Palju õnne, Eesti! Loodan, et Su iga tuleb pikk.

Nii toredaid lugusi on kahel viimasel päeval Postimehes kirjutatud - Leida Rammo lugu ning Ants Viirese ja Erich-Roland Lipstoki lugu. Kui säänseid oleks rohkem, vast ehk oleks ka seda rahvustunnet rohkem. Jah, tõsi ta on, mitte alati ja mitte kõiges ei ole ma Eesti üle uhke.
Siiski, täna on Su sünnipäev - pikka iga Sulle ja tarkust edaspidiseks, kallis Eesti! Hoidku Jumal Eestimaad!

Laupäev Turus

Käes on nii kangesti oodatud ja oodatud nädalavahetus.... Pole vist ammu sellest viivust vabast ajast niivõrd puudust tundnud, kui siin....
Anni blogist loetud: "Ja nii ongi, Seal, kus lõppeb mugavus, on avastamata maa" lohutab veidi, sest eks olen minagi siia tulnud astudes üle oma mugavuste piiridest.
Eelmise kevadega võrreldes on olukord vägagi teistsugune - siis olin kõrvalvaataja ja vadistasin meelsasti kõigiga inglise keeles. Nüüd olen ise ses osas, kus peaksin kohalikku keelt puhuma ja ei see tule kergelt. Nüüd peab aju arvestama, et mingid keeleasjad seal peas tuleb ümber korraldada ja seda muidugi teiste oskuste ja sõnade arvelt. Vahel ma ikka imestan, et miks siis teiste asjade arvelt, kui pidavat ju pääs olema terve suure raamatukogu võrra mahtu... Ju siis mõnel mitte... Nüüd on saanud minust jällegi see vaikne tüdruk, kes omaette istudes oma asju nohistab teha ja eelistab, et teda ei segataks.
Aga täna on laupäev. Sain ärgata, kui väljas oli juba valge ja kohvi ning pannkookide kõrval mõtiskleda, mida siis tarka täna teha või siis, kuidas hakata taas soome keelt õppima. Õppisin ära, kuidas pesuköögis masinad käivad ja nüüd juba ripuvadki kõik sokid radika peal reas.
Nägin ka ära, et siinne heaolumaa peidab endas ka varjatuid külgi, kui prügi välja viisin ja üks prükkar ümber suure kasti kui mesilane tiirutas.
Nii siis on see elu siin - vaikne, aeglane ja pingutav. Aga varsti, ainult 6 päeva pärast, tuleb taas reede...üks väga oodatud reede.
Tervitusi kõikidele!

Suomalaista ruokaa

Suomen kotimainen ruoka on ihana hyva, ainakin neekeri tietää sitä :p

Raskused

Elus on igasuguseid raskusi. Mõnedele vaadatakse tagantjärele muiates, mõnede üle hoobeldakse, mõnedest vaikitakse. Olgu kuidas on, eelistaksin siiski vaadelda tulevat juba ette tagantjärele...

Aeg pikk ja nõnna lühike

Üle pika aja olen taas Turus. Rongi pealt maha tulles ja mööda tuttavat tänavat kõndides tekkis tunne, nagu polekski nii kaua aega ära olnud. Ehkki ilm tervitas suure lörtsi ja vihmasajuga, läbi mille ma oma täistuubitud kohvrit vedisin, läks reis väga hästi. Hommikul laeval kohtasin kahte inglikest - Kairinit ja Raidot, kelle seltsis aeg lausa lendas ja kes mind ilusti ka Helsingi raudteejaama ära viskasid. Ka rongisõit oli lausa lust - no on ikka ilusad rongid siin.
Nüüd ma olen oma uues kodus, mis küll lage, ent arvuti ja internet on olemas.
Süda on hirmul, ikka selle keele pärast. Arvasin, et saan terve järgneva nädala õppida, kuid see vist pole teps mitte nii. Eks ma siis katsun kaks päeva usinasti keelt õppida. Hea, et on üks kolleeg siin mind aitamas kohaneda. Aga ikka on selline tunne, et armas Jumal, aita nüüd!!!

Kontratenor

Tavaliselt mulle kõrge healega laulvad mehed ei meeldi. Pole kontratenoritest kunagi aru saanud, ega ka sellest ajastust, mis selle moodi tõi. Aga see on küll üsna meeleolukas.... selline vihmane nagu meie talvgi.

And

See kõik, mis meil on, on and - mitte meie endi heaoluks, vaid osakeseks sellest suuremast plaanist, mida meil tuleb kanda. Meie tarkusud, oskused ja aeg on ühtlasi ka meie kohustus selle koha ees, mis meile on antud, mitte hüve, vaid vastutus, et me ei raiskaks seda niisama tühja.
Ja mis kasu sellest on, kui ma iga päev omandan uue "tarkusetera", ent ei kasuta seda.... Aga mu nõder liha tõrgub tarkusele vastu.