Eh,

Jalgpalli finaal. Mina tõksin tööd teha, ei väga viitsigi vaadata, sest Maie juba vaatab ja mina kuulen ka, mis ta vaatab. Siis korraga muutuvad reporterite hääled tavalisest rohkem peenemaks ja kogu seda hääletõusurada kroonib Maie kriiksatus (mida muide vaid Maie oskab teha) ja siis ongi selge, et võitja on Hispaania, sest ma juba eelnevalt olin küsinud, kelle poolt ta on.
Et infojupile veidikenegi värvi anda, avan err-i ja vaatan pilti.... mis ütleb kõik jalgpallist.

Lauru ja Lisanna pulmad

Vahepeal sai käidud ka pulmas - väga toredad pulmad olid! Õnne veelkord Laurule ja Lisannale, kes nüüd kusagil mesilindude kombel nädalaid veedavad... päris täpselt ei teagi, kus.
Aga pilte minu visioonist näeb siit!. See on minu visioon ja tõsi ta on, et tuttavamad inimesed jäid rohkem ette :)
Ja ka paar hetke sealt!
(kuna ma kiiresti ei leidnud sobivat tasuta konverterit, siis on videod bänneriga. Sorry)








Ja ei saa mitte märkimata jätta, et see Bob Marley lugu on nii hea :)! Ja Mari laulis selle superhästi ära!

Vahe, pala ja pildid

Et ma nüüd vahepeal kirjutanud ei ole, ei tulene mitte sellest, et ma oleksin keset Euroopat kuidagi hukka saanud või muud halba oleks juhtunud nagu kirjutamisvõime kadu või muu taoline viga, vaid sellest, et olen vahepeal hästi tagasi kodumaale jõudnud ja suure kiirusega uute tegemiste juurde asunud. Teada ju on, et puhkus on väga kiire aeg ja mõte isegi ei jõua järele.

Kui nüüd see eelnev jutt, millest teil kindlasti juba oma kujupilt on tekkinud, nüüd pildiversiooni panna, siis see kõik on nähtav siin:
- 1 osa
- 2 osa
- 3 osa

