Suvine meenutus

Arvuti kõvaketas hakkab täis saama ja ma pean tõsiselt võtma ette ükskord selle tüütu töö ja asjad ära sorteerima ning sikud lamamstest eraldama. Klõpsasin videode peale ja leidsin sellise toreda meenutuse suvest: Siin

Naljakad unenäod

Kui öö on katkendlik, siis võib see üllatada hoopis unenägudega. Jõin eile liiga palju teed, millest sattusin kergesse eufooriasse ja uni ei tahtnud tulla. Tuli selline katkendlik ja unenäorikas. Olin kuskil Ameerikas suures haiglas. Ei mäleta kellena, arsti või patsiendi või külalisena, aga suure näljaga otsisin sööklat taga, kus ma just enne olin olnud ja mis oma külluselt oli jahmatamapanev. Aga nagu ikka unenäos juhtub, enam nagu kiuste ei leia. Siis sattusin kuhugi toidunurka, kus pakuti nn kolesteroolirikast toitu. Palusin üht pika habemega vanahärrat, et ta mulle midagigi annaks. Ta pakkuski kahte rooga, mis ühesugused välja nägid: kodujuust tomatiga. Kodujuustu oli tal ka habemes. Ise pobises rääkida, et kui ma inglise keeles ei taha rääkida, siis ta võib minuga ka kreeka või bulgaaria keeles rääkida. Minu ees istus aga teine huvitav tegelaskuju, kes ämbrist pika kõrrega piima imes ja süvenenult ajalehte sirvis.
Sellised kogemused siis kolesteroolisööklast:)
Unenäos oli muudki: üks üleannetu väike plika, keda ohjata püüdsin, ja kes tundus seal haiglas rohkem koduselt tundvat kui mina, ent see oli veidi varasem unelus ja mälestus hägusam.
Aga varsti ongi aeg ärgata. Täna on kolmekuningapäev.

Vana päevik

Ma kunagi kirjutasin palju, siis järjest vähem ja vähem. Kirjutasin ka luuletusi, kirjutan nüüdki, aga ikka....vähem ja vähem... Ja unistasin. Unistan nüüdki, aga.... aga aina vähem ja vähem. Siiski on tore vahel neid kirjutisi leida, lugeda ja naeratada....

Panen siia paar aastate (kümnete) tagust luulerida:


(kellelegi ???)

Ärgu olgu see öö sulle pime,
Vaid leia üles ta valgus
Vaid leia üles see ime
Kus kõiges saab uus, hea algus

Ärgu olgu see öö sulle kõle -
Neis hetkedes soojust võid leida,
Sest keegi on toonud ju tule
Ja soojust su eest Ta ei peida.

           x   x   x


Kui sulgunud mu süda
Sinu pihu sisse
Ja nukker hing on jõudnud
Taas Su hingamisse

Siis tahan laulda vaikselt
Kõik ära hinge seest
Ning teada, et ma paikselt
Saan jõudu Elu veest.


      x   x   x

Ü-le

Tuleb vaikselt
Tasahilju,
Tema, keda kiidad, nead
Ta ei naera ega kilju
"Kannab halba endas, head?"

Seisatad,
Jääd põrnitsema:
"On ta vaenlane või sõber?"
Närviliselt sõrmitsema
Jopelukku -
"Küllap nõder1"

Vaatab otsa,
Pilk nii selge -
Kummaliselt hea ja kuri:
"Olen hetk su ajas helge,
Olen hetk su ajas nüri.
Olen päev täis siirast rõõmu,
Öö täis pilkast pimedust.
Kannan aega, tõuse - mõõnu,
Mälestusi, unustust!"


     x    x   x


(?-le) väga ammu

Kuidas küll mõnikord tahaks
Näha sedasinast maailma
Just nõnda, kuis heaks ja pahaks
Näevad seda sinu kaks silma

Kuidas küll käia ma sooviks
Su kaugetel mõtete raju'l
Ning juhtida lasta end prooviks
Su südame häälel ja tajul.

Kuid sina jääd ikka nii kaugeks,
Kaugeks kättesaamatuks täheks.
Ka siis, kui mu viimne jõud raugeks,
Sind püüda jääks sellestki väheks.


    x    x    x

L & K-le

Kust ma tunnen tundmatut,
Tean ta tahtmist taipmatut?
Millest mõistan tema mõtteid,
Tean ta samme, salavõtteid.

Vast ehk nendest kätest, suurtest,
Naeratustest, silmist, huultest,
Sammudest ja häälekajast,
Koos ja lahus oldud ajast.

