Nii see vast ka oli, sest mõni hetk hiljem valgus igast nurgast kokku kunstnikke, kes turistide püüdmiseks end mapid kaenlas valmis seadsid. Sain minagi mitu veidi tüütavat pakkumist ja järgmise hea õppetunni. Kui ma mittehuvitatust vaid tõrjuva käeviipe ja näoga üles näitasin, siis MB käitus hoopis teistmoodi - ta lasi käiku oma lahke naeratuse ning "madame, monsieur" ja väljus olukorrast, jättes mõlemad pooled viisakasse respekti. Ta käitus inimesega kui inimesega, mina kui tüütusega. Montmatre künkalt avaneb suurepärane vaade üle peaaegu terve Pariisi. Eiffeli torni tuleb küll veidi nurga pealt piiluda. Siinsamas on vändatud ka palju kuulsust kogunud "Amelie" film, mille tegemiseks vist turistid väevõimuga eemale lükati. Valge kirik nimega Basilique du Sacré-Cœur seisab künka tipus ja valvab kogu linna üle. Vasakust uksest saalivad sisse hordide kaupa turistid, kes pildistamise keelust hoolimata oma vargsi kogutud digivarandusega paremast uksest taas päevavalgusse naasevad. Treppidel müüvad mustad väikeseid Eiffeli torne, ikka 1 euro tükk. Ostame veel hüvastijätuks topsikutäie jäätist ning "Au Revoir, Paris!"
"Merci, Monsierur!"
* * *
Oli kahju lahkuda, oli tõesti.
Minu esimene külastuskäik Prantsusmaale, esimene külasuskäik Pariisi - sellesse tulebki natuke armuda, muidu pole nagu tõeline.
Siin ma nüüd istun ja unistan. Kui Jumal lubab ja meie elame, siis lähen veel tagasi, aga ma tean, et siis pole see enam kunagi see. Selle üle aga, mis oli, ma naeratan.
neljapäev, 18. juuni 2009
Rännaku löpp.
Teekonna löpp St Jean Pied de Portis 17 juuni. Vennad.
Ma ikka paar söna kirjutan viimastest päevadest, et oleks jutul ka korralik löpp.Teekonna löpuks kujunes välja siis meil nö omamoodi kamp, kus mina ainuke naisterahvas olin. Möned päevad enne St Jean Pied de Porti läks ära Jean Luc, muhe ärimees, kes ilmas palju näinud ning kelle lugusi oli huvitav kuulata. Tal olid köige koledamad villid ja ta kannatas palju, pidades säärast kannatamist möttetuks. Noh, mu meelest emotsiooni möttes sel möte ikka on ja kindlasti öpetlik ka. Kohevarsti lahkus teelt ka Francuois, kel ka suured villid olid, kuid kes vana mehe kohta väga vapralt käis. F'a viis ära tema kleenuke kaunis naine, kes talle autoga järgi tuli. Möneti vanamehed nagu ohjasid seda kampa, enim A'd, kel piiritaju möneti laiem kui seda tavakodanikel on. Jäin nelja 21-27 a poisiga yksi. Noortel mehehakatistel on ikka poistejutud, mis kirjamusta ei kannata ning minu kui peaaegu oma inimese eest seda ei varjatud. Raputasin vaid pead. Paar prantsuskeelset mittesiivsat söna sain isegi selgeks, sest A pyhendunult pyydis neid väga värvikate kujunditega noorele hollandlasele öpetada. Kohati oli mul hea meel, et ma prantsuse keelest aru ei saa, vöibolla oleks see mu reisile teise maigu jätnud. Siis peale rohket öhtusööki, mille Ryyd ja Manuel valmistasid, mindi teiste harjutuste kallale. Kuna seal gite's olime ainult meie, siis tunti end liiga vabalt. Esimene harjutus nägi välja selline, et sveitsi A ja hollandlane istusid vastastikku ning prantsuse A oli kohtunikuks. Siis pärast yks kaks kolme hakkasid poisid täiest körist röökima, niiet see vast yle kogu kyla rökkas. Manuelile, kes seltskonnas köige noorem ja köige möistlikum oli, oli see liig ning ta otsustas kyla peale minna. Minagi ei jäänud teisi harjutusi vaatama, kuid kuulsin neid kolmandale korrusele suht hästi. Korra tuli väike hirm ka peale, ent önneks asjatult. Hommikul olid köik krabinal minekuvalmis, tagasihoidlik hommikusöök sai nositud kyla pagariäri baaris. //Jöudmine SJPP'i. Pärast kuud aega on imelik möelda, et see nyyd ongi viimane päev. Kuna jalad enam väga ei valutanud, siis käisin mönuga. Piirkond oli ysna mägine, ent tee kulges oru pöhjas ning eriti pingutama ei pidanud. Kui eelnevad päevad olid pilvised ja veidi märjad, siis nagu kingituseks mulle, selgines taevas ja hakkas paistma päike. Öhk jäi siiski niiskeks ja lämbeks ning öhusooja vast oli ka oma 30 kraadi jagu. Lasin poisid kaugele ette ja käisin yksi. Kilomeetrid läksid kuidagi kiiresti ning veidike peale kahte hakkas tuttav värav paiatma - siit kord kahe aasta eest alustasin oma rännakuid. Tunne oli kergelt ylev, justkui kojujöudmine. Seda on raske kirjeldada, tuleb ise kogeda. Ja kuigi sydames oli rööm ka eesootava Eestisse jöudmise pärast, oli ka kummaline kahjutunne, mida nimetaksin camino lummuseks, ehk ma tean, et ma tulen kord jälle. Vähesed teevad selle tee vaid korra läbi, enamik tuleb ikka tagasi. Lootsin saada kohta gite, kust kunagi alustasin, aga oma atmosfääri pärast osutus see liiga populaarseks ning ma jäin tavalisse albergesse. Sveitsi A a Manuel olid varem kohale jöudnud ning sisse seadnud körvaltoas. R ja A jöudsid hiljem ning otsisid endile klaveriga gite. Toimekad onud, kes albergesse kohti jagasid ning äsjasaabunud palveränduritele järgmiseks raskeks päevateekonnaks nöuandeid jagasid, selgitasid mulle lahkelt, kus on raudteejaam, lubasid mul 1 euri eest ära pesta pesu ning tasuta internetti kasutada. Töin jaamast järgmiseks päevaks valmis rongipileti ning pyydsin linnast leida sobivaid kingi, millega Pariisi minna. Viimane osutus aga lootusetuks ylesandeks, sest prantslaste jalad on liiga peened matsirahva jaoks. Oo, Pariis, ma