kolmapäev, 26. august 2009

Nutt

"Kas ma võiksin Sinult, kes Sa tõde oled, oma kõrva Su suule lähendades kuulda saada, miks nutt on õnntetuile magus? ..//.. Või on nutt iseenesest kibe asi, mis meeldivaks muutub siis, kui varem rõõmustanud asjad mõjuvad tülgastavalt, kui nad tekitavad meis vastikust?"
Aurelius Augustinus, "Pihtimused"

Vahel ma nutan. Loodan vaikselt, et kõik seda vahel teevad ja mitte mina üksi. Mitte sellepärast, et see häbiasi oleks, ehk-küll kroonilised halisejad mõjuvad painavalt, küll aga sellepärast, et sellel on kergendav ja puhastav toime, see kergendab südant.

esmaspäev, 17. august 2009

Uus kogemus


Möödunud nädalavahetusel sain uue kogemuse, mis oli omamoodi intensiivne, mille kestvust ei oleks tahtnud peatada, aga samas poleks suutnud ka pikalt taluda. Kaks pikka tööpäeva avaras ruumis, mille väike valgusjuga pimeduse saabudes kitsukeseks tõmbas ja tähelepanu vaid kolmele suunas - pillile, mikrofonile ja teistele mu ümber. Põksuval südamel vähest harjutamist kirudes püüdsin anda parimat. Välja tuli nagu alati. Imestasin, et hilisest või varasest tunnist hoolimata oli uni kui pihuga pühitud ja ei tulnud ka hiljem voodis lambukesi lugedes...

Aitäh, sõbrad! Koos mängimine pole olnud alati kerge, aga siiski on need ühed parimad hetked mu ajas. Nüüd igatseva ja kaebliku alatooniga "musta" materjali läbi kuulates tahan väga väga loota, ent see lindistamine ei jää viimaseks. Oleks veel üks pikk ilus tee käia....

(pildil Liis, külalisesineja Merike ja Helina)

kolmapäev, 12. august 2009

Kollane vs Sinine

Pärast kahte hapniku ja ruumipuuduses vaevlevat pubi leidsime mugava paiga raekoja platsi külje all olevas väikeses restoranis, kus samuti oli seinale tõmmatud linast ekraan, millel sinisistes ja kollastes särkides mehed palli taga ajades oma jõudu proovisid. Vahel oli kohe täitsa põnev. L avastas keset mängu: "Mõtle, kõik tipp-sportlased on meist nooremad, ainult mõni vana maratonijooksja on meie vanune!" Tunnen end hetkeks igivanana - tõsi see ju mingil moel on. Mängu lõpus tõdeb M, et eestlased on ikka ajaga paranenud, enam ei kesta mäng ainult ühel pool keskjoont. Laual oli taldrik 3 portsioni friikatega ja kahe totsiku ketsupiga. Süda läikis, kui tulema tulin, aga hea tunne oli ka - väga kehvasti ei läinudki.

esmaspäev, 3. august 2009

Kristi ja Kuldar,


palju õnnistusi te ühisele teele!

Kristi, tean, et sa vahel ikka siia piilud. Ma tahtnuks sulle su tähtsal päeval midagi ilusat soovida, ent see soov ei ole suutnud veel sõnadesse sündida. Küllap see sünnib omal õigel ajal...
Mulle väga meeldis su õe tervitus teile. Korraga mõtlesin, et oleks minagi tahtnud sind kauem tunda ja mõne matka sinuga koos teha, aga olen rõõmus nende kohvihommikute ja paari folgiõhtugi üle. Nüüd ehk on mul võimalus teie mõlemaga metsa või rappa minna... kui võtate :)
Aga kohvi joome kindlasti veel palju, palju...

laupäev, 25. juuli 2009

Vaim on valmis, aga liha nõder...

