Üldjoontes teame me kõik, mis on hea ja mis on halb, mis on õige, mis vale. Kultuurilisi nüansse arvestamata tunnetame ära asjade põhiloomused. Teame, aga nii sageli lipsame sellest teadmisest mööda ning väärtuste interpreteerimine jääb igaühe südametunnistuse keti ulatusse - mõnedel on see õige pikk, mõnedel lühike.
Ma tean, mida on õige teha, aga siiski ei tee seda. Miks siis ometi? Piiblist pärineb hea väljend: "Vaim on valmis, aga liha nõder..." Minu vaim on paljudeks headeks asjadeks valmis. Kui suudaksin, loobuksin poolest interneti kasutamise ajast targemate tegemiste-lugemiste tarvis, teeksin veidi rohkem sporti, hoiaksin raha väärtuslikemate asjade jaoks, peaksin aega ja suhteid kalliks, hindaksin üle ja ümber oma arvamused ja suhtumised jne jne. Palju teeksin ja võibolla, võibolla oleksin parem inimene ka. Aga siin ma olen, iseenda vigade ja ämbrite keskel, millede otsa või sisse ma ikka aeg-ajalt komistan, tundes, et ma ei õpi mitte kunagi.
Millest siis tuleb selline suutmatus? Aastatega muutun iseenda vastu konservatiivsemaks, karmimaks. On palju asju, suhtumisi ja olukordi, mida aastate eest pidasin normaalseks või mööndustega õigustatuks, kuid millede ümber ma liberaalsuslingu olen hakanud koomale tõmbama. Ma tahan, et valge oleks valge ja must oleks must ja et ma teeksin asju nii nagu on õige ja vihkan end, kui välja tuleb must või hall. Hiljuti hea sõbra soovitusel loetud Isaac Bashevis Singeri "Patukahetseja" lisas mu must-valgele unistusele indu juurde. Tagasi minevikku vaadates näen oma läbikukkumiste rodu ning püüan neisse suhtuda kui kasulikesse õppetükkidesse. Siiski muutun kadedaks, kui näen, et inimesed mu ümber on suutnud ka ilma "õppetükkideta" hakkama saada. Ja mina ei suutnud.
Tahan muutuda, aga liha on nõder.
Mõni õhtu tagasi viis jututeema mõttele - käsk. Käsk ei jäta kedagi külmaks - sellele sundusele on nii pooldajaid kui vastaseid. Mõned leiavad selles juhendusi hästi hakkama saamiseks, mõned peavad seda piiravaks faktoriks, millele tuleb vastu hakata. Hea ülemuse või kalli inimesele käsule on kerge alluda, samas kui nõmeda inimese käsk tekitab trotsi, olgugi, et mõistus aru saab, et tema poolt antud käsk on igati mõistetav ja taotleb head. Meie suhtumine käsku laieneb käsuandjale, sellel on tugev isiklik maik. Muidugi on lugu teine, kui käsk satub vastuollu sisemise õiglustundega, hea ja halva tunnetusega. Käsk tappa satub vastuollu ülema käsuga: sina ei tohi tappa jne jne. Võib ju küsida, et kas varas ikka saab aru, et varastamine on halb või abielurikkuja, et tema teed rohkem kurbust kui rõõmu kaasa toovad. Usun, et kindlasti mõlemad teavad seda, ent see on põnev, pakub hasarti ja hetkelist õnnetunnet. Ja kui sellele järgnebki tühjus, tuleb see täita järgmiste ja järgmiste tegudega. Liha jookseb ikka närvekõditava põnevuse järgi, ehkki mõistus hüüab takka: "Nii ei ole hea, nii ei ole õige!". Aga liha teab, kuidas leida õigustusi, vabandusi, kuidas vaigistada südametunnistust!
Käsule allumine näitab
lugupidamist käsuandja vastu, aga see ei ole alati kerge. See nõuab vastuhakku oma liha käsule, see nõuab loobumist, asjade ümber mõtestamist. Palju mugavam on ikka teha oma tahtmist, oma ego silmas pidades. Ent sellised väiksed isekäskimised, kuidas on nendega? Ma tahan midagi teha ja see on õige mu silmis, ent lõppeks kõiki oma mugavusi ettepoole seades, loobun ma heade kavatsuste elluviimisest. Ja nii jäävadki mitmed kõrghetkedel antud lubadused tühjadeks kõlksudes, mille pärast saan hiljem vaid omaenese nõrkusi kiruda. Kas ehk peitub suutmatus vähesest lugupidamisest iseenda vastu? Kui ma enesest ja selle "parema mina" kavatsustest ja lubadustest lugu peaksin, kas suudaksin siis püsida teadlikul "paremal teel", sellel, mille peale vaadates saab nii südame kui mõistusega öelda, et jah, nii on õige?
Eks ma proovin. Eks ma püüan oma enesekeskset elunautlejast liha dresseerida paremate asjade tarvis, sest maine elu on lühike... Annaks Jumal vaid püsivust.