Pilte on palju

7 päev

Le Vernay en Savoie - Le Verou
Järgmisel hommikul tuli vara ärgata,sest moosisai lubati serveerida kella seitsmest.Kui öhtul söögisaali pilgu heitsin,siis olid eelmise hommikusöögi nöud veel laual,hommikuks olid need siiski vahetatud.Raske oli reformnarist töusta ja igahommikune tsenaarium (natuke veel ja veel),mis töötab hästi kodus,töötab ka vöörsil ja uni on ikka seda magusam,mida varem töusta tuleb.Söök oli rikkalik-ohtralt saia,moosi,jogurdit ja kakaod."Sakslane" ja sveitslane arutlesid hommikulauas selle yle,kas kohvi ja piim koos on kasulikud vöi mitte.Austerlane arvas,et see on kahjulik ja see oli hea,sest suur osa soojaks tehtud piimast jäi meile,millest me röömuga kakaod tegime.Suurte silmadega onu pidi ise poole kaheksa paiku tunniks ajaks tööle minema-ta nimelt oli ka koolilaste bussijuht.Söögisaalis mängis makk keskaegsete palverännu lauludega ja öhkkond oli mystikat soosiv.Vaatasin,et seinal oli suur kaart palverännuteega Itaaliasse Assisi.Vöibolla oli see mees ise seda teed käinud.Assisi iseenesest on väga ilus ja armas koht ja pyha Fraciskuski on yks mu vaieldamatutest lemmikutest.Kes teab,ehk käin isegi kord neil radadel....Samas möistus ytleb,et peaks veidi pausi tegema ja töösse tösisemalt suhtuma...aga elu on niiiiii ilus./"Sakslane" ja sveitslane läksid varakult teele. Nende lahkumishetkel olin toast ära,kuid tydrukud mainisid,et "sakslane" olla naeratanud ja maininud,et me laisad oleme oma hilise teeleminekuga ja mulle tundub,et tal oli ses osas vägagi öigus,aga laiskusest ma ehk kirjutan hiljem./Oma pesu kuivamast ära tuues nägin triigitud pesuhunniku otsas magamas yhe körvaga kassi,kes end seal päris mönusalt tundis.Loomad on prantslaste kodus ja köögis loomuliku elu osaks,niiet ettevaatust allergikud!/Edasi läks pönevaks-leidsime Maria körvast puugi,kes kyll polnud end veel täis suutnud mugida,aga istus kindlalt körvalestal nagu puuk.Maiel oli selle tarvis aga oskusi kyllalt varuks ning kerge liigutusega keeras ta verejänulise elaja körvast välja ja pyydis seda wc-potti uputada.Puugid on aga tuntud ujujad,niiet tema alla uhumiseks läks rohkem kui yks paagitäit vett.Sellega aga seiklused ei piirdunud,sest tundus,et meie esisammuja ninas elas veel keegi...Nyyd paar päeva hiljem seda kirjutades tundub,et Mariaga on köik korras,ykski hull puugihaigus seni välja löönud ei ole.Veel enne,kui teele asusime,tuli suurte silmadega onu korraks koju,nimetas meid tee ingliteks ja saatis kenasti teele.Muidugi saime löplikult minema alles pärast teda ja ka siis pöördus Maie poole kilomeetri pärast tagasi,kuna avastas,et telefon maha jäi.Meil polnud aga ka selle vastu midagi,sest vaade oli imeline ja siis oli vaja veel päiksekreemitada jne... Kui siis löpuks kotid selga saime,söitis onu koolibussiga mööda ja soovis veelkord oma tee-inglitele head teed.Moni km hiljem,kui yhe kiriku juures väikese peatuse tegime,söitis ta taas mööda,niiet meil hakkas juba häbi,et nii vähe jöudnud oleme.Onu oli kyll seletanud,et järgnev etapp on kerge ja tasane,aga muidugi meile eestlastele tähendas see ikka parajaid kynkaid.Minu ja Maie meeli köditas ka kerge puugifoobia,mulle seepärast,et puugid on vastikud,Maiele seepärast,et ta vaksineerimata on.Päev oli palav ja peatusi tuli siin ja seal puu all suht tihedalt.Yhe kuuri all,oli keegi palveränduritele jooke välja pannud,et ise vöta ja maksa-need on alati