saabun su tänavatele poriste, kulunud ning löhkise polstriga tossudes, karvaste sääsehammustustest kraabitud säärtega ning ebayhtlaselt päevitunud näo ja käsivartega. Otsustasin oma viimase öhtu puhul poisid restorani viia. Raha kulus mul teekonnal vähem, kui arvestanud olin ning mida ikka paremat sellega teha kui teistele röömu valmistada. Pärast öhtust missat, millest vaid sveitsi A osa vöttis ning mina poole pealt pealt vaatasin ja pärast paar kyynalt syytasin, saime sillal kokku ning läksime alberge perenaise soovitatud restorani. Tahtsin väljas istuda, sest öhtu oli soe. Seal terrassi ei olnud, ent kokk vöi kokamoodi suure jutuga naine ise veenis meid sinna jääma vöi öigemini tagasi tulema, sest pyydsime juba siseneda teise restorani. Lihtne palveränduri menyy ning kaks pudelit head hispaania veini tegid kuidagi meele härdaks. Pantsuse A käis vahepeal väljas suitsu tegemas ja naases vast kellegi lillepotist korjatud punaste öitega öeldes, et tal raha ei ole, et mulle kallist kaelakeed osta, aga töi tänutäheks need (mille eest, ma ei tea). Siis astus yles R, kes tahtis mulle omakorda laulu laulda. Löpetasime öhtusöögi ja suundusime klaveriga gite poole. Sveitsi A ronis myyrile ja meist ta sinna jäi, teised me läksime klaveriga gite'i. Poistel läks veidi veenmiskunsti vaja, milles A väga osav oli, et saada gite perenaiselt luba veel hilisöhtusel tunnil klaverit kasutada ja see löpuks ka önnestus. R laulis siis mulle Shreki fimist tuntud Halleluuja laulu ja yhe armastuslaulu ka. Mina, M ja A laulsime kaasa, kus oskasime. Hiljem töi R veel mulle nuutsaku kuivatatud maasikaid teekonnale kaasa. Olin väga liigutatud. See sama kamp, kes mus eelmisel öhtul kerget tylgastust tekitas, suutis nyyd tekitada tunde nagu oleks mul korraga mitu head venda, kes minuga hyvasti jätavad, igayks oma parimaga, mis tal hetkel anda oli. Vast sain sellega ka oma rännaku suurima öppetunni - aktsepteerides ja mitte hukka möistes vöi lahterdavaid hinnanguid andes, vöime kogeda ootamatut head.// Öösel jöudis kohale oodatud äikesetorm. Oli see äike, mis viis tundi järjest vähem kui iga viie sekundi järel jätkuva myrina saatel sähvis, öhtune kohv, mu omaenese mötted vöi hirm varahommikusest rongist maha jääda, aga vähkresin kogu öö kyljelt kyljele ja ei maganud yldse. Önneks hommikuks vihm lakkas. Pakkisin pimedas asjad ja läksin koridori. Tasapisi hakkasid varahommikused rändurid virguma, nende seas ka sveitsi A. Oli ta ärganud ekstra, et vara teele minna, olnud äikse töttu unetu vöi tahtis lihtsalt omalt poolt minuga hyvasti jätta, ma ei tea, aga mul oli hea meel teda näha - jäi ta löpuni mu jaoks möistetamatuks kujuks. "Bye, bye," ytles ta veel ukselt, kui varahommikusse hämarusse astusin. SJPP on ilus linn enne Hispaania piiri. Kaks korda olen sealt varasel hommikutunnil teele läinud, seekord rohkem kodu poole. Olin ainuke reisija, kes väikesele rongile varasel hommikutunnil astus, mis kärestikulise jöe körval söites Bayonne nimelisse linna suundus. Nyyd siis olen Bayonnest Pariisi poole teel. Natuke rohkem kui 2 tundi on veel jäänud söita. MB pakkus möned nädalad tagasi end Pariisis teejuhiks ja ootab mind loodetavasti ees. Mu 750km (vöi veidi enam) palverännak Le Puyst St Jean Pied de Porti on sellega löppenud ja ma arvan, et see läks korda.
Ma ikka paar söna kirjutan viimastest päevadest, et oleks jutul ka korralik löpp.Teekonna löpuks kujunes välja siis meil nö omamoodi kamp, kus mina ainuke naisterahvas olin. Möned päevad enne St Jean Pied de Porti läks ära Jean Luc, muhe ärimees, kes ilmas palju näinud ning kelle lugusi oli huvitav kuulata. Tal olid köige koledamad villid ja ta kannatas palju, pidades säärast kannatamist möttetuks. Noh, mu meelest emotsiooni möttes sel möte ikka on ja kindlasti öpetlik ka. Kohevarsti lahkus teelt ka Francuois, kel ka suured villid olid, kuid kes vana mehe kohta väga vapralt käis. F'a viis ära tema kleenuke kaunis naine, kes talle autoga järgi tuli. Möneti vanamehed nagu ohjasid seda kampa, enim A'd, kel piiritaju möneti laiem kui seda tavakodanikel on. Jäin nelja 21-27 a poisiga yksi. Noortel mehehakatistel on ikka poistejutud, mis kirjamusta ei kannata ning minu kui peaaegu oma inimese eest seda ei varjatud. Raputasin vaid pead. Paar prantsuskeelset mittesiivsat söna sain isegi selgeks, sest A pyhendunult pyydis neid väga värvikate kujunditega noorele hollandlasele öpetada. Kohati oli mul hea meel, et ma prantsuse keelest aru ei saa, vöibolla oleks see mu reisile teise maigu jätnud. Siis peale rohket öhtusööki, mille Ryyd ja Manuel valmistasid, mindi teiste harjutuste kallale. Kuna seal gite's olime ainult meie, siis tunti end liiga vabalt. Esimene harjutus nägi välja selline, et sveitsi A ja hollandlane istusid vastastikku ning prantsuse A oli kohtunikuks. Siis pärast yks kaks kolme hakkasid poisid täiest körist röökima, niiet see vast yle kogu kyla rökkas. Manuelile, kes seltskonnas köige noorem ja köige möistlikum oli, oli see liig ning ta otsustas kyla peale minna. Minagi ei jäänud teisi harjutusi vaatama, kuid kuulsin neid kolmandale korrusele suht hästi. Korra tuli väike hirm ka peale, ent önneks asjatult. Hommikul olid köik krabinal minekuvalmis, tagasihoidlik hommikusöök sai nositud kyla pagariäri