Nii ma tunnen tundmatut
Läbi elu armastust
Läbi armastuse elu
Lakkamatu mõtiskelu


   x   x   x

Vana aasta viimane hommik

Keetsin putru ja kuulasin meie äsjavalminud plaati, mille üle on teatav rõõm ja teatav kurbus. Rõõm on selles, et sai jällegi midagi ilusat ära tehtud, midagi, mis endale meeldib. Samas on aga momente seal, mida võinuks veel lihvida jne, jne. Ma mõtlen, et selles on teatud paralleel eluga: on asju, mille üle rõõmustame siiralt ja asju, mis justkui tahaksid üle lihvimist ja teisiti tegemist. Aga tuleb olla rahul. Olen õppinud mõtlema, et puudused katab kinni Jumala arm ja see teeb elamise lihtsamaks ja koorma kergemaks. Me püüdleme täiuse poole, kuid rahuloluga tunnetada seda ja ka oma ebatäiuslikkust, saab vaid Jumala armust.
Nüüd milliste ootustega lähen uude aastasse? Ei teagi. Mul justkui puudub visioon ja see on kurb. On küll asju ja mõtteid, mis tahaksid ära tegemist, südamega ära tegemist. Üks on film Eesti vanadest kristlikest arstidest ja teine.... Teine oleks leinalaulud...kui ma vaid saaks tüdrukud kaasa seda tegema. Sel oleks oma koht, sest surm on me igapäevane kaaslane, kuigi seda meelsamini ignoreeritakse. Ja pslverännakule tahaks minna... Las see uus aasta jääda Jumala hoolde.... Ja oleks mul tarkust ja tänumeelt kõige üle, mis saab tulema.


- Posted using BlogPress from my iPhone

Mõtteid

Tavaline, eriline Jõuluöö

Oma jõuluöö viimase tunni veetsin vannis oma heade mõtete keskel. Soojas keskkonnas tulevad head mõtted, mistõttu ma nii saunast kui vannist väga lugu pean.

Mu jõuluõhtu oli tavaline - kirik, kodu, külastused, nagu ikka, aga ometi veidi teistmoodi kui eelnevatel aastatel. 

Mõtlesin enesele, oma tavapärasusele ja erilisusele ja sellele, millest tuleb tavapärasus ja millest erilisus. Meil on ühtemoodi mõtteid, tundmusi, tegemisi, nõrkusi, terve rida inimesele omaseid nimetajaid, mis teevad meist inimese, ent ometi me teeme asju erinealt, tunneme erinevalt, oleme erineme. Me läheme läbi samadest asjadest, igaüks oma erineval viisil. Me elame erineval viisil, oleme erineval viisil, isegi eksime, teeme tavapäraseid vigu, aga ikka erineval viisil. Ühelt poolt on kõik justkui aastatuhandeid sama, inimloomus ei muutu, ent see käekiri, milles keegi oma elu kirjutab, on ikka unikaalne. 

Ja sealt liikus mu mõte edasi Piiblile, sellele targale raamatule... Kuigi see on täis suurt tarkust, kuigi see tunneb inimloomust hästi, elame me siiski selle järgi erinevalt, isegi eksime selle vastu erinevalt ja see korrelatsioon on nagu käekiri, unikaalne... Ja siis Jumalale, kes meid kõiki erinevateks on loonud...mulle tundub, et Ta ka ei otsusta me üle ühe vitsaga, vaid unikaalselt.

Ja siis ma mõtlesin selle üle, kuivõrd seotud on halb ja hea.... Kui ma ei eksi, ei õpi ma kunagi ka andeks paluma, tundma valu ja empaatiat nende suhtes, kes samuti on eksind.... Ma ei õpi olema leplik, alandlik.... Ega tunne ka vajadust armu järele. Aga on vaja tunnistada, tunnistada oma ebatäiuslikkust, et õppida häid asju ja minna edasi....

See on nagu omamoodi küpsemine. Sel jõuluõhtul olen saanud omamoodi vanemaks.

Teine asi, millele mõtlesin, on uue aasta plaanid. Mingi visioon peaks justkui olema. Ikka räägitakse, et kui midagi paika pandud, siis vaikselt liigutakse selles suunas, see on justkui alateadlik aje, mis juhib me valikuid alateadlikult selles suunas. Ma olen halb planeerija. Samas nagu ikka midagi liigub edasi. Haridus on, töö on. Autoga õppisin sõitma - kuigi see oli küll eelmise aasta lubadus.... No siis kerge viivitusega. Pere suhtes on soovitatud silmad lahti ringi käia....

Mul pole hetkel kindlust selles osas, kuhu suunas liikuma peaks. Pigem ehk, et peaksin puhkama ja kuidagi rahulikult kõigesse suhtuma. Kui VT aegu peeti seitsmendat aastat hingamisaastaks, kus ei külvatud ega lõigatud....siis mul on neid seitsmendaid aastaid mitu mööda läinud, käed tegemisi täis. Ja kui mõelda uutele planeerimistele, siis jätaksin selle aasta vahele, pole mõtet tõmmelda. Pigem mõtiskleda, teha hästi seda, mida teen ja olla nagu olen. Andku suur Jumal selles armu.