väga tänuväärsed ettevötmised,sest iga pöhjus puhkuseks kulub ära.Lisaks sellele saime tänu myydavatele äsjapuhastatud kreeka pähklitele teada,et siinne piirkond on väga viljakas pähklipuudele.Pikema salatipausi tegime linnakeses nimega st-Genix-sur-Guiers(no vot kus on nimed!),mis oli väga vaikne nagu iga teinegi linn,ainult kohvik-baari ymber oli vähest suminat.Edasi läks palavaks ja päike muutus halastamatumaks.Leidsime tee pealt yhe väikese ussipoja laiakssöidetud laiba,mis lisas puugifoobiale ka ussifoobia:Maie klöbistas kaikaid häälekalt vastu maad ja peletas syytuid olemas vöi olematuid roomajaid trajektoorilt eemale.Aga kuna Maie on väga tasakaalukas ja pyyab asja ka teise nurga pealt vaadata,siis pikalt järele möeldes hakkas tal puukidest lausa kahju-mötle,istuvad teised önnetult körre otsas ja sageli lausa tulutult,sest soojaverelist ei pruugigi mööda minna.Kus ikka peavad oma soojätkamise nimel vöitlema.Nagu eesti tydrukud,lisasin.Tee läks palavamaks ja mönevörra raskemaks,mitte fyysiliselt,aga vaimselt.See on nagu paralleel eluga-igavat elu on raskem taluda.Maakond,kuhu nyyd jöudnud olime,oli teise näoga-majad olid siin lohakamad,lilli maja ymber vähem ja aedades jooksid igas möödus kurjad lörisevad koeranahad.Meie ööbimiskohaks oli seekord camping,kuhu yyrisime ilma öhtu ja hommikusöögita majakese.Registraatoritädi oli lahke ja viis meid elektriautoga majakesse kohale,sest jala oleks see lausa viis minutit vötnud.Campingud on yhed imelikud kohad-ma ei saa aru,mis tahtmist on inimestel tulla eikuskile kohale,sinna siis oma autoelamud ära parkida,elada tavalist elu ja vaadata,mida naaber yle heki teeb.Kämpijate keskmine vanus oli kövasti yle keskea ja elu seal kulges rangete reeglite järgi: nt ei tohtinud betangi pärast 9 vöi 10 öhtul mängida,samuti ei tohtinud autoust kövasti kinni lyya jne jne.Meie majakeses olid ka väga karmid koristusreeglid,et pörand tuleb seebiveega ära pesta,köigest muust rääkimata ja trahv lohakuse eest oli karm,lausa 80 euri.Ma natuke olin sellisest reeglistikust ehmunud ja muretsesin jubedamal kombel,kui puru pörandale pudenes.Vöibolla,kui pood lahti oleks olnud,kust me öhtuks syya lootsime osta,oleksime köögi täitsa ära soperdanud,aga suutsime vaid teelt korjatud pärnaöitega teed keetes poti kollaseks parkida ning pörand jäi järgmisel hommikul ka seebiveega pesemata,kuna lappi ei leidnud ja järgmine registraator ei olnud asja suhtes nii karm.öhtul läks köht tyhjaks ja otsustasime campingu körvale restorani sööma minna,sest seal paistis paari euro vörra päevamenyy odavam olevat.Siiski lauda istudes selgus,et väljas olev reklaam on järgmiseks öhtuks ja me pidime menyyst hulgast prantsuskeelsetest nimedest yht teist valima.Ma vana kalana läksin kindla peale välja ja tellisin loomaliha,mille suht verisena sain.Tydrukud aga tellisid aiasalati löhega,mis ka oli töeline peenrasalat köige tigude ja muuga.Irvitasin,kui Maie ja Maria tigusid nätsutasid(mis peaaegu,et taldriku veerelt jalga lasid),millepeale Maria nähvas mulle,et mis ma naeran suu verd täis./
Unega on siin nii,et see tuleb äkki ja raskelt-jäin voodisse köige riietega ja ärkasin poole öö pealt,et tuli kustutada ja magamiskotti pugeda.//
Lisan paar mötet yhest Santiago palverändurite raamatust,mida too hommik sirvisime:
Juhus on Jumal,kes reisib incognito.
Töeliselt önnelik saad olla siis, kui leiad oma röömu teiste röömus.