baaris. //Jöudmine SJPP'i. Pärast kuud aega on imelik möelda, et see nyyd ongi viimane päev. Kuna jalad enam väga ei valutanud, siis käisin mönuga. Piirkond oli ysna mägine, ent tee kulges oru pöhjas ning eriti pingutama ei pidanud. Kui eelnevad päevad olid pilvised ja veidi märjad, siis nagu kingituseks mulle, selgines taevas ja hakkas paistma päike. Öhk jäi siiski niiskeks ja lämbeks ning öhusooja vast oli ka oma 30 kraadi jagu. Lasin poisid kaugele ette ja käisin yksi. Kilomeetrid läksid kuidagi kiiresti ning veidike peale kahte hakkas tuttav värav paiatma - siit kord kahe aasta eest alustasin oma rännakuid. Tunne oli kergelt ylev, justkui kojujöudmine. Seda on raske kirjeldada, tuleb ise kogeda. Ja kuigi sydames oli rööm ka eesootava Eestisse jöudmise pärast, oli ka kummaline kahjutunne, mida nimetaksin camino lummuseks, ehk ma tean, et ma tulen kord jälle. Vähesed teevad selle tee vaid korra läbi, enamik tuleb ikka tagasi. Lootsin saada kohta gite, kust kunagi alustasin, aga oma atmosfääri pärast osutus see liiga populaarseks ning ma jäin tavalisse albergesse. Sveitsi A a Manuel olid varem kohale jöudnud ning sisse seadnud körvaltoas. R ja A jöudsid hiljem ning otsisid endile klaveriga gite. Toimekad onud, kes albergesse kohti jagasid ning äsjasaabunud palveränduritele järgmiseks raskeks päevateekonnaks nöuandeid jagasid, selgitasid mulle lahkelt, kus on raudteejaam, lubasid mul 1 euri eest ära pesta pesu ning tasuta internetti kasutada. Töin jaamast järgmiseks päevaks valmis rongipileti ning pyydsin linnast leida sobivaid kingi, millega Pariisi minna. Viimane osutus aga lootusetuks ylesandeks, sest prantslaste jalad on liiga peened matsirahva jaoks. Oo, Pariis, ma saabun su tänavatele poriste, kulunud ning löhkise polstriga tossudes, karvaste sääsehammustustest kraabitud säärtega ning ebayhtlaselt päevitunud näo ja käsivartega. Otsustasin oma viimase öhtu puhul poisid restorani viia. Raha kulus mul teekonnal vähem, kui arvestanud olin ning mida ikka paremat sellega teha kui teistele röömu valmistada. Pärast öhtust missat, millest vaid sveitsi A osa vöttis ning mina poole pealt pealt vaatasin ja pärast paar kyynalt syytasin, saime sillal kokku ning läksime alberge perenaise soovitatud restorani. Tahtsin väljas istuda, sest öhtu oli soe. Seal terrassi ei olnud, ent kokk vöi kokamoodi suure jutuga naine ise veenis meid sinna jääma vöi öigemini tagasi tulema, sest pyydsime juba siseneda teise restorani. Lihtne palveränduri menyy ning kaks pudelit head hispaania veini tegid kuidagi meele härdaks. Pantsuse A käis vahepeal väljas suitsu tegemas ja naases vast kellegi lillepotist korjatud punaste öitega öeldes, et tal raha ei ole, et mulle kallist kaelakeed osta, aga töi tänutäheks need (mille eest, ma ei tea). Siis astus yles R, kes tahtis mulle omakorda laulu laulda. Löpetasime öhtusöögi ja suundusime klaveriga gite poole. Sveitsi A ronis myyrile ja meist ta sinna jäi, teised me läksime klaveriga gite'i. Poistel läks veidi veenmiskunsti vaja, milles A väga osav oli, et saada gite perenaiselt luba veel hilisöhtusel tunnil klaverit kasutada ja see löpuks ka önnestus. R laulis siis mulle Shreki fimist tuntud Halleluuja laulu ja yhe armastuslaulu ka. Mina, M ja A laulsime kaasa, kus oskasime. Hiljem töi R veel mulle nuutsaku kuivatatud maasikaid teekonnale kaasa. Olin väga liigutatud. See sama kamp, kes mus eelmisel öhtul kerget tylgastust tekitas, suutis nyyd tekitada tunde nagu oleks mul korraga mitu head venda, kes minuga hyvasti jätavad, igayks oma parimaga, mis tal hetkel anda oli. Vast sain sellega ka oma rännaku suurima öppetunni - aktsepteerides ja mitte hukka möistes vöi lahterdavaid hinnanguid andes, vöime kogeda ootamatut head.// Öösel jöudis kohale oodatud äikesetorm. Oli see äike, mis viis tundi järjest vähem kui iga viie sekundi järel jätkuva myrina saatel sähvis, öhtune kohv, mu omaenese mötted vöi hirm varahommikusest rongist maha jääda, aga vähkresin kogu öö kyljelt kyljele ja ei maganud yldse. Önneks hommikuks vihm lakkas. Pakkisin pimedas asjad ja läksin koridori. Tasapisi hakkasid varahommikused rändurid virguma, nende seas ka sveitsi A. Oli ta ärganud ekstra, et vara teele minna, olnud äikse töttu unetu vöi tahtis lihtsalt omalt poolt minuga hyvasti jätta, ma ei tea, aga mul oli hea meel teda näha - jäi ta löpuni mu jaoks möistetamatuks kujuks. "Bye, bye," ytles ta veel ukselt, kui varahommikusse hämarusse astusin. SJPP on ilus linn enne Hispaania piiri. Kaks korda olen sealt varasel hommikutunnil teele läinud, seekord rohkem kodu poole. Olin ainuke reisija, kes väikesele rongile varasel hommikutunnil astus, mis kärestikulise jöe körval söites Bayonne nimelisse linna suundus. Nyyd siis olen Bayonnest Pariisi poole teel. Natuke rohkem kui 2 tundi on veel jäänud söita. MB pakkus möned nädalad tagasi end Pariisis teejuhiks ja ootab mind loodetavasti ees. Mu 750km (vöi veidi enam) palverännak Le Puyst St Jean Pied de Porti on sellega löppenud ja ma arvan, et see läks korda.
kolmapäev, 17. juuni 2009
Vahepala 3
Homme olengi kohal, 22km veel. Nii ruttu see käisgi. Unustasin panna yles veel paar kirjutist, täna öhtul katsun sellega yhele poole saada - kronoloogilises möttes on need nyyd allpool, 21 ja 22 päev.