Üldjoontes teame me kõik, mis on hea ja mis on halb, mis on õige, mis vale. Kultuurilisi nüansse arvestamata tunnetame ära asjade põhiloomused. Teame, aga nii sageli lipsame sellest teadmisest mööda ning väärtuste interpreteerimine jääb igaühe südametunnistuse keti ulatusse - mõnedel on see õige pikk, mõnedel lühike.
Ma tean, mida on õige teha, aga siiski ei tee seda. Miks siis ometi? Piiblist pärineb hea väljend: "Vaim on valmis, aga liha nõder..." Minu vaim on paljudeks headeks asjadeks valmis. Kui suudaksin, loobuksin poolest interneti kasutamise ajast targemate tegemiste-lugemiste tarvis, teeksin veidi rohkem sporti, hoiaksin raha väärtuslikemate asjade jaoks, peaksin aega ja suhteid kalliks, hindaksin üle ja ümber oma arvamused ja suhtumised jne jne. Palju teeksin ja võibolla, võibolla oleksin parem inimene ka. Aga siin ma olen, iseenda vigade ja ämbrite keskel, millede otsa või sisse ma ikka aeg-ajalt komistan, tundes, et ma ei õpi mitte kunagi.
Millest siis tuleb selline suutmatus? Aastatega muutun iseenda vastu konservatiivsemaks, karmimaks. On palju asju, suhtumisi ja olukordi, mida aastate eest pidasin normaalseks või mööndustega õigustatuks, kuid millede ümber ma liberaalsuslingu olen hakanud koomale tõmbama. Ma tahan, et valge oleks valge ja must oleks must ja et ma teeksin asju nii nagu on õige ja vihkan end, kui välja tuleb must või hall. Hiljuti hea sõbra soovitusel loetud Isaac Bashevis Singeri "Patukahetseja" lisas mu must-valgele unistusele indu juurde. Tagasi minevikku vaadates näen oma läbikukkumiste rodu ning püüan neisse suhtuda kui kasulikesse õppetükkidesse. Siiski muutun kadedaks, kui näen, et inimesed mu ümber on suutnud ka ilma "õppetükkideta" hakkama saada. Ja mina ei suutnud.
Tahan muutuda, aga liha on nõder.
Mõni õhtu tagasi viis jututeema mõttele - käsk. Käsk ei jäta kedagi külmaks - sellele sundusele on nii pooldajaid kui vastaseid. Mõned leiavad selles juhendusi hästi hakkama saamiseks, mõned peavad seda piiravaks faktoriks, millele tuleb vastu hakata. Hea ülemuse või kalli inimesele käsule on kerge alluda, samas kui nõmeda inimese käsk tekitab trotsi, olgugi, et mõistus aru saab, et tema poolt antud käsk on igati mõistetav ja taotleb head. Meie suhtumine käsku laieneb käsuandjale, sellel on tugev isiklik maik. Muidugi on lugu teine, kui käsk satub vastuollu sisemise õiglustundega, hea ja halva tunnetusega. Käsk tappa satub vastuollu ülema käsuga: sina ei tohi tappa jne jne. Võib ju küsida, et kas varas ikka saab aru, et varastamine on halb või abielurikkuja, et tema teed rohkem kurbust kui rõõmu kaasa toovad. Usun, et kindlasti mõlemad teavad seda, ent see on põnev, pakub hasarti ja hetkelist õnnetunnet. Ja kui sellele järgnebki tühjus, tuleb see täita järgmiste ja järgmiste tegudega. Liha jookseb ikka närvekõditava põnevuse järgi, ehkki mõistus hüüab takka: "Nii ei ole hea, nii ei ole õige!". Aga liha teab, kuidas leida õigustusi, vabandusi, kuidas vaigistada südametunnistust!
Käsule allumine näitab lugupidamist käsuandja vastu, aga see ei ole alati kerge. See nõuab vastuhakku oma liha käsule, see nõuab loobumist, asjade ümber mõtestamist. Palju mugavam on ikka teha oma tahtmist, oma ego silmas pidades. Ent sellised väiksed isekäskimised, kuidas on nendega? Ma tahan midagi teha ja see on õige mu silmis, ent lõppeks kõiki oma mugavusi ettepoole seades, loobun ma heade kavatsuste elluviimisest. Ja nii jäävadki mitmed kõrghetkedel antud lubadused tühjadeks kõlksudes, mille pärast saan hiljem vaid omaenese nõrkusi kiruda. Kas ehk peitub suutmatus vähesest lugupidamisest iseenda vastu? Kui ma enesest ja selle "parema mina" kavatsustest ja lubadustest lugu peaksin, kas suudaksin siis püsida teadlikul "paremal teel", sellel, mille peale vaadates saab nii südame kui mõistusega öelda, et jah, nii on õige?
Eks ma proovin. Eks ma püüan oma enesekeskset elunautlejast liha dresseerida paremate asjade tarvis, sest maine elu on lühike... Annaks Jumal vaid püsivust.

laupäev, 18. juuli 2009

Netist leidsin

Youtube's ikka leidub liigutavaid videosid :)
Loost endast saab lugeda siit!