6 päev

Kuues päev oli väga raske päev,aga ka samavörd ilus.Eks selles raskuses ongi alati omamoodi ilu:kes töstab jöusaalis kangi saab vägevad biitsepsid ja kes ryhib mööda mäge yles,see saab sääred siredamad.Prantsuse onu (Alain vist ta nimi) saatis meid musidega päras hommikust saia-moosi teele.Musidega,nagu ta ise ytles,on nii,et neid vöib Prantsusmaal anda niipalju kui syda kutsub.Noh,me andsime siis viisakalt kolm.See on tore komme.Huvitav,mis oleks,kui see meil moodi läheks?Kas mehed hakkaksid enam parfyymi kasutama ja naised huulepulka,et ikka pärast näha oleks:p //Tee viis mäest yles ja siis yles ja iga käänu tagant ikka yles ja yles ja praktiliselt terve tee köndisimegi ähkides ja puhkides yles.Maria palus kindlasti ära märkida,et töusunurk oli u 45-50'.See-eest vaated olid imelised.Yhe koha peal oli tee kalju ääres väga kitsas ja all kuristik,yksteisest mööda ka ei kippund minema ja seest läks mönusalt öönsaks.See oli pönev.Markus oleks seal kindlasti silda visand vöi kätel köndinud,aga meie muidugi ekstreemsustesse ei lasku vöi ei töuse, olenevalt,kas seda julgustykiks vöi rumaluseks pidada.Loomupoolest on naistes ka seda alalhoidlikku argust rohkem.Tee viis enamasti läbi metsa.Yhes kohas oli säänne jahimaja vöi siis lihtsalt kummaline maja,mille juures löuna söögi- ja päevituspausi tegime.Kuna päike alles teist päeva siras ning yhtegi pilve ka silmapiiril ei paistnud, siis muidugi vabal hetkel aeti peale suure koti veel muudki seljast,et UV kiired ikka lähemale pääseks.Et aga iga asi,mis möödukust yletab,populaarsust kaotab,siis juhtus nyydseks,kui nyyd ette mainida,nii ka päikesega ning jahe puuvari vöi allikatest märjaks imbunud metsatee,tunduvad millegipärast oluliselt atraktiivsemad.Teel nägin ka uut liiki sisalikke,sellised suured erkrohelised nagu swarovski kristallid.Tavalised sisalikud on hallikaspruunid ning neid ikka jookseb siin-seal pöösasse vöi saba yleval yle tee.Löpuks jöudsime kylla kuhu pidime jöudma,aga siis selgus,et öömaja paikneb veel natuke edasi ylesmäge.Möttes oleks tahtnud nii möndagi öelda,aga ega midagi muud ka yle ei jäänud,tuli minna.See-eest vaade,mis sealt avanes,oli selle teekonna yks ilusamaid ja väärikaks tasuks meie suurele jalavaeva- ja valule.Maja oli suur aga selline natuke ligadi logadi...mulle veidi meenutas see hukkunud alpinisti hotelli ja hea fantaasia korral vöinuks nii mönegi öudusloo kirjutada,aga nagu elus ikka,näivad vahel asjad väga teistmoodi välja,kui nad tegelikult on.Selle omanikuks oli yks vana suurte silmadega mees,kes seda yksi pidas ja tasapidi ehitas.Tema visiooniks oli palverändurite majutus ja neile hea meeleoluka keskkonna pakkumine.Eks ole ta ka ise kord palverändur olnud.Maja oli kokku ehitatud vanema kivist laetud osaga ning sinna oli ta teinud väikese heintest laega kabeli,milles väikesel puust altaril pölesid palvekyynlad ning akendeks olid paar väikest vitraazi - Eeliast,keda kaarnad toitsid ning Maailma Valgusest.Selles tillukeses lihtsas kabelis istudes oli tunne ylevam kui mönes katedraalis ning muusikaks kölas väljast kostuv tirtsude sirin.Myts maha selle vana mehe ees,kes oma elutööga oli oma suurt ilusat visiooni tätmas.Oleks temataolisi rohkem,oleks...///Kui me päris alguses kohale jöudsime,siis ootas meid ees juba alguspäevadest tuttav austerlane(keda me hellitavalt sakslaseks kutsume) ja päeval meist mööda lipsanud sveitslane.See austerlane on ka yks kuju,kellest midagi rääkima peaks,kuna temaga siin seal yhe katuse all oleme olnud.Möne sönaga öelduna on ta selline veidi trotsis ja pahur habetunud kogukas vanem mees,kes omapärase mulje on jätnud.Esimesel päeval rännaku alguses saime gites teada tema harjumusest olla teenendatud-teetassi jättis pesemata ja pobises midagi eitavat kui gite perenaine ytles,et ta ise hommikul peab hommikusöögi endale valmistama,st kohvi tegema,leiba löikama ja moosi sinna peale määrima.Nyyd siis oli onu jälle meiega samas ööbimiskohas (ma kahtlustan selles seda kollast saksakeelset raamatukest outdoors 128,mida meiegi oma rännakujuhina kasutame)ja me istusime öhtusöögilauas körvuti.Proovisin oma väga halvas saksa keeles midagi ka temaga rääkida,aga kardan,et me yhest asjast-kas nöuka ajal oli Eestis keeleks vene keel vöi mitte-yhele meelele ei jöudnud,nimelt ei uskunud ta mind (nii ma sain aru),et eesti keel on alati ka koolides kasutusel olnud,ja muutus seejärel veelgi pahuramaks.Aga et elus ikka asjad tasakaalus on,siis juhtus just samal öhtul tema seltsi jutukas sveitslane,kes rääkis köval häälel sellist venitatud ja pooleldi laulvat sveitsi saksa keelt.Nii nad said arutada veel arusaamatuks jäävaid asju II Maailmasöjast ning filosofeerida teema yle,mis on luksus ja mis mitte.Vana pidas neid mölemaid keeruliste iseloomudega isikuteks...aga tee muudab inimesi...vahel.//Öhtusöök oli muidugi liigrikas-6 käiguline,kui täpsemalt kokku lugeda ja vöttis ägisema.Suurte silmadega armas vanamees muudkui kandis roogasid ette ja tema toidukuhilale ei saanud juba viisakuse pärast ei öelda.Pärast sättis ta toolid väikese teleka ymber,kus käis jalgpall.Mina läksin maisemate asjadega tegelema nagu pesupesemine ja Maria ning Maie said veidi parema osa-vaimsema vestluse osaliseks.Onu oli algul aru saanud,et Maria nunn on ja olla kysinud,mis ordust.Maie pärast muigas,et Orava ordust...(elame köik Orava tänaval).Tuba oli väga tagasihoidlik...tuttav tunne oli taas reformnaril uinuda...ja uni tuli pikk ning magus.