Elu on ilus. Jällenägemiseni. Jöuan tagasi laupäeval 20:20.
ML
Elu on ilus. Jällenägemiseni. Jöuan tagasi laupäeval 20:20.
ML
jnejne
2324252627 13-15 juunil
23 päev Condom - Escoubet.
24 päev Escoubet - Nogaro
25 päev Nogaro - Aire-sur-l'Adour
26 päev Aire-sur-l'Adour - Arzacq-Arraziguet
27 päev Arzacq-Arraziguet - Arthez de Béarn
28 päev Arthez de Béarn - Navarrenx
29 päen Navarrenx - Aroue
Olen oma päevikupidamisega lootusetult jänni jäänud. Vast ei peakski nii palju lobisema, vaid lihtsalt ise selles hetkes olema ja neid öhtuid nautima, mis jäänud veel on. Elu siin teel on ikka endine, kohad, teed ja ilm vahelduvad. Vahel on väga mägine ja siis jälle tasane. Ilm on soe, on nii körvetavat päikest kui pilvi ja vihma. Condomi ymbruses olid suured viinamarjaistandused, niiet silm löppu ei seletanud (peaks ehk kunagi ka sygisel siit läbi köndima), mujal rohkem maisi ja muid teravilju. Päev päevalt näen ikka, kuidas köik kasvab ja loodus muutub - viinamarjad on ära öitsenud ja väikesed marjad on juba kyljes; mais on sirgunud pölvepikuseks. Praeguseks on viiskymmend vöi vähem km jäänud käia. Nädalake tagasi tulid kauguses nähtavale pyreneed, ilusad mäed lumiste tippudega, nyyd on need juba peaaegu käegakatsutavad, kui vihm ja udu ei varjuta. Ma röömuga vaatan oma teekonna sihti...natuke on sarnast ootusärevust sees kui möödunud aastal enne Santiagosse jöudmist. Käin sama sammu samade inimestega, kellega olen tuttavaks saanud, François, Jean-Luc ning nende hoolealune elusse tagasipyrgiv Alexander, kaks Sveitsi possi Alexander ja Manuel, hiljuti lisandus seltskonda ka hollandlane Ryyd, kes siin oma elumötte otsingul on ja muide ilma nooti tundmata väga hästi klaverit mängib ja laulab. Poisid loodavad jöuda ka Santiagosse, sinna peaks veel ca 900km jagu maad olema. Loodan, et nad leiavad, mida otsivad. Päeval käin pöhiliselt yksi, on kergem omas rytmis köndida kui sammu kellegi teise järgi seada, ent tee löpupoole vöi öhtuti saame jälle kokku, istume koos, sööme jaräägime. Viimased päevad on olnud pikad, köik yle 30km. Mu kannad on valusad, aga lähen edasi. Seda ma tean juba, et pika köndimisega jalad siiski täielikult ära ei harju, ka need, kes on yle 1000 käinud, ei ole täiesti probleemivabad. Sellegipoolest on algajal köige raskem. Olen palju mötteid ära möelnud ning kui möttetus sammu aeglustab, panen pleieri käima. Prantsuskeelseid vanamuusika lugusi on päris kohane kuulata. Viimasel ajal olen hakanud vaikselt ka tööle mötlema. Ei, suurt tööisu ei ole veel tulnud, ent see on hea paratamatus, et me ise oma igapäevase tööga leiva lauale paneme. Seega on mul hea meel tööle naaseda Kord kysisin Sveitsi Aleksandrilt, et miks ta seda teed käib, vastas ta pärast pikka mötlemist, et talle meeldib see vöi selline elu. Selles on tibake vastust ka minu enda kysimusele - mulle meeldib olla teel. Jah, sinna lisanduvad usk ja eneseleidmine, ent ainult selleks ei ole camino vajalik. Uskuda ja ennast leida saab just seal, kus oled. Tee, inimesed ja elulood, mida siin jagatakse, jäävad camino eripäraks ja see ongi see, mida selles igatsema jään. Ent nagu Koguja on öelnud, on igaks asjaks aeg siin taeva all, nii ka teel ja paigal olemisel. Muigasin veidi, kui Mati rääkis, et ta teel olles hakkas ise-endaga rääkima. Ma olen hakanud ka natuke. Teen nalja ja ise naeran ja siis naeran, et ma ise oma nalja yle naeran. //Hea lugeja, loodan, et ei pahanda, kui viimase nädala pönevad syndmused sinna paika jätan, kus need enamasti ununevad ja vaid vajadusel meelde tulevad. Elu on selline!
23 päev Condom - Escoubet.