Ilus kontsert

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134637

Arm ja õiglus

Ma pole ammu midagi oma blogisse kirjutanud. Tahtmist on küll, aga mõtted kuidagi ei formuleeru selliseks, et neid ka teistele arusaadavalt kirja panna. Küll olen aga vahepeal sellevõrra usinamalt pidanud päevikut. Korjasin selle vana keskkooliaegse traditsiooni üles, kuna nii siit ja sealt kuulsin, et see on väga kasulik, korrastab mõtteid ja üldse.
Nüüd olen ma taas Turus. Turu on selline hea koht, kus on aega olla ja mõelda ja kõik need muude asjadega tegelemiste kiusatused jäävad ära. Siin saab olla ja see on midagi, millest nagu mujal puudu jääb. Mitte, et ma nuriseks, seda mitte, ma isegi liiga palju hindan oma elu Eestis ja sõpru enda ümber, kuid vahel on vaja eemale tõmbuda, et rattalt maha saada ja mõelda.
Viimane pool aastat on mu mõtted keerlenud ühe ja sama teema ümber - kus on armu, halastuse ja õigluse, kohtumõistmise tasakaal. Olen seda teemat mõttes küll ühelt ja teiselt poolt vaaginud, ja ausalt öeldes, pole tulemuseni jõudnud. Küsimus on sügavamal - kellena või kuidas ma näen Jumalat. Kinnitust sellele, et see teadmine pole lihtne tulema, annavad ka kirikuajaloo loengud, mida vahel ikka netist kuulan - sarnased teemad on läbi kirikuajaloo inimeste mõtetes mõlkunud ning parasjagu lõhesidki tekitanud. Tundub, et ikka ja jälle kerkib see teema igas põlvkonnas, igas üksikinimeses, kes inimese mittemateriaalse poole peale mõtleb, esile. Kui me vaatame laiemalt kõige selle kurjuse peale, mis ilmas toimub, siis nõuaks hing justkui kohtumõistmist: oh, tule Jumal nüüd ja mürista nii, et annab... Samas aga, kui vaatame enda peale, siis ei jää muud üle, kui vaid õhata, et ole Jumal mulle vaesele patusele armuline... See on inimlik lähenemine. Samas, kas polnud aga Kristuse lähenemine asjale vastupidine - ta võttis kogu süü ja palus neile, kes karistust väärisid, armu. Aga Kristused me ei suuda olla, vähemalt mina mitte. Ja kuigi meid kutsutakse üles olema Kristuse sarnased, siis kõige paremal juhul saaksime sarnased olla ehk mingis osas, mingil määral. Ma olen mõistnud, et asjades, kus tuleb tahtmine kohut mõista või arvustada, tuleb olla tohutult alandilk, sest järgmisel hetkel võib sarnane olukord enale uksele koputada. Ja püüdes olla alandlik, tundubki kergem võtta seisukoht: jah, ma olengi süüdi, karista mind ja anna teistele armu, samas siiski lootes, et Jumal on ju selle "võla" tasunud. Aga selle "võla" on ta tasunud ka nende eest, kes reaalselt suurt kurja teevad! Inimlikult on lihtne: pätid pokri! Seda toetab ka nii VT kui tänapäevane seadustik. Ent sama tundub, et Jumala arvepidamine käib teistmoodi, Tal on justkui omamoodi vimpkad, millest inimlik õiglustunne aru ei saa: ta halastab mõrvarile ja sõimab õigesti elada püüdnud pühendunud kirjatundjaid silmakirjalikeks. Ja ma alandlikult mõtlen, millisesse gruppi ma end liigitaksin....
Mõtteid on palju ja ses osas olen justkui vaimulikus puntras. Siiski käib sellega kaasas teadmine, et kõik on kontrolli all, mitte minu, vaid Jumala, ja ma ei pea muretsema, kui ise kontrolli kaotan. See on usaldus, usk. Ilmselt inimese küpsedes mõeldakse ja defineeritakse asju pidevalt ümber või nähakse uues valguses. See on tee, mida tuleb kogeda, see kuulub justkui inimeseks olemise, kasvamise, kujunemise juurde.
Selle pildi tegin täna teel linna. Kuna Toomkirik jääb teele, siis tavaliselt astun sealt läbi ja lobisen veidi Jumalaga. Praegu küll on see pigem minupoolne monoloog, aga vast tuleb ka aeg, kus õpin kuulama. Ehk siis saan ka vastused küsimustele. Või antakse vastused läbi elu ja olukordade?....