5päev

Montagnin-Yenne
Ei olnud meil veski juurest lahkumisega kiiret, magasime päris pikalt.Unes tundus nagu sajaks väljas tugevat vihma,ent see oli vaid kose myha.Kuna pererahvas pidi samal päeval Hispaaniasse söitma,siis nägime vaid vilksamisi vana kunstnikku.Hetkeks heitsime pilgu ka aiale,mis kujutas endast mäekylge,kust erinevate jugadena kosk alla jooksis ja millede vahel väikesed sillas olid.Yhes väikeses basseinis oli kaks väikest punast kalakest ja lähemal vaatlusel ka paar teist kivivärvi elukat.Tee töotas tulla lyhike ja kerge,aga sellegipoolest suutsime aja ära täita.Yhe mäe otsas kabeli ees tegime punase limonaadi ja päevituspeatuse,mis oli hea puhkus enne tööd-suht järsust langusest allaminek.Kes enne mäeotsas käinud pole,see teadku,et tegelikult on allaminek igatepidi raskem kui yleminek,sest lisaks sellele,et kott siis gravitatsioonijöuga enam röhub ja pölved paraja vati saavad,on villide,kannakööluse venituse,tendiniidi,mikrotrauma,ruptuuri ja veel misiganespatoloogia oht suurem,lisaks vöib varba vastu kivi ära lyya ja siis veel alla kukkuda ja alla kukkudes vöib ka köike juhtuda,oleneb kui järsk kallak on.Meie suhtusime sellesse praktiliselt esimesse suuremasse raskusesse täie tösidusega,rääkisime teemadel,et kuidas loomaarst aru saama peab,kui alligaatoril nohu on vöi boamaol köht kinni.Edasine tee Rhoni jöe kaldal oli mönusalt jahe ja tasane.Jöudsime Yenne linna,selline natuke vana ja väsinud nagu paljud linnad siin.Siiski annavad ohtrad lilled oma romantilist höngu.Oma yllatuseks kohtasime taas sveitsi poisse,kes yhes mägikylakeses meist maha jäid.Turistiinfost otsiti meile kodumajutus-paljud,kes ise on rännul käinud,vötavad kateisi palverändureid vastu.Turistiinfo tädi,ei saa mitte mainimag-ta jätta,oli nagu mönest ilusast prantsuse filmist ja mulle pakkus see kerget kinoelamust teda vaadata ja kuulata,kui ta parleetades asju ajas.Kui jah lohakas keeles nagu Maria mulle seletas on oue(kölab nagu wee), siis tema häyldas köike illusti wiideks, niet lausa lust oli kuulata.Tädi,kes meid enda poole pidi vötma,pidime keskväljakul ootama.See läks kiiresti,sest tädi oli enne kohal,kui jöudsime oma tellitud jookidega löpuni,toppis meid köige suurte kottidega autosse ja viis oma koju.Natuke imelik on ikka minna vöhivööra juurde tema koju,tuppa ja vannituppa ja kohandada end eeldatavate viisakusreeglitega.Niikaua kui tädi meile öhtusööki valmistas,köndisme linna vaatama.Käisime ajastu niiskushallitushöngulises kirikus ja lonkisime teist tänavat pidi tagasi koju.Öhtusöögiks jöudis koju ka mees,kes suht hästi inglise keelt rääkis,niiet me saime ka nokad lahti.Onu pensjonärina veel töötavat vahetevahel autotööstuse juures,kuna ta vististi nii hea on,et ei taheta tal lasta vanaduspölve veetma minna.Tädi töötas töötutega ja ka tema ootas pikisilmi septembrit,mil töö otsa saab,et siis palverännuteele minna.Armas paar.Nad olla kohtunud juba noores eas....basseinis.Toit oli hea ja pakuti nagu siin maal ikka yheks käiguks ka juustu.Siinne juust oli aga eriline sellepoolest,et linnapea ise pidavat kitsi ja teeb sellest juustu.see olevat tema kohus.
Olen oma kirjutamistega nagu arvata vöite jänni jäänud,sest väsimus niidab maha jalapealt.