24 päev Escoubet - Nogaro
25 päev Nogaro - Aire-sur-l'Adour
26 päev Aire-sur-l'Adour - Arzacq-Arraziguet
27 päev Arzacq-Arraziguet - Arthez de Béarn
28 päev Arthez de Béarn - Navarrenx
29 päen Navarrenx - Aroue
Olen oma päevikupidamisega lootusetult jänni jäänud. Vast ei peakski nii palju lobisema, vaid lihtsalt ise selles hetkes olema ja neid öhtuid nautima, mis jäänud veel on. Elu siin teel on ikka endine, kohad, teed ja ilm vahelduvad. Vahel on väga mägine ja siis jälle tasane. Ilm on soe, on nii körvetavat päikest kui pilvi ja vihma. Condomi ymbruses olid suured viinamarjaistandused, niiet silm löppu ei seletanud (peaks ehk kunagi ka sygisel siit läbi köndima), mujal rohkem maisi ja muid teravilju. Päev päevalt näen ikka, kuidas köik kasvab ja loodus muutub - viinamarjad on ära öitsenud ja väikesed marjad on juba kyljes; mais on sirgunud pölvepikuseks. Praeguseks on viiskymmend vöi vähem km jäänud käia. Nädalake tagasi tulid kauguses nähtavale pyreneed, ilusad mäed lumiste tippudega, nyyd on need juba peaaegu käegakatsutavad, kui vihm ja udu ei varjuta. Ma röömuga vaatan oma teekonna sihti...natuke on sarnast ootusärevust sees kui möödunud aastal enne Santiagosse jöudmist. Käin sama sammu samade inimestega, kellega olen tuttavaks saanud, François, Jean-Luc ning nende hoolealune elusse tagasipyrgiv Alexander, kaks Sveitsi possi Alexander ja Manuel, hiljuti lisandus seltskonda ka hollandlane Ryyd, kes siin oma elumötte otsingul on ja muide ilma nooti tundmata väga hästi klaverit mängib ja laulab. Poisid loodavad jöuda ka Santiagosse, sinna peaks veel ca 900km jagu maad olema. Loodan, et nad leiavad, mida otsivad. Päeval käin pöhiliselt yksi, on kergem omas rytmis köndida kui sammu kellegi teise järgi seada, ent tee löpupoole vöi öhtuti saame jälle kokku, istume koos, sööme jaräägime. Viimased päevad on olnud pikad, köik yle 30km. Mu kannad on valusad, aga lähen edasi. Seda ma tean juba, et pika köndimisega jalad siiski täielikult ära ei harju, ka need, kes on yle 1000 käinud, ei ole täiesti probleemivabad. Sellegipoolest on algajal köige raskem. Olen palju mötteid ära möelnud ning kui möttetus sammu aeglustab, panen pleieri käima. Prantsuskeelseid vanamuusika lugusi on päris kohane kuulata. Viimasel ajal olen hakanud vaikselt ka tööle mötlema. Ei, suurt tööisu ei ole veel tulnud, ent see on hea paratamatus, et me ise oma igapäevase tööga leiva lauale paneme. Seega on mul hea meel tööle naaseda Kord kysisin Sveitsi Aleksandrilt, et miks ta seda teed käib, vastas ta pärast pikka mötlemist, et talle meeldib see vöi selline elu. Selles on tibake vastust ka minu enda kysimusele - mulle meeldib olla teel. Jah, sinna lisanduvad usk ja eneseleidmine, ent ainult selleks ei ole camino vajalik. Uskuda ja ennast leida saab just seal, kus oled. Tee, inimesed ja elulood, mida siin jagatakse, jäävad camino eripäraks ja see ongi see, mida selles igatsema jään. Ent nagu Koguja on öelnud, on igaks asjaks aeg siin taeva all, nii ka teel ja paigal olemisel. Muigasin veidi, kui Mati rääkis, et ta teel olles hakkas ise-endaga rääkima. Ma olen hakanud ka natuke. Teen nalja ja ise naeran ja siis naeran, et ma ise oma nalja yle naeran. //Hea lugeja, loodan, et ei pahanda, kui viimase nädala pönevad syndmused sinna paika jätan, kus need enamasti ununevad ja vaid vajadusel meelde tulevad. Elu on selline!
teisipäev, 16. juuni 2009
22
22 päev Lectoure - Condom
Lahke perenaine röstis hommikusaiu. Olin esimeste seas, kes hommikusöögile jöudis. Päevaplaan töotas pikka 32 km matka ja ma tahtsin varakult teele asuda. Sellist meeleheitlikku rabelemist hommikuti nagu varem Hispaanias kohanud olen, siin ei ole. Tavaliselt minnakse teele hommikusöögi järgselt kell 8 vöi veidi varem. Kahe pösemusi järgselt perenaiselt asusin siis veidi varem teele. Jälle tibas. Vast tunnike käidud jöudsin järele yhele värvilise kybarakesega daamile. Olin ennem leidnud teelt yhe ravimipurgi ning pyydsin nyyd omanikku leida. Tema see ei olnud. Kui tibutamine vihmaks yle läks, sai ta väikese edumaa, ent öige varsti jöudsin talle järele. Särav kanadalanna, kes 64 asemel nägi pigem 46 välja ja minu sellekohane kompliment oli talle väga meeltmööda, oli töötanud öpetaja ja koolidirektorina nagu ta meeski, kes 2aastat kopsuvähi töttu nyydseks maamullas on. Mehe surm oli ka olnud ajendiks asuda tee 2 aastat tagas, nyydne pöhjus lipsas mul körvust. Daam mainis, et ta söbrad ei suuda uskuda, et ta nii vähesega teele läks...kott oli tal töesti väga väike, aga nagu ma aru sain transporditi suuremat kotti etap kaupa järele - keegi teeb kotitassimisäri, et rändur end liialt vaevama ei peaks. Avaldasin siis oma antimaterialistlikku arvamust, et omame rohkem kui vajame, mille peale ta vastas, et tal on kodus sada paari kingi ja sada kybarat, sest talle lihtsalt meeldib nii. Nojah. Eks tarbimine töstab majandust... Kaotasin värvilise kybaraga daami silmist kui yhes kylas kirikupausi tegin, see eest leidsin F ja A eest ning tiksusin nende järel edasi. L lonkas kaugel ees. Vötnud medvennast eeskuju, oli ta oma saapasse eelmisel öhtul prespyyteri välistrepil piisavalt suure augu teinud, et vasak väike varvas end halvasti tundma ei peaks, ent see tema köiki vaevu ei lahendanud. Väsinud ja haigete jalgade nimel pyydsime teed lyhendada, mis aga omakorda tähendas rohkem asfaltteed. Mis seal's ikka. Kes pikka teed käinud, see teab, et asfalt on yks hullemaid jalatapjaid. GR'i taasristumisel oli tee körval väike gite, kus pakuti löunasööki. Syya seal teha osati. Yks nooremapoolne mees, kes seal vastsyndinud lapsega ringi jalutas, olla kohaliult tunnustatud kokk - pidavat raske amet olema öppida ja vist praktiseerida ka, 48'st alustajast löpetanud vaid kaheksa. Gite omanik oli hispaanlane, kes siia maja ostnud tingimusel, et keegi maja ette teise maatyki peale tema vaadet rikkuma ei tule. Nagu ikka, väikestes kohtades vööraid ei sallita ning kohe, kui hispaanlane maja kätte sai, myydi teine maatykk belglastele, kes sinna juba yhe torni pysti olid ajanud ja suur plaanitav maja ootas vundamenti. Naabrid. Aga omlett oli hea ja koht hubane. Siiski tuli