Mõttemõlgutused Helsingi sadamas

Tulin kablutades rongijaamast sadamasse. Espoo kohal kerkisid suured kõuepilved ning ma arvasin paremaks nii igaks juhuks kiiresti varju alla saada. Ega siingi viga ole, soe frezza, mida muide ainult külmana juuakse, ja mille kohta vaid nädal tagasi baarileti taga müüjaonu suuri silmi tegi, et kas ma ikka tean ja kindel olen, mida ma tahan, ja kajakaparve saatel lahkuvad laevad pakuvad meeldivat pilguhaaki. Nüüd on need kaks töönädalat jälle läbi. Alati ma mõtlen, kui siia tulen, et pigistaks silmad kõvasti kinni ja katsuks nii poolunes olles see kõik endast mööda lasta – selline see aeg on, kannab nii heast kui halvast üle. Väga kosutav oli see eelmise nädalavahetuse koduskäik. Mis teha, vanus ju selline, millega enam kergesti mujal ära ei koduneta. Ja muulasena ollakse ikka kui sulane võõras majapidamises.
Niisiis on reede ja ma olen õnnelik jälle. Tegelt olen tihti õnnelik, aga kodusaamise hetk on kohe eriti magus. Eelmisel nädalal kodus Ted'ist ühe neuroteadlase loengut vaadates jäi küll selline tunne, et õnn, muretus ja suur üksolemise tunne pärineb paremast ajupoolkerast, samas kui mure, hool ja praktilisus tuleb vasemast. Pean ütlema, et enamasti mul on need poolkerad selle teoaaria järgi kenasti tasakaalus. Elu on küll ilus, aga päris lillelaps ma ka ei ole, orienteerun praktilises elus ja oskan poest ka leiba osta. Aga see poolkerade teooria jäi ikka kummitama – kas loomult rõõmsad ja kurvad inimesed kasutavad siis oma poolkerasid siis erinevalt? Kas narkomaanid püüavad siis rohtude abil oma paremat poolkera stimuleerida ja vastukaaluks saab pärast rohu mõju lõppemist ülekaalu vasak poolkera? Kas surmaeelsed põrgu ja taeva kogemused pärinevad sellest, kumb ajupoolkera pihta saab või välja lülitub? Selle viimase ümber on palju juureldud, kas need elamused on siis taevalikud või on tõesti vaid ajukeemia ja neuronite lakkavad kohatud aktiveerumised selle taga. Ei tea. Tean vaid seda, et need kogemused mõjutavad läbiteinuid tugevalt edasises elus. Enamasti positiivselt. Inimesed on muutunud enam vaimseteks ja seda tavaliselt ühes suunas – paremuse suunas – hirmu ja armu vits mõjub ühtemoodi hästi. Soomes olemise aeg on ses suhtes väga hea, et siis saab üht-teist rohkemat teha/vaadata, mida muidu ei viitsiks või poleks aega. Niisiis vaatasin „Ajalik ja ajatu“ saadet neuroteoloogiast. Huvitav sõnakombinatsioon, kuigi saade iseenesest jäi oodatust veidike segasemaks ja igavamaks. Ega vist eriti ei annagi neid kahte sel võrral ühildada - usk on ja jääb hoomamatuks ja müstiliseks. Ja mõneti ei tasukski seda teadmiste või teaduse tasandile lihtsustada. Nii nagu jääb seletamatuks kurbus, hirm, rõõm, ootus, armastus, lootus, nii jääb ka usk hoomamatuks. Samas on seda ka peetud „kindlaks teadmiseks ja lootuseks“. On, mis ta on, aga kõigis on see iva olemas, ka kõige suuremal ateistil, kes usub, et midagi ei ole... Minu jaoks on aga usk kujundlikult tuul, mida keegi ei näe, kuid millel on ometi jõudu suuri asju korda saata. See on jõud, mis on läbi ajaloo loonud ilu, mis on kestma jäänud läbi sajandite. Piisab vaid heita pilk arhitektuurile või panna raadio käima, kui meie tänapäeva vaimsus ongi oma viljade kujul tuntav. Nii meist saavadki täitmatud turistid, kes mööda ilma seda ilu taga otsivad, leidmata seda endas ega tegemata seda ise.

Mul on kahju, et fotokas seekord maha jäi. Siin Helsingi sadamas elab oma kuu inetu pardipoja ikka jõudnud pojaga luigepaar, kes juba varakult poegadele ellujäämist õpetavad – nimelt on kõigil kaheksal kaelad sadamakail pikad, et neid imetlevatelt turulistelt head ja paremat välja nuruda. Õhtul aga, kui turg kinni pannakse, ujutakse üheskoos sadamasopis olevale saarekesele taas pereelu elama. Liiklus on siin sadamas päris tihe, loodan, et kohalikud kaptenid väikeste iseujuritega arvestavad.