Ma mõtlen, et

Tahaksin mõtiskleda teema üle, millele ma viimasel ajal olen mõelnud, ja seda tänu sellele, et igal pool sellest kirjutatakse. Teemaks on homoseksuaalsus. Need mõtted, mis ma nüüd kirja panen, ei pruugi kõigile meeldida, aga see on minu mõtiskluse tulemus, mis otsis omamoodi õigust ja rahu ja seda kolmanda koha pealt.

Homoseksuaalsusest räägitakse palju ja see tüütab ära. Tavaliselt on vastastikku kaks leeri - homoseksuaalsuse kui normaalse nähtuse pooldajad ning sellele teravalt vastu seisvad kristlased. Üks taob lakkamatult, et tal on õigus oma seksuaalsele õigusele, teine servib Piibli ja ühiskonna terviklikkuse nimel vastu.

Kristlasena olen ma kristlaste poolel, mis mul muud üle jääbki! Loen ju ka mina Piiblist välja, et seesinane eluviis Jumala silmis jõledus on:

3Mo18:22 Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!

1R 1:27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.

1Ko 6:9Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.

Kõik see on tõsi ja selle vastu ma ei vaidle.

Mis mind aga tõsiselt häirima on hakanud, on kristlaste armastuseta sõda. Julmad kommentaarid (nt kellegi Urmase poolt) , mis peale igat teemakohast artiklit kristlaste poolt kommentaariumitesse jõuavad, hämmastavad ja hirmutavad mind ning vahel tunnen seepärast isegi häbi.

Tahan siinkohal välja tuua mõned mõtteainet pakkuvad pildid.

Esiteks, paar aastat tagasi lugesin ma Philip Yancey raamatut "Mis on armus nii hämmastavat". Üks seik selles raamatus raputas mind tõsiselt: kui autori üks hea kristlasest sõber nö "kapist välja tuli ja end geiks avalikult kuulutas", ei hüljanud autor oma sõpra mitte ja toetas teda oma kohalolekuga mingil geiaktsioonid. Seal aktsioonil siis marssisid geid läbi linna loosungitega "Jeesus armastab ka meid". Raja kõrval oli aga teistsugune seltskond inimesi teistsuguste loosungitega: "Te lähete kõik põrgu!". (Loodan, et mu mälu siin seda ümberjutustades mind alt ei vea). Aga küsimus on järgmine: milline seltskond neist väljendas armastust, milline vihkamist? Ma ei küsi, kellel siin õigus on.

Teiseks tahan osutada ühele Piiblisündmusele. Me teame, et kümnes käsus on käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda" (2Mo 20:14). Neid, kes sellega hakkama said, võis omal ajal oodata väga ränk karistus - surmanuhtlus. Abielu oli väga väga püha.

Sündmus aga on järgmine Jh 8:
¹Aga Jeesus läks Õlimäele.
²Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
³Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
⁴ja ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
⁵Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?"
⁶Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
⁷Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"
⁸Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
⁹Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
¹⁰Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?"
¹¹Tema ütles: "Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!"

Piiblis on homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta oma kindel seisukoht. Kui nüüd selline tabataks teolt ja aeg ning olustik oleksid sarnased eelneva Piibli looga - mida sa teeksid? Kelle selja taga seisaksid?

Kolmandaks esitaksin retoorilise lihtsalt küsimuse. Jah, võibolla pole mul õigus seda küsida, ma pole isegi lapsevanem, aga siiski: mida sa teeksid, kui taipaksid ühel päeval, et su laps polegi päris tavaline, vaid otsib enam hingesugulust omasooliste seltsis ning ei näita välja huvi vastassoo vastu? Mida sa teeksid, et teda õigele teele juhatada? Millise meelsusega? Millise südamevaluga? Kas lepiksid?

Ma usun, et nii mõnigi usklik lapsevanem on pidanud nii endalt küsima.

Neile, kes käisid sel aastal juhtimiskonverentsil, tahaksin veel neljandaks meenutada Tim Keller'i versiooni kadunud poja loost: see lugu on vanemast vennast, kes õigusele ja õigetele tegudele viidates, lootis saada isa pärandus. Kuigi ta elas kodus, oli tema süda sama kaugel, kui tolle oma, kes oma osa välja nõudis ja ilma pääl ära raiskas. Hea õige vanema vennana oleks tema kohus olnud noorem üles otsida, aga ta ei teinud seda. Samuti vihastas teda isa käitmine, kui noorem pöördus, sest kõik see pidu peeti "tema pärandiosa arvelt". Ta keeldus peole sisse minemast.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et me peame väga alandlikud olema, et mitte käituda "variseride" või "vanemate vendadena". Veel enam, peame väga, väga alandlikud olema, et mitte enda kätte kohtumõistmisohjasid haarata ja jumalat mängida.

Lk8:8 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"

Homoseksuaal ei saa end muuta, nagu ei saa ka valetaja, näppaja, tagarääkija, uhkustaja, abielurikkuja..... ta lihtsalt ei saa, sest tema jaoks ei ole see patt.

Patt saab ilmsiks alles siis, kui seda valgustatakse. Valgustus tuleb Kristuse kaudu. Alles siis saab inimene aru, et ei ole õigel teel, alles siis saab inimene pöörduda ja alles siis saab Jumal teda aidata, kui ta seda tahab - olgu see põhjus siis geneetiline, sotsiaalne, mis iganes. Meie variserlik haukumine ei paranda midagi.

Meie oleme Jeesuse esindajad siin maal. Millise mulje me Temast jätame? Kas õiglase ja karmi? Seda tegid ka ju variserid, kes seadust täpselt järgides "Jumalale meelepärast" väga püha elu elasid. Või kandes Jumala armastuse kohustust otsime südamevaluga kadunud "nooremaid" vendi?! Milline on meie suhtumine? Milline on meie vastuvõtt?

Muidugi poliitika on poliitika. Olen konservatiivselt nõus, et ühiskond saab toimida kindlate selgete piiride raamistikus. Seisukoht peab olema. Kuid ma väga loodan, et keegi oma ligimest põrgusse ei saada lihtsalt selle pärast, et too patune on... täpselt samapalju patune nagu sina ja minagi. Ma väga tahaks loota, et kristlastest kommentaatorid ehk natukenegi tarkust kasutavad ja oma suu mõne koha pealt sulgevad, et sealt tulenev ei saaks takistuseks eksijale leida tee Jumala juurde.