edasi minna. / Prantsusmaal on linnake nimega Condom, kust loogiliselt peaks pärit olema kondoomid. Linn ise ei ole oma esimeses värskuses. Kuigi katedaraal on suur ja yks uhkemaid, on muu vanalinn väsinud ilmega. Kondoomitehas silma ei hakanud ning vastavaid suveniire ka pakutamas ei näinud. Puhkasin katedraalis veidi jalga ning Inge soovitusel, keda katedraali ees kohtasin, kysisin näpunäiteid oma gite leidmiseks, mis paiknevat kilomeetri jagu kesklinnast kaugemal jöe kaldal. Kui kirikust välja astusin laius ees suur must vihmapilv, niiet viimane samm öömajani nöudis pingutust. Vaikselt palusin, et suurema vihma eest pääseksin ja nii ka läks, sain maja uksest sisse esimeste vihmapiiskade saatel. Olin selliste hubaste poolkodumajutustega ära harjunud ning selline impersonaalsus töi väikese pettumuse hinge. Raamatust lugesin, et siin räägitavat inglise keelt ja ka internet olevat saadaval, tegelikult ei olnud ei yhte ega teist. Keegi hispaanlanna pani kylmkappi mulle mitte just erilise hoole ja armastusega tehtud öhtusöögi, mille ka hiljem ilma erilise tundetulvata nahka panin. Nagu kord juba siin blogis kirjutanud olen, söltub köik ootustest. Tean, et Hispaanias oleksin ma sellise öömaja pärast yliönnelik olnud, nyyd aga jäi emotsioon alla keskmise. Madalad ootused teevad elu önnelikumaks. Suures gites olid kylalisteks vaid mina ja neli mitte inglise keelt könelevat palverändurit. Kui vihm yle jäi, läksin tagasi linnaga tutvuma ja kohe leidsin tänavalt yles oma teekaaslased, kes hambaalust otsisid. Veetsime mönusa ohtu. Kui gite'sse tagasi läksin, magasid juba köik. Yks sakslasest jalgrattur norskas kogu öö ja mina toppisin jätkuvalt troppe körvadesse. Nii tuli hommik.
Lahke perenaine röstis hommikusaiu. Olin esimeste seas, kes hommikusöögile jöudis. Päevaplaan töotas pikka 32 km matka ja ma tahtsin varakult teele asuda. Sellist meeleheitlikku rabelemist hommikuti nagu varem Hispaanias kohanud olen, siin ei ole. Tavaliselt minnakse teele hommikusöögi järgselt kell 8 vöi veidi varem. Kahe pösemusi järgselt perenaiselt asusin siis veidi varem teele. Jälle tibas. Vast tunnike käidud jöudsin järele yhele värvilise kybarakesega daamile. Olin ennem leidnud teelt yhe ravimipurgi ning pyydsin nyyd omanikku leida. Tema see ei olnud. Kui tibutamine vihmaks yle läks, sai ta väikese edumaa, ent öige varsti jöudsin talle järele. Särav kanadalanna, kes 64 asemel nägi pigem 46 välja ja minu sellekohane kompliment oli talle väga meeltmööda, oli töötanud öpetaja ja koolidirektorina nagu ta meeski, kes 2aastat kopsuvähi töttu nyydseks maamullas on. Mehe surm oli ka olnud ajendiks asuda tee 2 aastat tagas, nyydne pöhjus lipsas mul körvust. Daam mainis, et ta söbrad ei suuda uskuda, et ta nii vähesega teele läks...kott oli tal töesti väga väike, aga nagu ma aru sain transporditi suuremat kotti etap kaupa järele - keegi teeb kotitassimisäri, et rändur end liialt vaevama ei peaks. Avaldasin siis oma antimaterialistlikku arvamust, et omame rohkem kui vajame, mille peale ta vastas, et tal on kodus sada paari kingi ja sada kybarat, sest talle lihtsalt meeldib nii. Nojah. Eks tarbimine töstab majandust... Kaotasin värvilise kybaraga daami silmist kui yhes kylas kirikupausi tegin, see eest leidsin F ja A eest ning tiksusin nende järel edasi. L lonkas kaugel ees. Vötnud medvennast eeskuju, oli ta oma saapasse eelmisel öhtul prespyyteri välistrepil piisavalt suure augu teinud, et vasak väike varvas end halvasti tundma ei peaks, ent see tema köiki vaevu ei lahendanud. Väsinud ja haigete jalgade nimel pyydsime teed lyhendada, mis aga omakorda tähendas rohkem asfaltteed. Mis seal's ikka. Kes pikka teed käinud, see teab, et asfalt on yks hullemaid jalatapjaid. GR'i taasristumisel oli tee körval väike gite, kus pakuti löunasööki. Syya seal teha osati. Yks nooremapoolne mees, kes seal vastsyndinud lapsega ringi jalutas, olla kohaliult tunnustatud kokk - pidavat raske amet olema öppida ja vist praktiseerida ka, 48'st alustajast löpetanud vaid kaheksa. Gite omanik oli hispaanlane, kes siia maja ostnud tingimusel, et keegi maja ette teise maatyki peale tema vaadet rikkuma ei tule. Nagu ikka, väikestes kohtades vööraid ei sallita ning kohe, kui hispaanlane maja kätte sai, myydi teine maatykk belglastele, kes sinna juba yhe torni pysti olid ajanud ja suur plaanitav maja ootas vundamenti. Naabrid. Aga omlett oli hea ja koht hubane. Siiski tuli edasi minna. / Prantsusmaal on linnake nimega Condom, kust loogiliselt peaks pärit olema kondoomid. Linn ise ei ole oma esimeses värskuses. Kuigi katedaraal on suur ja yks uhkemaid, on muu vanalinn väsinud ilmega. Kondoomitehas silma ei hakanud ning vastavaid suveniire ka pakutamas ei näinud. Puhkasin katedraalis veidi jalga ning Inge soovitusel, keda katedraali ees kohtasin, kysisin näpunäiteid oma gite leidmiseks, mis paiknevat kilomeetri jagu kesklinnast kaugemal jöe kaldal. Kui kirikust välja astusin laius ees suur must vihmapilv, niiet viimane samm öömajani nöudis pingutust. Vaikselt palusin, et suurema vihma eest pääseksin ja nii ka läks, sain maja uksest sisse esimeste vihmapiiskade saatel. Olin selliste hubaste poolkodumajutustega ära harjunud ning selline impersonaalsus töi väikese pettumuse hinge. Raamatust lugesin, et siin räägitavat inglise keelt ja ka internet olevat saadaval, tegelikult ei olnud ei yhte ega teist. Keegi hispaanlanna pani kylmkappi mulle mitte just erilise hoole ja armastusega tehtud öhtusöögi, mille ka hiljem ilma erilise tundetulvata nahka panin. Nagu kord juba siin blogis kirjutanud olen, söltub köik ootustest. Tean, et Hispaanias oleksin ma sellise öömaja pärast yliönnelik olnud, nyyd aga jäi emotsioon alla keskmise. Madalad ootused teevad elu önnelikumaks. Suures gites olid kylalisteks vaid mina ja neli mitte inglise keelt könelevat palverändurit. Kui vihm yle jäi, läksin tagasi linnaga tutvuma ja kohe leidsin tänavalt yles oma teekaaslased, kes hambaalust otsisid. Veetsime mönusa ohtu. Kui gite'sse tagasi läksin, magasid juba köik. Yks sakslasest jalgrattur norskas kogu öö ja mina toppisin jätkuvalt troppe körvadesse. Nii tuli hommik.
