Selveri meemees ehk kuidas ma rösteri ostsin

Pärast pikka tööpäeva on ikka kõht tühi. Tulin valvest ja juba teel bussipeatusesse mõtlesin tudengipõlve helgete päevade peale, millega on tugevalt seotud ka mälestused praekartulitest ja ketsupist. Lasin siis meeldejäänud külmkapi olukorra mõtteis silmade eest läbi ja avastasin, et mõnusa mälestuse taasteokssaamisest on puudu hapukoor ja ketsup. Olin õnnelik, kui bussi numbriks sattus olema 36-st, sest siis tuleb lausa poolsada meetrit vähem käia, et Selveri uksest kenasti sisse saada. Koridori mööda edasi minnes jäi paremat kätt meelett, mille taga pikk mees oma kraami pakkus. Pikad poesellid tekitavad mus alati sellise kerge kahjutunde. Mõtlesin, et küllap on ta juba pikka aega seal seisnud - nii üksik ja nii pikk ja keegi pole mett ostnud. Tuli meelde, et ma kord ta käest juba ostsin mett. Ja siis meenus veel, et mul kolm totsikut ka mett kodus olemas on. Aga kahju oli ikka. Majanduslangus ja keegi mett ei osta või mine sa tea. Tegelt poleks ju paha osta vedelat mett? Aafrikas ju sõime meesaia hommikuti. Kindlasti Liis rõõmustaks meesaia üle. Aga veel parem on ju röstitud saiaga meesai. Hmm, ülakorrusel on rösterid. Tegelt olen ma ju ammu mõelnud rösteri ostmise peale. Ly juures sai alati hommikuti mõnusaid röstileibu ja saiu kohvi kõrvale. Mis seal's ikka, ükskord tuleb see samm ju ära teha. Läksin siis otsejoones ülesse ja panin paraja röstimasina korvi ja siis sinna juurde veel alt korruselt porgandid, hapukoore ja ketsupi ja banaanid - oi, need on ikka palju pikemad kui need seal Aafrikas, ikka sellised tõsised põhjaeuroopamaised banaanid. Maksin mulle esitatud arve ära ning sammusin võidukalt meeleti poole, et võtta üks käpatäis seda õige magusat. Pekki, sai jäi ostmata! Maksnud meepotska eest, ütlesin meemehele, et valvaku see mu kotti seni, kuni ma saia järel käin.