4päev

(Motz-Montaginy?)
On juba öö.Mötlesin,et panen päeva kirja,aga ei viitsi kah.Väljas myhiseb kosk ja köik on ylemeelikus tujus.Elu on ilus.
Katsun teha lyhidalt. Alustasime sealt ilusast kylakesest,kuhu meid öhtul toodi.Peremees vöi naine oli valmistanud sellise kylluslikuma hommikusöögi, kui tavaliselt kombeks,st et lisaks saiale oli ka saiake ja moosi lausa kolme sorti.Päev töotas tulla päikselisem ja lootust on,et vihma ja kylmaperiood siin sai ka sellega otsa.Surusin oma vaevatud jalakse sissekäidud katkistesse tossudesse,mille taldadele eelnevad 1300km oma jälje on jätnud ja toppisin uued koti pöhja.Siinkohal tark meeldetuletus neile,kes kunagi palverännaku peale mötlevad,et vanad tossud ja uued sokid on yks olulisim meelespea ja mina just selle vastu seekord eksisin.Maiele oli see esimene päev,köndiski teine kadestusväärselt reipalt,meie töntsisime tagasihoidlikumalt,aga kogenenumalt.Suurem osa teest oli natuke igav-tasane maa ja pikad sirged teelöigud,mis kulgesid Rhone jöe kallastel.Tegime pika löunasöögipausi yhe väikese jöesopi naabruses,mis kui järv välja nägi.Löunaks olen pyydnud juustu osta.Prantsuse juust on töepoolest hea ja sellistelt idyll-lehmadelt halvemat oodata ei saagi.Idylli lisana ilmusid välja ka konnad,kes päiksepaistel lombiäärest vette sulpsavad,kui neist mööda minna ja siis liikumatult passima jäävad.Suurt ohtu ma neile siiski ei kujuta,sest ma pole ei kurg ega prantslanegi mitte.Löpulöik kulges yle mäe väikesesse orgu, mille ymber laiusid viinamarjaistandused.Öhtupäikse valguses oli vaade niivörd maaliline,et oleks tahtnud seda kasvöi vaatama jäädagi.Teeperved on aga täis metsmaasikaid,yhed suuremad ja magusamad kui teised.Nii mönigi pikk tund läheb pelgalt noppimidsele.Löpuks jöudsime gite nimega moulin,mis seisis kose kaldal ja mille nimi tähendabki veskit.Kuna eelmise öhtu peremees oli ette helistanud ja meile öeldi,et vöime ise sisse minna ja kylmkapist vötta,mida tahame,siis nii tegimegi.Ja ootasime ja ootasime, ei miskit.Kolasime veidi ringi.Gite omanik oli väikestviisi kunstnik ja restauraator,niiet seintel oli tema ja ta naise pilte ning pool majast oli kilega eraldatud töökoda,kus ta vanadele kirikumaalidele ja kujudele värsket ilmet andis.Magamistoas oli 3 voodit ja kaks kose poole avatud akent.Tuba oli jahe ja niiske.Tömbasin akna kinni,mille peale ka yllatunud perenaine kohale tuli.Pererahvas oli tore.Perenaine krapsas kiiresti meile öhtusööki valmistama ja peremees rääkis niisama juttu,pisikesed paksud ovaalsed prillid ninal.Toit oli hää,hää,nii prantsusepäraselt serveeritud.Maie palus ära mainida ka selle imepärase oblikakaste,mida pasta körvale anti.Toidulauas tekkis arutelu,et kuidas need prantslannad ikka kaalu hoiavad,Maie pakkus et ikka veinist,kuna selles kövasti fermente on.Noh,nii mönigi röömustaks sellest.Kysisime siis prantslannalt endalt,kes usinast me ymber askeldas,aga too väitis et ikka raske töö.Ise ta tegeles invaliididega.Öömaja eest maksime öhtul.Onu tuli kohale valge vaasiga,mis rahakassa osa täitis,ja sellest sirgus välja kuivanud kukejalg.Naine pärasr seletas,et oli kord kaks kukke,kes omavahel riius olid ja nii nad pidid yhest kukest suppi tegema.Kuna kukeke oli siiski armas,hoiti halg mälestuseks alles.Natuke varvastest ka: Öhtul tömbasin varvastelt plaastri koos osalise nahaga maha.Maie keeras näo ära ja ytles, et seepärast ta radioloogiks hakkaski. Uni tuli öhtul kiiresti,yhtegi lammast lugeda ei jöudnud.