21
21 päev Saint Antoine - Lectoure
Olin peaaegu viimane, kes gitest lahkus. Minust jäi sinna veel yks tydruk, kelle nimi kölas nagu oro. Mulle tuli kohe maleva filmi uru meelde. Oro oli 27 aastane, löpetanud vöi katkestanud töö, et ära käia Santiago tee ning peale seda minna Portugali ja Marocosse. Inglise keelt ta hästi ei rääkinud ja me eriti ei rääkinud. Jöudsin löbusatele vanameestele ning A'le järele. F ja A vötsid nöuks mulle väikese popurii laulda kuulsatest prantsuse lauludest, millede viis oli tuttav, ent autoritest polnud aimugi. Nojah, ma ei tea Eesti kuulsustestki midagi. Väikeses Miradouxi linnakeses tegin kohvipausi, seal ootas ees juba valusate väikeste varvastega medvend ning möne aja pärast liitus ka Oro. Teised läksid edasi. Kui D kohvi tellima läks kysis Oro jutujätkuks mu käest, et kas olen abielus, vastasin, et ei. Kysisin siis viisakalt vastu: "Aga sina?" "No, but I have a girlfriend." Minu yllatunud ilmele järgnes kysimus: "Is it a problem for you?" Nojah, ei ole minu probleem. Kysisin D'lt, kui ta tagasi tuli, et miks ta oma tempot aeglustas, vastas ta, et osaliselt jalgade, aga ka sydame pärast. Tal olla olnud detsembris koronaaride stentimine. Arst olla kyll tungivalt soovitanud mitte köndima minna, aga tema tundis, et peab minema ja läkski. Vöimsalt könnib kyll, isheemiku ilmet tal kyll ei ole. Tee oli vihmaste pärastlöunade töttu päris mudaseks muutunud, yhes kohas läks napilt, et muda yle potase ääre ei tulnud. Önneks peavad need vett suht hästi. Ka on vihm meelitanud teab kust välja hulgaliselt pikakoivalisi krookse. Yhe lombi ääres konutas neid terve koloonia, aremad panid plehku, julgemad jäid kaamera ette jultunult poseerima. Yks vana padakonn oli isegi nii laisk, et mu kerge nygimise peale ei viitsinud liigutada. Teise kraavi ääres märkasin ujuvat kobrast, ent niipea kui tema mind märkas, sukeldus kraavi sygavustesse. Loomi siin on. Öhtuks pidime jöudma Lectoure nimelisse linnakesse bresbyyterisse ehk siis majja, kus elab preester. Linn asus mäe otsas ning viimaseks miiliks oli see kyllalt jöudunöudev. Preestri maja asus katedraali körval ning oli selline körgete lagedega hoone, mis kunagi oli kindlasti väga suurejooneline olnud. Siivalt eraldati sikud lammastest, st mehed yhte, naised teise tuppa. Naisi oli selgelt vähemuses, olime neljakesi, lisaks majaperenaine. Me toas yhes seinas laiutas suur kamin, mis nyydseks kaminaasemeks ymber ehitatud. Oro täitis seda osa, et viimased saavad esimesteks ja oli juba enne teisi kohal. Teised kaks olid veidi vanemad naised, yks Sveitsist ning sealt ka oma teekonda alustanud. (Arvan, et isegi teen järgmisena matka yle alpide. Pidavat raske, aga ilus olema.)Öhtusöök serveeriti söögisaalis. Kokaks oli suur, veidi tysedam mees nimega Andrew, kes kuidagi sobis sinna, niiet ma algul arvasin, et ongi nagu vanasti - meesteener ja puha. Siiski, kui taga hiljem vestlesin, rääkis teine kahtlaselt hästi inglise keelt, tuli välja, et ta tegelikult pensioneerunud kirjanduseöpetaja Kanadast on, kes siia vabatahtlikuna kaheks nädalaks tööle on tulnud. Mingid organisatsioonid kannavad selle eest hoolt, et teel töökätest puudu ei tuleks ning vabatahtlikud jooksevad kohtadele tormi. Ma juba hakkan arvama, et see pensioniiga yks väga huvitav iga on. Polegi nii hull ja karta ei maksaks. Meiega koos einestas vana 83a preester, kes kövasti nalja viskas ning tormilisi naerupahvakaid sellega pälvis. Preestril oli eraldi mu meelest täielikult mittetervislik dieet - kartulid vöiga, ilma kastmeta spagetid ning kook. Mida rohkem preester söi, seda rohkem hakkas ta läkastama. Mul tuli hetkeks hirm peale, et kas ikka mäletan täielikult elustamise ABC'd, juhuks, kui peaks vaja minema. Enne toidu kallale asumist tuli paar korda risti ette lyya, preester pidas väikese palve ning siis tuli eurovisiooni tunnusviisil ka yks söögilaul laulda. Ma suutsin vaid ymiseda. Mu prantsuse keel pole pärast Celini ning Bernardi lahkumist yldse edenenud. Saksa keelt ka väldin. Lauas kohtasin ka kahte sveitsi poissi, kes möned päevad varem must mööda tuiskasid, käies oma 40km, Alexander ja Manuel. Alexander on väga atraktiivselt karismaatilise olemusega taimetoitlane ning see pöhjustas lauas pika diskussiooni, nii palju kui mu aimdus prantsuse keelest aru sai. Tegelt on päris kahju mitte keelest aru saada, ilmselt jään päris paljust ilma. Köik tyhjad lyngad tuleb oma fantaasiaga täita, psyhhiaatrias oli selle tarvis oma diagnoos, mida hästi ei mäleta...flabullatsioon???? Öhtusöögi löppedes jagati kätte teised laululehed juba Conques'is selgeks öpitud palverännaku lauluga Ultreia. Kel soovi, sellele öpetan selgeks, kui kord tagasi Maarjamaale naasen.
Olin peaaegu viimane, kes gitest lahkus. Minust jäi sinna veel yks tydruk, kelle nimi kölas nagu oro. Mulle tuli kohe maleva filmi uru meelde. Oro oli 27 aastane, löpetanud vöi katkestanud töö, et ära käia Santiago tee ning peale seda minna Portugali ja Marocosse. Inglise keelt ta hästi ei rääkinud ja me eriti ei rääkinud. Jöudsin löbusatele vanameestele ning A'le järele. F ja A vötsid nöuks mulle väikese popurii laulda kuulsatest prantsuse lauludest, millede viis oli tuttav, ent autoritest polnud aimugi. Nojah, ma ei tea Eesti kuulsustestki midagi. Väikeses Miradouxi linnakeses tegin kohvipausi, seal ootas ees juba valusate väikeste varvastega medvend ning möne aja pärast liitus ka Oro. Teised läksid edasi. Kui D kohvi tellima läks kysis Oro jutujätkuks mu käest, et kas olen abielus, vastasin, et ei. Kysisin siis viisakalt vastu: "Aga sina?" "No, but I have a girlfriend." Minu yllatunud ilmele järgnes kysimus: "Is it a problem for you?" Nojah, ei ole minu probleem. Kysisin D'lt, kui ta tagasi tuli, et miks ta oma tempot aeglustas, vastas ta, et osaliselt jalgade, aga ka sydame pärast. Tal olla olnud detsembris koronaaride stentimine. Arst olla kyll tungivalt soovitanud mitte köndima minna, aga tema tundis, et peab minema ja läkski. Vöimsalt könnib kyll, isheemiku ilmet tal kyll ei ole. Tee oli vihmaste pärastlöunade töttu päris mudaseks muutunud, yhes kohas läks napilt, et muda yle potase ääre ei tulnud. Önneks peavad need vett suht hästi. Ka on vihm meelitanud teab kust välja hulgaliselt pikakoivalisi krookse. Yhe lombi ääres konutas neid terve koloonia, aremad panid plehku, julgemad jäid kaamera ette jultunult poseerima. Yks vana padakonn oli isegi nii laisk, et mu kerge nygimise peale ei viitsinud liigutada. Teise kraavi ääres märkasin ujuvat kobrast, ent niipea kui tema mind märkas, sukeldus kraavi sygavustesse. Loomi siin on. Öhtuks pidime jöudma Lectoure nimelisse linnakesse bresbyyterisse ehk siis majja, kus elab preester. Linn asus mäe otsas ning viimaseks miiliks oli see kyllalt jöudunöudev. Preestri maja asus katedraali körval ning oli selline körgete lagedega hoone, mis kunagi oli kindlasti väga suurejooneline olnud. Siivalt eraldati sikud lammastest, st mehed yhte, naised teise tuppa. Naisi oli selgelt vähemuses, olime neljakesi, lisaks majaperenaine. Me toas yhes seinas laiutas suur kamin, mis nyydseks kaminaasemeks ymber ehitatud. Oro täitis seda osa, et viimased saavad esimesteks ja oli juba enne teisi kohal. Teised kaks olid veidi vanemad naised, yks Sveitsist ning sealt ka oma teekonda alustanud. (Arvan, et isegi teen järgmisena matka yle alpide. Pidavat raske, aga ilus olema.)Öhtusöök serveeriti söögisaalis. Kokaks oli suur, veidi tysedam mees nimega Andrew, kes kuidagi sobis sinna, niiet ma algul arvasin, et ongi nagu vanasti - meesteener ja puha. Siiski, kui taga hiljem vestlesin, rääkis teine kahtlaselt hästi inglise keelt, tuli välja, et ta tegelikult pensioneerunud kirjanduseöpetaja Kanadast on, kes siia vabatahtlikuna kaheks nädalaks tööle on tulnud. Mingid organisatsioonid kannavad selle eest hoolt, et teel töökätest puudu ei tuleks ning vabatahtlikud jooksevad kohtadele tormi. Ma juba hakkan arvama, et see pensioniiga yks väga huvitav iga on. Polegi nii hull ja karta ei maksaks. Meiega koos einestas vana 83a preester, kes kövasti nalja viskas ning tormilisi naerupahvakaid sellega pälvis. Preestril oli eraldi mu meelest täielikult mittetervislik dieet - kartulid vöiga, ilma kastmeta spagetid ning kook. Mida rohkem preester söi, seda rohkem hakkas ta läkastama. Mul tuli hetkeks hirm peale, et kas ikka mäletan täielikult elustamise ABC'd, juhuks, kui peaks vaja minema. Enne toidu kallale asumist tuli paar korda risti ette lyya, preester pidas väikese palve ning siis tuli eurovisiooni tunnusviisil ka yks söögilaul laulda. Ma suutsin vaid ymiseda. Mu prantsuse keel pole pärast Celini ning Bernardi lahkumist yldse edenenud. Saksa keelt ka väldin. Lauas kohtasin ka kahte sveitsi poissi, kes möned päevad varem must mööda tuiskasid, käies oma 40km, Alexander ja Manuel. Alexander on väga atraktiivselt karismaatilise olemusega taimetoitlane ning see pöhjustas lauas pika diskussiooni, nii palju kui mu aimdus prantsuse keelest aru sai. Tegelt on päris kahju mitte keelest aru saada, ilmselt jään päris paljust ilma. Köik tyhjad lyngad tuleb oma fantaasiaga täita, psyhhiaatrias oli selle tarvis oma diagnoos, mida hästi ei mäleta...flabullatsioon???? Öhtusöögi löppedes jagati kätte teised laululehed juba Conques'is selgeks öpitud palverännaku lauluga Ultreia. Kel soovi, sellele öpetan selgeks, kui kord tagasi Maarjamaale naasen.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
